Kuuvirvendus. Arvo Möldri

on kergem sõber olla kui vaenlane. Aineõpetus toimus 3+3 tundi ja ülejäänu drill. Magamaminemised venisid paari tunni pikkusteks, ikka aeglaselt mindud. Õpetati keevitamist, ah, mis õpetati.Viidi hoonesse, kus olid keevitused ja jäeti omapead. Külm hoone ei jätnud kahtepidi mõtlemist. Et sooja saada, tuli keevitada. Soojal keevitusaparaadil sai istuda ja end kasvõi veidikenegi soojendada. Paar korda ilmus ka mingi õpetaja, kes meie keevitusoskusi vaadates vandus ja tatistas, nimetas meid jobudeks ning kadus. Siiski oli ka üks sõdur, kes näitas midagi ette ja kommenteeris ka natuke. Vähehaaval hakkasime taipama, mis üldse keevitus on ja kuidas seda tehakse. Kuuldavasti taheti meist teha poole aasta jooksul eeskujulikud sõdurid gaasi – ja elektrikeevituse erialadega. Keevitasime suurest rauahunnikust võetud veel lahtiseid tükke. Suur lootus kevadisele soojale andis kõigele jõudu vastu pidada. Pidevas koristustegevuses mehed olid tüdinud ja tusased. Igapäevane rutiin, aja maksimaalne kasutamine viisid tuju alla nulli. Saabaste klantsimalöömine, valgete kraedega norimine, ka mundri puhtus arvati vaba ajast mahavõtmise vääriliseks ning öised küürimised läksid kohati üle piiri. Kevadilmade saabudes hakati andma linnalubasid, mis olid väikeseks vahelduseks. Konstantin sai esimesena linna ja ütles, et temal polnud seal midagi teha, rohkem enam ei lähe. Sõjaväelinnak oli täis uusi hooneid, mis üldiselt olid väga kena väljanägemisega. See, et raha polnud ja teha ka mitte midagi, kaalus esialgu üles villandolevate lõustade nägemise. Pärast mõningast eufooriat linnalubadega, vaibusid linnatahtmised ja parem oldi kuskil nurga taga mõni minut kevadet nautimas. Kevad oli lühike, ilmad kiskusid paari nädalaga 30 plusskraadi juurde ja kaela tuli kuumusenuhtlus. Õhk oli kuumusest tiine ja paigalseisev, maa kuivas kiiresti – ja jumal tänatud. Kõikjale kleepuv savi oli veel vastikum kui külm ja saabaste läikivaks vikismisele kulus enamik vabast ajast. Saapad pidid läikima, muidu küürisid igavesti rohkeid maja põrandaid ja treppe. Mõni tõdes virilas naeratuses, et hektar pinda kuu jooksul on käkitegu pesta. Seintelt oli värv maha nühitud, sama ka põrandalt. Voodid pidid nöörsirges rivis olema, nii teki vöödid kui padjad. Seda ühest kasarmu otsast teise vaadates. Voodi tekk pidi mõlema külje pealt olema täisnurkse kandiga, mis samuti pidi sirge olema. See oli kunst, mille õppimine kulutab hulgaliselt aega ja närve. Seda polnud võimalik õppida ilma põrandaid küürimata. Kärbsesitt aknal oli midagi erakorralist. Koni leidmine kuskilt platsi pealt lõppes kogu kooli kahetunnise rividrilliga. Eestlasi, kellega mõnegi sõna normaalselt juttu oleks saanud ajada, ei olnud. Ju siis olid eestlased mööda suurt Venemaad laiali pillatud. Igavene nuhtlus oli Võidupüha paraad sõjaväelinnakus. Selleks hakati juba aegsasti treenima, jalg 30 sentimeetri kõrgusele maast ja sire hoiak. See oli taldade surm. Enne paraadi said nad õhukesteks, see-eest paraadilt teenisime kindrali kiituse. Paraadi toimumise ajal oli 23 meetrit sekundis tuul ja meie rivi oli selles tuules marssides kõige sirgem. Kiitus süüa ei kõlvanud ja üldse oli ebaselge miks neid soldatiraamatusse kirjutati. Koolielu veeres visalt, mõningase ergu meeleolu tõi jutt lähenevast eksamist keevituse alal, mis mõned mehed keevitama sundis, nii ka mind. Pärast esimest ehmatavat liivatormi ja ammulisui pisikese ilusa, vuhiseva tornaadopojakese nägemist tuli see ära teha. Meie keevitusoskused vaadati üle enne eksamit. Sellest tõusis suur kisa ja mõningateloli palju põrandapesemist. Kasarmu löödi läikima, nagu klantspiltidel. Lõpuks võeti otsus vastu, kuuekesi keevitame sajale kutile eksamitööd ja asi tahe. Nii ka tehti. Polnud kauge enam päev, kus kutsuti komandöri jutule koos asjadega ja oligi sellel päeval ärasõit. Ees oli tegevväeosas teenimine. Kus see saab olema, mulle ei öeldud. Summas sõitsime autoga Volgogradi, seal jaotati meid väikesteks salkadeks, igale salgale oli vastu tulnud seeru, kes pidi meid väeossa toimetama. Rongisõit on alati meeldinud, oleksin võinud sõita nädalaid. Seeru jutust tuli välja, et olen määratud sõjaväelisele ehitusele, mis asub Pensa oblastis. Rohkemat ta ei lisanud. Sõidud busside ja autoga, ümberringi männimetsad, lõputu betoontee metsade vahel. Sirged männid, uhked ja saledad, uhked oma sirgete suguvendade üle ja laiskadeliigutustega tuules… niisuguste mändide alla olin valmis vastuvaidlematult aega teenima minema.

      MUSTAD PAGUNID JA VALGE KRAE

      Armee ellu sisseelamiseks kulus ikka aastake ära. See aastake omas sõduri elus ebatavalist tähtsust. Välja tulid kõik sinu nõrgad ja tugevad küljed, mõnikord ka endale mõningaks mõtiskluseks. Polnud arvanud, et jaksan labidaga raudteeplatvormvagunitelt ühe korraga 120 tonni killustikku maha loopida. Absurd! Kolm pikka platvormi.

      Köögitoimkonnas tuli igaühel koorida ühe hingetõmbega neli kotti kartuleid või koorida 40 kilo sibulaid õhtu jooksul. Pooleteise kartulikoti jagu. Või siis vagunist poolesaja meetri kaugusele kanda kakssada kotti jahu nina peale, lõpukandjate hulka jäin ka mina… Äkki hoopis see, et suutsin esimese aasta lõpuks venekeelset teksti kirjutada kaustikutäie, tegemata ainsatki viga. Mina, kes ma teenistuse alguses sain jutust vaid hädiselt aru ja pool öeldust oli venelastele mõistatuseks. Sellegi tingis juhus. Roodu komsomoli koosolekul istusin märkamatult nurgas kõige taga ja valiti komsorgi. Kes selleks saab, ei läinud mulle karvavõrdki korda. Olin kinni oma mõtetes. Ehmusin sellest, et keegi nimetas minu nime. Kõik tostsid käe ja hetke pärast mindi kurilkasse suitsu tegema. Asi oli otsustatud, sõjaväeliselt kiirelt, jättes mind hämmastunult pingile istuma. Teadsin, et selleks valitakse mingi nohik, aga et mind. Järgnevad tüütud koosolekud ja veel tüütumad koosoleku protokollid, mida oli ülemustele vaja, sundisid mu venelastest koikukaaslasi tegelema minu vene keele kirjutamisoskusega seni, kuni ühtegi viga enam ei märgatud. Eriti agar näpuga näitaja oli Arseni, kes ülikooli lõpetanuna demonstreeris igal võimalikul juhul oma inglise keele oskust. Tore koikukaaslane, heasüdamlik ja avameelne. Kui ütles, siis nii ka oli. Harilikult, kui ta järjekordse avameelsusega ülemuste juures silma oli paistnud, läksin talle salaja appi peldikut küürima. See oli päris tavaline. ,,Eh, oleks mina ülemjuhataja, saadaks kogu selle kupatuse nahui,“ möönis ta harilikult. Töötasime stroibatis keevitajatena, montaznikud-võsotnikud mõlemad. Ehitus oli salastatud ning valve all ja kindralmajorist ülem oli tavaliselt alaline külaline. Resoluutne, võimukas ja teisedülemused näisid ta kõrval hallide lehekestena hilissügises. Kõrgusekartus viidi olematuseni, keevitusoskus kindlaks, sest andsime allkirja viieteistkümne aastaseks vaikimiseks ja vastutamiseks. Ometi jagus sinna karmi elu juurde ka seiku, mis enamasti olid viinakuradi enda vallatused, kui juhuslikult ta mingile mehele enda kättesaadavaks tegi. Katlamaja õhiti, kuna kaks vana olijat panid noore kollanoka kütma, parajasti ise prassides. Noor muudkui küttis, teadmata aurust ega muudest asjadest. Tema asi oli labidaga sütt visata. Pauk ise lõi nad nii uimaseks, et kohalejooksnud juhtkond ei suutnud poolikut pudelit mehe käest ära tõmmata. Sellest tõusis kohutav skandaal, olime kaks nädalat kütmata kasarmus. Pestud põrandad olid ilusa härmatisega kaetud ja purskkaevus toimus hommikune pesemine. Igal hommikul ja õhtul tagus keegi kangiga purskkaevu jää puruks. Et sooja saada, pidi ümber spordiplatsi viis ringi jooksma, alles siis hakkas mingi soe liikmetesse ilmuma.Magades ärahangunud kehad vajasid ekstreemset tegutsemist enne kui purskkaevu jäätükkidega veega pesema sai mindud. Viilijaid ei olnud ja ei saanudki olla, sest sooja kuskil ei saanud. Sellel kõigel oli nii tervistav mõju, et ülejäänud talv ei põdenud keegi mingeid haigusi.

      Tihtipeale kadusid mõningad mehehakatised kuhugi ega ilmunud õhtusele üleloendusele. Nende otsimine keset ööd oli nii tüütu ja järgmisel päeval tööl oli enamasti üks suur väsimusega võitlemine. Tööst vabad mehed löödi viimase kui meheni otsima. Ükskord öösel, kamandas major mind tornkraana otsa , mõeldes, et ehk sinna on mees ennast magama pööranud, kuna ta töötas kuskil läheduses. Ütlesin, et pole elus selle otsa roninud , liiatigi pilkases pimeduses ja lambita. Vaidlesime, kuni jõudis kohale kindral. ,,Prikazõvaju" oli käsk, mille täitma jätmisest mõeldagi olnukskuritegu. Mõninga kobamise peale leidsin vajalikud trepid ja sain üles kabiini. Elektriküttega kabiin oli soe ja istusin mugavasse tooli ning koni tossama. Kiiret alla polnud. Las ootavad, niikuinii pole tuisu sees ja pimedas teada, kas ma ronin või passin. Viimaks otsin allakäigu treppi ja ei leia. Tee, mis tahad, ei leia. Kobasin jalgadega järgmist trepiastet, ei leidnud. Suunataju oli mind alt vedanud. Olin tahtnud alla ronida sealt, kus treppi polnud. Järgmisel päeval vaatasin värinaga seda 30 meetri kõrgust platformi, kus üle ääre kõlkusin. Trepid tuli käsikaudu kobades uuesti üles otsida, eksimist ei saanud lubada. Alla sain ikka suure ajakuluga – kõik olid läinud, tuisus ei tahtnud keegi külmetada. Mees leiti köögist, olid kokaga tina pannud ja magasid