Nüüd aga oli Valgeranna ja Kõima vahele jäävast metsast saanud mõrvapaik. Mets võis sõdade ajal selle alla neelata, et puutüvedesse tungisid eri leeride püsside kuulid ja pommikillud. Rahuajal oli ka mets rahunenud. Ta oli jahimeestele leebelt oma ulukeid kinkinud – jahimehed omakorda käisid neid ju toitmas ja talitamas nagu isemoodi põllumehed.
See, et inimesed mahedal hilissuvel üksteist põliskuuskede vahel maha lasevad, keeras metsa hingamise ja pulsi segi – mets ei tahtnud olla mõrvapaik.
Mõrvapaik oli Estiko toodetud spetsiaalse lindiga ümber piiratud. Noorest andekast ja kenast mehest, kes ise oma annetest midagi teada ei saanud, öösel tehtud laip oli musta kotti pandud. Kriminalistid askeldasid puude vahel ringi. Kammisid surnukeha ümbrust läbi. Saega metsamees, kes kaame keha leidis, seisis veidi eemal ja püüdis vastata naljaka noore naise küsimustele. Noor naine oli siin metsas sellepärast naljakas, et ta ei teadnud ju hommikul Pärnu politseimajja tööle minnes, et kohe tuleb metsa sõita. Tal oli hele liibuv seelik, netid sukad ja kõrge kontsaga linnakingad. Kui murueidetütred poleks eemale ehmunud, oleksid nad kõik koos päris kõvasti ja südamest naerda saanud. Aga nemad praegu Ritat ei näinud.
Rita küsitles metsameest. Linnud häälitsesid ettevaatlikult ja must kilekott lebas vaikselt metsateel.
Samas peatus lindi juures metsnik Manfredi Suzuki maastur ja mees tuli välja. Oma kuningriigis järsku nii palju rahvast nähes kirus ta, et polnud hommikul välja tulnud kobedama Pajeroga. Metsas kahlamiseks, sihtide ülevaatamiseks, raie- ja jahimeeste kontrollimiseks oli tal tilluke Suzuki Jimny. Tänaval ja maanteel oli see talle õlgadest kitsas. Siin metsas oli väike vapper neljarattaveoline ustav ja mõnus katusega ATV. Ent ikkagi libistas Manfred end seletamatut piinlikkust tundes kiiresti sellest tillukesest tublisti teenivast autost välja ja astus rinda kummi ajades Andrese juurde.
Manfredi näos paistis siiras mõistmatus ja üllatus – mida värki mürate, mehed, ning preili kitsas seelikus ja kõpskingadega.
Andres asus pikema sissejuhatuseta lähenema teemale, mida värki mehed müravad: «Tervist. Pärnu kriminaalpolitsei. Teie olete kohalik metsnik?»
Manfredi sooneline tugeva lõuaga nägu võttis kohmetu lambailme: «Jah, mina. Kas keegi on surnud?»
Andres volksas silmadega musta läikiva kogu poole, mis lebas metsarajal, nagu maismaale eksinud delfiin: «Ega me ilmaaegu inimesi kilesse ei paki. Tulge lähemale.»
Mehed lähenesid laibale ja Andres tõmbas luku korraks lahti. Ärge arvake, et laipu prügikottidesse pakitakse – nüüdismaailmas on igaks asjaks oma spetsiaalsed vahendid, et tootjad võimalikult palju toota saaksid. Laibakottidel on tõmblukk. See pisiasi annab tööd paigaldajatele, nende ülemustele, lukkude tootjatele, nende meistritele, transpordimeestele ja logistikutele, ja leiduritele, kes kilekoti külge tõmbluku komponeerisid, tiksub pidevalt nende väljateenitud kopikas.
Mis antud hetkel Manfredi mitte üldsegi ei huvitanud – tema päevitunud nägu oli kotti vaadates pea sama kahvatu kui talle vastu vaataval laibal, ilmselgelt üllatunud ja täis õudu. Ta vahtis laipa tükk aega sõnatult.
Selle tüki aja sees urgitses Rita puutüvest leitud kaks kuuli koore seest välja ja pani asitõendite ümbrikku. Kuulid olid pidama jäänud umbes kahe meetri kõrgusele, nii et preili Leidpalul oli tükk turnimist, et need kätte saada.
Andres esitas küsimuse, mille vastus oli juba Manfredi õõva täis näkku kirjutatud: «Tunnete teda?»
«Väga hästi,» ohkas metsnik ning tema hääl värises. «See on Jaanus Liiv. Ma olin veel eile õhtul temaga koos.»
Andres tõmbas lootusrikkalt kulmu kergitades tõmbluku kinni.
Kuna Västrik polnud psühholoog, vaid politseinik, ei küsinud ta: «Kas soovite sellest rääkida», vaid käskis: «Rääkige sellest.»
Manfred tõmbas hinge, kogus end ja kirjeldas: «Ta sai eile vanglast vabaks. Istus kaks aastat kinni. Enne seda töötas ta siin metsatöödel. Saemeheks ei sobinud, ise selline äbarik ja saagi tal ka ei olnud – ta laasis ja abistas. Pidin ju koolivennale mingigi töö andma, ehkki tast polnud ka nendeks abitöödeks täismehe eest asja… Noh, eile ta ilmuski õhtupoolikul äkki välja. Ma ei teagi, kas ta tuli Rummust või Vasalemmast… õigus küll, ta oli teiseks aastaks Tartu vanglasse üle viidud. Just, Tartust ta siia tuli jah. Mis mul muud üle jäi, kui et me läksime Metskulti seda tähistama.»
Rita viskas pea uhkelt kuklasse – no olen jah siin metsas beibe moodi, mis siis! – ta oli lõpetanud raietöölise küsitlemise ning üks politseinik astus tema juurde ja ulatas tühjaksjoodud Aramise pudeli. Oleks Dumas teadnud, kui kummalistes kohtades ja kaeblikel asjaoludel tema loodud musketäri nimi heiastub… oleks tal üsna ükskõik olnud. Konjakilaadne jook ja Audru metsad – kõik kardinali vastu! Rita tippis koos politseinikuga musketäri-taara leiukoha juurde. Rita tegi sellest pilti. Mustikavarte ja samblike natüürmort.
Andres küsis Manfredilt: «Kuidas õhtu möödus? Kõik oli rahulik?»
Seda nägi Västrik ka ise, et mingit erilist pohmakat Manfredil küll ei olnud. Seilasime, teame. Oli näha, et Manfred ei tahtnud sellest eriti rääkida, kuid pääsu polnud.
Manfred venitas: «No mitte päris.»
Andres tõukas tagant: «Mis siis oli?»
Manfred ohkas: «See kõik on algusest peale üks kuramuse kurb lugu. Vaadake, seni, kuni Jaanus vanglas istus, hakkas tema tüdruk kokku elama Jaanuse sõbra Urmoga. Urmo astus eile kah pubist läbi ja neil kahel läks omavahel naginaks…»
Metskuldi baaris eelmisel õhtul toimunu oli tegelikult mõnevõrra enamat kui nagin. Vanglast tulnud mehed ei nagista, nemad annavad täiega. Ka siis, kui nad on nii kenad blondilokilised-pikasõrmelised kõrendid nagu Jaanus.
Jaanus istus enne andma hakkamist koos metsnik Manfrediga ühe laua taga ning nad jõid õlut ja viina. Manfredile selline kokteil ei istunud, aga Jaanus tahtis sedasi. Manfredil ei jäänud muud üle kui viina alla ja õlut peale võimalikult vähe manustada. Väga hästi see tal ei õnnestunud, sest mitmest vanglast läbi käinud Jaanus oli omandanud terase kiskjapilgu – selleta poleks ellu jäänud.
Baarimees Rommi toimetas leti taga – ta oli oma kõrtsis ise nii baarmen, nõudepesija, koristaja kui pihiisa. Seda viimast tuli kehastada rohkem kui keegi baari külastajatest ettegi kujutas. Igaüks käis vargsi Rommi rinnal nutmas – ega siis see igaüks teadnud, et teised teevad sama. Kõrtsipidamise kunst seisneski inimeste ärakuulamises, mitte viina valamises. Kuni Rommi naine veel elus oli, käisid talle need lõputud südamepuistamised närvidele. Esiteks hoidsid need teda kauem tööl kinni, kui naisele oleks meeldinud. Teiseks ei jaksanud ta pärast kõiki neid südamest südamesse vestlusi enam oma naist kuulata. Kui naine vähki suri, süüdistas Rommi ennast, et ta sai üksinduse tõttu vähi. Ja sellepärast süüdistas mees end ka, et ei jõudnud naise eluajal temaga nii palju koos olla ja rääkida, kui oleks tahtnud. Kõrts oli ära võtnud suure tüki sellest ühisosast, mida mees ja naine teineteise jaoks oleksid vajanud.
Pärast naise surma õppis Rommi ära kaks olulist elukunsti. Kõigepealt nautimise – ta hakkas oma missiooni pihiisana nautima. Seejärel omandas ta distantseerumise kõrgema pilotaaži. Kuulas küll süvenenult, järjekordsele hingeviskajale sügavalt silma vaadates, ent ei elanud ise neid uskumatuid lugusid ilusast Eestimaast enam läbi. Kuni kõrtsmik oma pihiliste probleeme läbi elas, kippus ta koos nendega tina panema ning jõudis mõnikord üsna vaevaliselt jalgrattaga oma tühja koju, kus koergi teda ei oodanud. Pärast seda, kui ta oli distantseeruma õppinud, lõpetas ta koos kaasa tundmisega ka kaasa joomise ning muutus seeläbi veel hinnatumaks pihiisaks. Pihtija võib olla täis nagu lampkast, aga kuulaja peab olema kaine.
Rommi vaatas üle prillide kõigisse laudadesse – kes kellega ühes lauas istub, kellel on tühje anumaid, mida kokku korjata ja ära pesta, enne kui kellegi