Kord nägin kaht neist suitsetamas. Neil olid kõige kenamad väikesed sigaretid (Ema ütles, et olid) kuldsetes hoidjates ja ma teadsin siis, et näen elu – tõelist elu, mitte seda tobedat nagu seal kolkalinnas Andersonville’is.
Ja ma ütlesin seda Emale ja tahtsin küsida, kas Boston on samasugune. Kuid mul polnud võimalust. Ta hüppas üles nii kiiresti, et ma arvasin talle midagi haiget tegevat, ning hüüdis: “Taevas hoidku, laps!” (Kuidas ma vihkan, kui mind hüütakse lapseks!) Siis ta lihtsalt viskas pisut raha lauale arve maksmiseks ja kiirustas mind minema.
Pärast seda hakkas ta väga palju viibima oma toas ega viinud mind enam kuhugi, välja arvatud linna teise otsa, kus oli vaikne ja tobe, polnud muusikat ega tulesid ega midagi niisugust. Ja kuigi ma nurusin ja nurusin, et minna tagasi ilusaisse, rõõmsaisse paikadesse, ei viinud ta mind neisse enam kunagi, mitte kordagi.
Siis ühel päeval kohtusime väikese mustajuukselise naisega, valgete põskede ja väga suurte kurbade silmadega. Tal polnud litritega kleiti ega kuldkingi, seda ma teile ütlen! Ta nuttis pargipingil ja Ema ütles, et ma jääksin ootama ja luiki vaatama, kuni tema läheb ja räägib selle naisega. (Miks vanemad alati panevad meid luiki vaatama või raamatuid lugema või kaupluseaknaid vaatama või jooksma ja mängima kogu aeg? Kas nad arvavad, et me ei mõista väga hästi, mida see tähendab – et nad tahavad ütelda midagi, mida nad ei soovi, et me kuuleksime?) Noh, Ema ja leedi pingil rääkisid kaua ja siis Ema hüüdis mind ja leedi nuttis pisut ning ütles: “Noh, võib-olla kui mul oleks niisugune väike tüdruk…!” Siis ta peatus ja nuttis veel veidi.
Pärast seda nägime seda leedit tõesti tihti. Ta oli kena ja ilus ja armas ja ta meeldis mulle, kuid ta oli alati kohutavalt kurb ja ma ei usu, et ta mõjus Emale pooltki nii hästi kui oleksid mõjunud need rõõmsad, naervad leedid, kellel oli alati kõik nii hästi. Kuid ma ei suutnud panna Ema asju niimoodi nägema. Vahel paistab, nagu Ema lihtsalt ei suudaks näha asju nii nagu mina. Ausalt, vahel tundub, nagu oleks hoopis tema isevärki ja vastuoluline ja mitte mina. See on nii.
Noh, nagu ma ennegi ütlesin, ei meeldinud mulle seal olla ja minu arust ka Emale mitte. Kuid nüüd on kõik möödas ja me oleme tagasi kodus ja pakime Bostonisse minekuks.
Kõik paistab kohutavalt imelikuna. Ehk seepärast, et Isa pole siin, kõigepealt. Ta kirjutas väga viisakalt ja kutsus meid meie asjade järele ja ütles, et läheb paariks päevaks äriasjus New Yorki, nii et ema ei peaks kartma, et Isa häirib teda oma kohalolekuga. Siis, veel üks asi, Ema on imelik. Täna hommikul laulis ta täiel häälel ja jooksis terves majas ringi, korjates kokku asju, mis ta tahtis, ja paistis nii õnnelikuna. Kuid täna pärastlõunal leidsin ta raamatukogu põrandal nutmas, nagu tahaks ta süda lõhkeda, ja ta pea oli Isa suurel toolil kamina ees. Kuid ta hüppas üles kohe, kui ma sisse tulin, ning ütles, ei, ei, ta ei taha midagi. Ta oli vaid väsinud, see on kõik. Ja kui ma küsisin talt, kas tal on siiski kahju, et ta läheb Bostonisse elama, ta vastas, ei, ei, ei, tõesti, ta arvab, et mitte. Ta oli vaid nii rõõmus, nii rõõmus, kui vähegi võis olla, et ta läheb, ainult et ta tahaks, et esmaspäev tuleks ruttu ja me võiksime minna.
See on kõik. Täna on laupäev ja me peame minema just ülehomme. Meie kohvrid on peaaegu pakitud ja Ema soovib, et ta oleks kavandanud meie mineku tänasele. Ma jätsin kõigi tüdrukutega hüvasti ja lubasin kirjutada Bostoni ja kõige kohta kirjahunnikuid. Nad on peaaegu sama põnevil kui minagi ja ma lubasin “südamele risti ette lüües ja surma nimel,” et ma ei armasta neid Bostoni tüdrukuid rohkem kui neid – eriti Carrie Heywoodi, muidugi, mu kõige paremat sõpra.
Hoidja Sarah eksleb kõikjal ringi, abi pakkudes ja teeseldes, et kurvastab meie lahkumise pärast. Kuid ta pole kurb. Ta on rõõmus. Ma tean, et on. Ta pole kunagi Ema hinnanud ja arvab, et saab nüüd kõike omamoodi teha. Kuid ta ei saa. Ma võiksin talle ütelda üks või kaks põhjust. Kuid ma ei ütle.
Isa õde, Tädi Jane Anderson St. Paulist, tuleb talle majapidajaks, osalt Isa pärast ja osalt minu pärast. “Kui see laps hakkab olema koos isaga kuus kuud aastas, siis peab seal olema mõni naisterahvas peale tülika vana hoidja ja ninaka teenijanna!” Nad ei tea, et ma seda kuulsin. Kuid ma kuulsin. Ja ma tean, et Tädi Jane on tulemas. Taevake! Kuidas Hoidja Sarah vihastaks, kui ta teaks. Kuid ta ei tea.
Arvan, et võiksin peatüki siin lõpetada ja alustada uut Bostonis. Oh, ma mõtlen nii väga, missugune see võiks olla – Boston, Ema kodu, Vanaisa Desmond ja kõik ülejäänud. Olen nii põnevil, et suudan vaevalt oodata. Teate, ma pole rohkem Ema kodus käinud kui vaid ühel korral ja siis ma olin väga väike laps. Ma ei tea, miks, kuid arvan, et Isa ei tahtnud, et ma läheksin. Igal juhul võin arvata, et ei tahtnud. Ta ei taha kunagi, et ma midagi teeksin. Seepärast arvan ka, et ta ei tahtnud, et ma läheksin Vanaisa Desmondi juurde. Ja Ema käis vaid korra, väga pika aja jooksul.
Nüüd see peatükk lõpeb. Ja kui ma uut alustan, siis oleme Bostonis. Mõelge vaid – tõesti, tõeliselt Bostonis!
4. peatükk. Kui ma olen Marie
BOSTON.
Jah, ma olen siin. Olen siin olnud nädala. Kuid see on mul esimene võimalus midagi kirja panna. Mul on olnud nii kiire enese sisseseadmisega. Ja ka Emal. Meie tulekust saadik on nii palju juhtunud. Kuid ma püüan nüüd alustada algusest ja jutustada, mis juhtus.
Noh, kõigepealt jõudsime kell neli esmaspäeva pärastlõunal Bostonisse ning Vanaisa Desmond oli meil vastas. Ta on armas – pikk ja väärikas, hallikate juuste ja lõbusate silmadega nagu Emal, ainult et tema omad on prillide taga. Ja ta suudles jaamas Ema ja mind ja ütles, et tal on hea meel meid näha, ja viis meid paika, kus ootas Peter autoga. (Peter juhib Vanaisa autot ja ka tema on armas.)
Ema ja Vanaisa rääkisid väga kiiresti ja elavalt terve kodutee ja Ema naeris üsna palju. Kuid eeskojas nuttis ta pisut ja Vanaisa patsutas ta õlga ja ütles: “Ära nuta!” ja jutustas, kui rõõmus ta oli, et sai oma väikese tüdruku tagasi, ja et nad saavad nüüd väga õnnelikeks ja unustavad mineviku. Ja Ema ütles, jah, jah, muidugi, ta teadis, et saab, ja et ta on NII õnnelik siin olles ja et kõik on täpselt vanaviisi, kas pole? Ainult – siis ta vaatas äkki minu poole ja hakkas jälle nutma – ainult, muidugi, asjad ei saa olla “täpselt vanaviisi”, kogeles ta, kiirustas minu juurde, pani mõlemad käed mulle ümber ja nuttis valjemini kui kunagi varem.
Siis tuli Vanaisa ja kallistas meid mõlemaid ja patsutas meid ja ütles: “Ärge nutke!” ja võttis prillid eest ning pühkis neid väga kiiresti ja kõvasti.
Kuid juba mõne hetke pärast naeris Ema juba jälle ja ütles: “Rumalus!” ja: “Mõelda vaid!” ja et nii oli väga kena tutvustada oma väikesele Mariele tema uut kodu! Siis ta kiirustas mind kõige kaunimasse väikesesse tuppa, mida olin kunagi näinud, just tema oma kõrval, ja viis mu asjad sisse. Siis läksime majas ringi vaatama. Ja see oli just nii armas kui vähegi võis olla – üldse mitte nagu Isa oma Andersonville’is.
Oh, Isa maja on ilus ja suur ja puhas ja kõike muud, muidugi, kuid mitte niisugune. Isa oma on kena paik, kus süüa ja magada ja kuhu minna vihma korral. Kuid see – selles sa lihtsalt tahaksid elada kogu aeg. Siin on ülestõmmatavad kardinad ja päikesepaiste ja potililled ja ajakirjad ja hubased patjadega nurgakesed igal pool, ning raamatud, mida parajasti lugemas oled, laiali laotatult. (KÕIK Isa raamatud on riiuleis, ALATI, välja arvatud, kui üks on sul peos ja sa seda loed.)
Vanaisa teine tütar, Ema õde Hattie elab siin ja peab Vanaisa jaoks maja. Tal on väike poeg nimega Lester, kuus aastat vana, ja ta mees on surnud. Nad olid ära asjal, mida nad nimetasid nädalalõpuks, kui me tulime, kuid jõudsid siia veidi pärast meie saabumist esmaspäeva pärastlõunal, ja ka nemad on armsad.
Maja on täpselt kandiline eest ja tagant, ilma tiibadeta, peale verandade paremal ja vasakul. Ja pole ka mingit aeda, välja arvatud nelinurkne kividega sillutatud nurk maja tagaküljel, kus neil on tuhatünnid ja ripuvad riided, ja väike murulapp on maja ees trepi kõrval, mitte küllalt suur meie vanale kassile tukastamiseks, vaevalt. Kuid seespool on täiuslikult ilus, ning see on maja sisemus, mis tõeliselt loeb, just nagu inimestegi sisemus – nende