Nõnda läksid kõik rõõmud ja kõik loodusteaduse rikastamise võimalused, mida peatus Teneriffal meile andma pidi, luhta koos hüva veiniga, mida seal peale võtma pidime. Ja seda lihtsalt mingi arusaamatuse pärast. Olgu selle põhjuseks mis tahes, oli Vene lipu solvamine hispaanlaste poolt ikkagi väga läbimõtlematu samm. Isegi kui meid vaenlasteks peeti, oli narr üksikut laeva peljata, sest linna kaitsvad kindlustused on nii tugevad, et isegi kuulus Nelson oma Inglise laevastikuga ei suutnud nendele midagi teha ning pidi minema sõitma, oma kätt sinnapaika jättes.
Kui olime mõned miilid purjetanud, nägime suurt kolmemastilist laeva, mis vastutuulega võideldes loovimise abil Santa Cruzi reidile jõuda püüdis. Lasksin kursi laeva poole võtta, lootusest, et võib-olla saan kõneluses midagi kuulda, millest võiks järeldada meile osaks saanud vaenuliku käitumise põhjust. Kuid laev tundis meie ees samasugust hirmu nagu kindluski ning põikas kiiresti kõrvale, niipea kui meie kavatsust märkas. Oli naeruväärne, et meie, rahuarmastavad inimesed, tänapäeval nii kohutavatena näisime, kuid ühtlasi oli see ka pahandav. Saatsin ühe kuuli laeva suunas, et teda seismajäämisele mõjutada. Siis tõmbas ta üles Inglise lipu, kuid ei jätnud põgenemist järele. Me ei hakanud teda jälitama ning kasutasime ära karge passaattuule, et Teneriffa kaoks silmist nii ruttu kui võimalik.
Järgmisel hommikul nägime veel saja miili kauguselt mäetippu üle pilvede kõrgumas. Seda nähes meenusid meile saare salapärast ümbritsetud muistsed elanikud, kelle kohta väidetakse, et nad olevat elatunud ainult taimetoidust, sest nende hammastik sarnanes rohusööjate loomade omaga. Nad oskasid nagu vanad egiptlasedki oma surnukehasid balsameerida, säilitades neid siis kaljugrottides, kust neid praegugi leida võivat. Hispaanlased, Kanaari saarte esimesed avastajad ja vallutajad, on palju jutustanud nende saarte tookordsete elanike, nn. guanšide kultuurist, nende ühiskondlikust korrast ja nende kombepuhtusest. Sellest hoolimata hävitasid hispaanlased saarte elanikud oma türannilise kohtlemisega täielikult.
Passaattuul kandis meid kiiresti meie sihtkoha poole, kusjuures ilm kogu aja ilusana püsis. Delfiinid, lendkalad ja hispaanlaste poolt tema ilusa välimuse tõttu bonito'ks kutsutud suur kuldkala olid meie igapäevased saatjad, kes elustasid ääretu vetevälja muidu nii üksluist pilti. Pimedatel öödel helendas meri toredasti. Fosforestseerivate, molluskitaoliste loomakeste lõpmatu hulga tõttu olid mustad lained otsekui tulesädemetega üle külvatud. Meie looduseuurija, härra professor Eschscholtz uuris neid mikroskoobi abil ja tegi tulemused õpetlaste maailmale teatavaks.
1. oktoobril põikasime ümber Rohelise Neeme saarte, ilma et oleksime peaaegu alati uduga kaetud kõrget maad näha saanud, ning suundusime siis otse ekvaatori poole. Peagi olime tuulevaikuse piirkonnas ning kuumus hakkas vägagi talumatuks muutuma. Meeskonna juures ei ilmnenud aga haiguste jälgegi ning vajalike ettevaatusabinõude tõttu läks ka korda mehi tervetena hoida. Kord, suur puhtus ja hea tervislik toit kaitsevad suurepäraselt haiguste eest, nii et ei tarvitse karta isegi säärast kaugesõidu meremeeste üldist nuhtlust nagu skorbuut.
Viiendal põhjalaiuse kraadil kasutasime ära tuulevaikuse, et kuulsa vene akadeemiku Parrot' leiutatud masina abil 500 sülla sügavuselt vett üles tõsta. Selle vee temperatuur oli ainult 5 kraadi Reaumuri järgi, sellal kui pinnavee temperatuur oli 25 kraadi. Me kõik pesime oma pead ja nägu selle meile jääkülmana tundunud veega ning tundsime end selle läbi vägagi värskendatuna. Masin kaalus 40 naela ning ta võis paraja pangetäie vett mahutada. Mitmesaja sülla sügavuses aga avaldas surve sellele väikesele kehale nii suurt mõju, et kuus madrust vaevalt suutsid teda vintsi abil üles tõmmata. Tegime katset masinat tuhande sülla sügavusele alla lasta, kuid tross katkes ja ta läks meil kaduma. Õnneks oli meil kaasas veel teine.
Me olime mitmesaja miili kaugusel maast. Ometi saabus meie juurde pääsuke. On märkimisväärt, kuivõrd kaugele need linnukesed lennata võivad, ilma et nad puhkaksid. Meie laev paistis talle siiski vägagi teretulnud olevat ning ta ei jätnud seda enam maha. Algul oli ta väsinud, kuid kosus peatselt ning lendas lõbusasti ringi. Kui ollakse ulgumerel, ära lõigatud igasugusest muust seltskonnast peale reisikaaslaste, siis on iga maalt tulnud külaline vägagi meelepärane, olgu see siis kasvõi lind. Meie oma sai varsti üldiseks lemmikuks ning niivõrd taltsaks, et istus käele ja võttis igasuguse pelguseta vastu kärbseid, mida talle pakuti. Minu kajuti valis ta endale öökorteriks. Õhtul lendas ta läbi lahtise akna sisse ning läks päikesetõusul jälle ülemisele tekile, kus igaüks üritas kärbseid püüda, et väikest sõpra kostitada. See aga oligi tema õnnetus. Ta sõi ülemäära ning kõikide kurvastuseks suri seedimisrikke tõttu.
21. oktoobril ületasime ekvaatori 25. läänepikkuse kraadil ning tervitasime lõunapoolkera suurtükist tulistamisega.
Seejuures võeti ette ka tavaline tönkamistseremoonia kõigiga, kes esmakordselt ekvaatori ületasid. Üks madrus, kes end väga uhkena tundis selle üle, et ta minu varasemal reisil juba mitu korda ekvaatori ületanud oli, viis tseremoonia läbi ülima tõsiduse ja väärikusega. Kostüümis, mis hirmujudinad nahka ajama pidi, tuli ta välja kui Neptun koos kaasaga, sõites mitte merekarbivankris vaid kahurilafetil, mida ei vedanud mitte triitonid vaid neegrid. Õhtul kanti üldiste kiiduavalduste saatel ette madruste eneste poolt kokkuseatud naljamäng. Säärased lõbustused hoiavad meeskonna heas tujus, lasevad kergesti unustada üleelatud raskusi ning kinnitavad mehist meelt eelseisvale vastu minekuks. Koguni tervisele avaldavad nad soodsat mõju. Üldiselt suudab heas tujus inimene haigusele hoopis kergemini vastu panna kui tusatujuline. Seepärast peaksid iseäranis laevakomandörid igast süütust vahendist kinni haarama, et oma meeskonna rõõmsameelset olekut ülal hoida ja edendada.
Mitu aastat kestval merereisil, kus sageli tuleb kuude kaupa ühtejärge ujuda igavtühjal elemendil, mida loodus pole inimesele asupaigaks määranud, kalduvad inimesed kurvameelsusele, kui vahetevahel maa peal välja puhata ei saa. See on paljude haiguste põhjuseks ning võib isegi hullumeelsuseni viia, mille kohta on palju näiteid. Meelelahutus ja tuju tõstmine on siin parim arstirohi, mis eriti siis, kui teda ärahoidmisabinõuna kasutada, millalgi mõjuta ei jää.
Kui olime ekvaatori seljataha jätnud, võttis meid vastu kerge passaat süüdostist koos ilusa ilmaga, kusjuures me kiiresti ja hõlpsasti Brasiilia rannikuni jõudsime.
II
RIO-JANEIRO
Esimese novembri hommikul, niisiis kevadhommikul, sest asusime lõunapoolkeral, silmasime Cap Friot, ja samal õhtul võis silm selgesti eraldada suhkrupeakujulise mäe tõttu kergesti äratuntavat Rio-Janeiro lahesuud. Tuulevaikus röövis meilt rõõmu sadamasse sissesõitmiseks veel enne, kui päev õhtule jõudis. Heitsime sadamasuu juures ankrusse. Meie ümber avanev pilt oli sedavõrd meeliköitev, et selle vaatamine pettumuse tasa tegi. Brasiilia imetoredat loodust on paljud kirjeldanud, kuid vist küll veel ükski pole küündinud tema nõiduslikku ilu, suurepärasust ja sarmi edasi andma. Jääb üle vaid fantaasia varal luua endale pilt nendest maalilistest maastikkudest ning sellest lopsakast vägevast taimestikust, mis kõige mitmekesisemal kujul katab tihedas koosluses nii orge kui mägesid. Mererannikust kuni kõige kõrgemate paikadeni esineb ta mitmekesistes vormides ja hurmavate üleminekuvarjunditega värvikülluses. Kosutav maatuul kandis meieni kõige meeldivamaid aroome ning rohkesti ilusaid liblikaid