«Ostad!» suutis eks-Katrin ka nüüd veel Andrese majandamise juga juhtida. «Välivoodi, mille sa enda jaoks võid osta, maksab alla tonni. Lubad endale mõned hot shot’id vähem ja juba saadki endale terve välivoodi osta.»
Andres vahtis Jaagu surnud näkku. Kumb neist praegu ikkagi õnnelikum on, ah?
«Kui asi poleks nii tähtis, ma poleks ilmaski sinult midagi palunud,» uuristas Kats Tallinnast edasi. Me oleme Tallinnast ja paneme su maksma. «Sinu tütrel on suitsiidimõtted, et sa teaksid. Me oleme Marekiga juba kaks nädalat ta järel passinud. Nüüd on sinu kord.»
Juba jälle tuule suund nord.
Juba jälle sel juhul laps Andrese oma, kui ta pahasti käitub ja ennast natukene ära tahab tappa.
Milline laps ei tahaks end ära tappa, kui talle ilma tema arvamust küsimata ühel koledal päeval kasuisaks mingi maaaarek majja tuuakse ja oma ilus, tark, tubli isa kuhugi kuurorti surnud miljonäridega tõtt vahtima käratatakse…
Andres urises: «Mis jama sa ajad? Mis suitsiidimõtted?!»
Katrin ütles midagi nii ootamatut, mis näitas Västriku-isa tegelikku paratamatut kaugenemist tütar-Västrikust. Pidi Andres nüüd end süüdi tundma, et ta ei saanud oma tütre südamesõber olla? Kas ta oleks seda saanud, kui oleks temaga edasi koos elanud? Ei. Tütar polnud talle kunagi midagi rääkinud. Numbreid vaid. Kui palju just sel päeval taskuraha või piletite või ekskursioonide peale pappi tuleb rullida.
Ei teadnud Andres midagi oma ainsama lapse sõpradest ega muredest ega sedagi, kuidas kurask üldse seda stiili nimetati, mida tüdruk oma mustade huulte-küünte ja valge puudriga esindas.
«Armus mingisse fotograafi – see on ligi kolmekümnene mees. Sa tead ju, kui äärmuslik ta on, täiesti sinusse,» kõlas Katrini hääles halvasti varjatud halvakspanu. «Keegi ei suuda talle selgeks teha, et see kaameraga mees on mölakas.»
Andreses tõstis pead kaks saatanat.
Esiteks raev mingi võõra mehe vastu, kes tema tütrele liiga tegi.
Teiseks trots sellepärast, et teda süüdistati ilmselgelt selles, et kõik nõrkused ja pahed, mis Kajas peituvad, on pärit isalt.
Miks peavad inimesed alati nii mannetud ja madalad olema, et panevad lapsele süüks isegi tema näos leiduvad sarnased jooned selle vanemaga, kellest lahku mindi. Keda enam ei armastata. Lapse sarnasust maha jäetud mehega kah enam ei armastata. Järelikult ei armastata seda osa lapsestki.
See seosteahel, mis Andrese vilkast mõttemasinast kiiresti ja teravalt läbi vihises, tekitas võimetut viha. Katrin oli tüüpiline last omav ema-võimur. Last omades on nii lihtne talle pähe tõmmata sünnisüü talumatu koorem: vale isa, valed näojooned, vale-vale-vale. Praaaaaaak!
Mõni ime siis, et õhku astunud ja eksistentsiaalsesse tõmbetuulde jäänud tüdruk viskub mingile neetud kolmekümnesele kepivennale kaela, ossaraisk…
«Ja miks ma alles nüüd sellest kuulen? Ma oleks ta ette võtnud ja…» haugatas Andres.
Oleks ette võtnud Kaja ja tema ema, ema uuevaliku-maaareki oleks veel eriti ette võtnud. Ja siis kõige lõpuks, magustoiduks, ekstra ja eriti tolle fotograafi.
Katrin targutas jahedalt: «Sina oma rusikatega oleksid temast Kaja silmis ainult märtri teinud.»
Andres mõtles: «Muidugi-muidugi, mina olen ju see igavene elevant portselanipoes», ent ütles läbi hammaste: «Mis teha, kui ma retoorikas eriti tugev pole… Millal ta kohale jõuab?»
«Täna kell neli oled bussil vastas. Ja vaata, et sa alt ei vea, nagu alati.»
Andres polnud kunagi kedagi meelega alt vedanud. Mõnikord lihtsalt sattusid asjad ülestikku ning ta pidi nad paratamatult tähtsuse ja pakilisuse järjekorda panema. Selge, et igal asjal endal oli oma tähtsusest ja pakilisusest eriarvamus. Ent mees oli tõesti püüdnud.
Töö ja kodu. Naine ja tütar. Sõbrad ja napsid.
Ta enese arvates polnud vähemalt tütar küll kunagi kannatama pidanud. Andres polnud tütart iialgi alt vedanud!
Enne, kui ta pärast õhu ahmimist selle välja räusata jõudis, selgitas Katrin: «Talle on vaja lihtsalt teist ümbrust – ja kena oleks, kui sina kah vahel oma tütrega tegeleksid…»
Neis kahes lauses oli kaks riivavat-haavavat inetust. Esiteks: tüdrukule on vaja ümbruse vahetust – isa kui niisugune pole üldse oluline. Teiseks: isa kui niisugune pole ju kunagi õieti tütrega tegelnudki.
Mida ta tegemata oli jätnud? Mida oleks ta pidanud tegema, et Andrese vanavanemate korteris Kalamajas nüüd Marek ideaalset meest ei kehastaks? Mida oleks pidanud tütrele pakkuma, et ta rongaisana nüüd oma usaldusväärituid tiibu Kajale vastu sirutades end tõestama ei peaks? Isa ei saa olla teismelise neiu südamesõbranna, raisk.
Andres lõpetas kõne.
Mis kuradi headaegat siin veel.
Andres tegi kerglaselt ja muretult: «Olalaa… ja sessibooo…»
Rita astus talle lähemale.
«Ce’st si bon?» muigas partner. «Kas midagi juhtus, et sul kõik järsku nii hea on?»
Andres ohkas: «Kõigest väike maavärin – mu tütar tuleb mulle täna külla.»
Mehel olid käed rippu vajunud. Naine tegi kolme asja korraga, nagu naised ikka.
Rita heitis Andresele silmanurgapilgu ning otsustas esialgu seda teemat rohkem mitte torkida. Teiseks mõtles ta oma süngeid mõtteid – kuidas sa nii magusatest asjadest nagu kannatused ikka loobud. Kolmandaks askeldas Rita kui professionaal paadi parda kallal, võttes sealt puuteproove. Kui mees on pahviks löödud ja teovõimetu, kütib naine mammuti. Sest naine on polüfunktsionaalne ja multiprotsessoriline. Ja kõik teised võõrsõnad on üks tõeline naine ka. Põhiliselt f-ga. Feminism. Fatamorgaana. Fiasko. F.ck.
Rita pomises Andresele pilkugi pühendamata: «Siin on tugevad kriimustused, nagu oleks paat millegagi kokku põrganud.»
Andres täpsustas vähimagi huvita: «Teine paat?»
Miks peavad paadid kusagil mõne teise paadiga kokku põrkama – mis kahandab paraku kena neutraalset õnnetusjuhtumi tõenäosust –, kui Västrikul on omal parasjagu nii mõnedki pisiasjad kokku põrganud?
Andres ja Rita peatasid oma auto paar meetrit eemal Roovälja villa ees. Andres andis pärast ringi vahtimist – mida siin peale limode-jeepide ikka vahtida oli – uksekella. Kell kajas majas ja tegi suure lageda hoone häält. Sellistel suurtel häärberitel ongi eripära koosneda tohututest kasututest ruumidest. Tühi hiidhall. Üüratud elutoad. Kõrged laed, mis imavad kogu soojuse põrandalt kuhugi taeva alla.
Andres sai seda lagedate liigmahukate ruumide kaja päris tükk aega kuulata. Lõpuks ilmus uksele unine hommikumantlis Liis. Vaatas Andrest ja Ritat imestunult.
Ilma igasuguse meigita nägi ta välja päris plikakene.
Võib-olla oli Rital tõesti õigus, kui ta nende abikaasade 35aastase vanusevahe peale tuld purskas, mõtles Andres. Väikesed ahned tüdrukud võivad oma isude täitmisel igasuguste loomuvastasustega nõus olla. Ent kus on vanade onude aumeel sel ajal?
«Kriminaalpolitseist,» ütles mees neiu sõõrikujulistesse jahmunud silmadesse. «Tahaksime teiega veidi… juttu ajada.»
Silmad läksid veel sõõrjamaks.
Liis ei näinud sugugi sedamoodi välja, et ta tahaks mingite võõraste inimestega juttu ajada. Neiul oli ebatavaliselt jõuline lõug, kena ümmargune nukulaup ja lapselikult siidine nina. Rohekashallid silmad näisid puhtad ja läbipaistvad nagu mööda ojapõhja merre voolav allikas.
Haigutust alla neelav Liis nentis sõrmega silmanurki pühkides: «Meie maja ei ole müügis. Naabrid müüvad oma villat. See vasakpoolne seal mändide taga…»
Küüs oli ehtne, mitte geelist ega akrüülist. Kenasti maniküüritud ja maitsekalt lakitud. Ei mingeid krelle toone