Kuulsuse narrid. Eduard Bornhöhe

oli võtnud; ei ma ole ka iialgi aru saanud, kas ta teda sellepärast kandis, et ta sarnast riide näomoodi kõige kaunimaks pidas, või sellepärast, et ta oma rätsepaviga katta tahtis, kes tema pükse õigeks ajaks valmis ei teinud.

      2. peatükk

      Salomon Vesipruul oli vähemasti niisama maias kuulsuse järele kui Jaan Tatikas, aga temal oli hoopis teistmoodi tööpõld. Juba varases nooruses oli tema selgelt aru saanud, missugune kuum vaim tema põues õhkus, missugusele tähtsale tegevusele saatus teda oli kutsunud.

      «Mul on õigus Homerost, Shakespeare'i ja Goethet põlata,» hüüdis ta vaimustuses, kui ta kreiskooli1 lõpueksamist läbi oli kukkunud, «aga ma tahan rahul olla, kui mind ükskord eesti Schilleriks saab nimetatama.»

      Neist sõnadest võib iga lugeja, kes midagi lugenud on, ise märgata, et Salomon Vesipruul tõusev täht eesti luule taevas oli. Kindla nõuga oma rahvale jäädavat vaimuvara ja esimest suremata nime kinkida, istus ta maha ja tõukas sule tindipotti. Töö edenes imeliku kiirusega, sest õhtuks olid kaks sulevart ühest otsast teiseni puruks näritud, kolm poognal paberit tindiplarakaid täis ja luuletaja sõrmed küünarnukist saati süsimustad; luulest oli juba pealkiri «Leekiv armastus» valmis. Teisel päeval said luuletuse esimesed sõnad «Ma armastan» lõpetatud. Nädala lõpul jõudis Salomon sellele otsusele, ei tema vaim räägitud ajal salmide loomiseks veel küps ei olnud. Sõpradele seletas ta asja ligemalt ja laskis märgata, et ta eesti rahva arusaamist kõrgema luulekunsti kohta veel nõrgaks ja meistritööde kirjutamist liiga varaseks pidavat.

      Ta võttis nõuks üht uudisjuttu kirjutada. Tal oli küll natuke häbi suuri andeid nii viletsa töö tarvis raisata, sest mis asi võib kergem olla kui juttude kirjutamine? Pole muud vaja, kui võta tindipotist ja lao paberi peale. Imelik oli üksi see, et Salomon, kui ta tõesti tööle hakkas, midagi paberi peale laduda ei leidnud. Mitte kõige vähemat juhtumist ei tulnud talle meelde. Salomon mõtles selle asja üle järele, kuni ta magama jäi ja imelikku unenägu nägi; üles ärgates leidis ta rõõmuga, et unes nähtud juhtumised eesti uudisjutu tarvis nagu loodud olid. Kohe pistis ta sule tindipotti; aga tont teab, kust see tuli – ta ei võinud milgi viisil õiget hakatust leida. Sõnad ja laused vilksasid otsekui pääsukeste salk ta peast läbi, aga ta ei jõudnud ühegi sabast kinni hakata. Kuni ta ahastades ja higistades sõnu otsis, läks unenägu ta mälestustes kahvatuks, kärises lõhki ja kadus viimaks ära nagu kerge udu hommikuse tuule käes. Vesipruul tegi veel mitu korda uuesti katsel, aga uudisjutu peatükkide arv jäi ikka nulliks, tindiplarakate arv lugematuks. Aastad läksid mööda.