Pidu teine ja pikem pool järgnes härberis sellide seas.
Mathias pidi gildest selli-ühisuse raske ameti-laeka õlale wõtma ning ta mõlema laekameistri ning wanaselli saadetusel härberisse kandma. Wiimane oli Müüriwahe uulitsal. Sinna oli keegi noorsell ametiwennad waheajal kokku kutsunud, nende seas ka paar wanemat õpipoissi, kes pidulist aitasiwad ümardada. Niisama ilmus meister Wittelbach Mati palwel hiljemine härberisse.
Ka siin pandi wanu zunfti-aegseid kombeid ja pruukisid tähele – niihästi uue selli wastuwõtmises awatud laeka juures, kui ka joomises ja kõiksugu tembutustes, millest üks üleannetum oli kui teine.
Kõige pealt peeti uue selli üle kohut. Igaühel oli õigus teda süüdistada; kõik ta õpipoisi-põlwised patud kanti ette – ka niisugused, millest Mati hing midagi ei teadnud. Üks sell tõstis ta peale kaebtuse, Mait olewat uulitsal kepiga käinud; teine, tal olla kord kübar peas olnud: kolmas, ta olewat teda näinud suitsetawat; neljas, ta „patseerinud” neiudega; wiies, et Mati teda kord ei olla teretanud, wõi mitte küllalt auupaklikult teretanud. Kõik need oliwad asjad, mis õpipoisile keelatud, ja nüüd, mis karistust nõudsiwad.
Karistus pandi süüdlasele siingi rahatrahwi näol peale. Lutz pidi laegastesse iga süü eest teatawa summa maksma, mõne eest ka jookisid ostma. Õhtu jooksul leiti weelgi tembutusi, kus juures noor sell, kui ka muud ametiwennad, „sisse kukkusiwad” ja karistuse alla langesiwad. Mathias pidi ennast nokkida ja tõmmata laskma, ilma et ta seeüle wihastada oleks tohtinud. Igale pahakspanemisele järgnes karistus ühel wõi teisel näol.
Härberis söödi ja joodi noore selli kulul terwe öö. Muidugi pidi wiimane ennast purju jooma, sest kannu tühjendamises ei tohtinud ta kellegile järele anda, ja kannu tühjendama pandi teda ka mitmel otsitud wiisil.
Esimest korda elus tundis Mati, et maakera tema ümber ringi käib, ning esimest korda elus ei mälestanud ta teisel päewal, kuidas ta öösel koju saanud. Ta leidis enese hommikul täies pidu-ülikonnas, manisk kortsunud, kaelarätt määrdunud, wõerast koikust. Ägades hakkas ta oma walust lõhkuwa pea ümbert kinni ja neas joomise põrgu põhja.
Aga täna peeti pidu töökojas edasi. Mathias pidi sedamaid „peaparandust” muretsema ja ise muidugi jälle kaasa jooma. Weel kolmandamal ja neljandamal päewal oli sellide seas neid, kes temalt pidu tagatippu nurusiwad. Waene noor sellike tänas taewast, kui pidunädal wiimaks mööda jõudis. Ta pea oli nii raske ja tasku nii tühi…
6.
Uus eesmärk
Esimesel ajal peale sellikssaamist maitses Mathias Lutz oma wabadust noore inimese himu ja õhinaga. Ta sirutas oma kohmetanud liikmeid, nagu ta ise naljatas. Ta elas härberis ametiwendadega lustilikult, käis wirgaste perekondlistes seltskondades, keerutas pidudel tantsujalga, wõttis wäljasõitudest Wiimsesse ja Kosele, Tiskresse ja Joale osa ega jäänud ühestki pulmast ära. Oma otsekohese, rõemsa, wiisaka loomuse tõttu oli ta igaühe, oma nägusa wälimuse ja osawa tantsimise poolest iseäranis naisterahwaste juures lugupeetud. Ilma Mathias Lutzita ei olnud wiimaks enam üheski seltskonnas õiget lõbu.
Kuid Mathias Lutz ei olnud mees, kellele niisugune kerge, ainult pealiskaudsele lõbule pühendatud elu pika peale oleks meeldinud. Sisemisel sunnil, iseenesele teadmata, katsus ta elule tuuma anda, selle paigal seiswat keskpaika kõige liikumise seest otsida. Temal pidi midagi püüda olema; tal pidi eesmärk silmas seisma, mida waja kätte saada. Seda nõudis juba auuahnus, mis tal loomuliku omadusena põues peitus.
Mathias hakkas jälle tõsisemalt tööle. Seda tegi ta osalt töö enese pärast, mida ta armastas, uute ülesannete pärast, mis teda erutasiwad; osalt aga ka, et wirga töö läbi kapitali koguda. Kapital on asi, mis inimest tiiwustab, mis talle wäge ja wõimu annab; seda wõis Mathias igapäew ja igal sammul näha. Ja tema soowis omale tiibu, igatses omale wäge ja wõimu. Ta lapsepõlwine wiletsus seisis tal weel selgeste silma ees. Kuidas pidiwad isa ja ema, kuidas oli ta ise pidanud werisel higil rübelema, et ainult paljast hinge tuima, roidunud ihu sees hoida – kõik ainult tüki haganase leiwa, takuste riiete ja haisewa suitsuhurtsiku eest! Temal oli õnn olnud, sellest kurwast, ainult loomale kohasest elust wälja peaseda. Pidi ta siin seisma jääma, kuna redelil weel pulke oli, mis kõrgemale wiisiwad? Ei – ütles ta enesele – , püüa ronida nii kaua kui suudad! Mida kõrgemal oled, seda magusama tundmusega waatad ülewalt alla – maha oma armetuma lapsepõlwe, oma terwe haleda minewiku peale!
Ja Mathias hakkas ronima. Oma tööga püüdis ta ronida. Ta sai kokkuhoidlikuks, korjas nii kaua kopikaid, kui neist rubla sai, ja nii kana rublasid, kui neid kümme sai. Juba kujunes talle armas pilt silma ette, kuda tal kord nii palju sadasid on, et mõne tisleriäri wõib ära osta – juba kõdistas teda meistrinimi ja meistriau…
Ta ei salanud enesele, et tee pikk ja waewaline on. Tööga jõukaks saada, sellipalgast kapitali koguda – oi, see nõudis kannatust, enesesalgamist, enesepitsitamist, kõige pealt aga aega, palju aega! Teine suur takistus kaswas selleaegsetest oludest wälja. Zunftid ei tahtnud “eestlast” meistriks teha. Peeti wanast põhjusmõttest kinni, mille järele mitte “mitte-sakslastele” (Undeutsche) teed meistriauu juurde ei awatud. Oht olgu siis, et säherdune sell mõne meistriga kogemata sugulaseks saanud – mida just sagedaste ette ei tulnud – wõi et ta Saksa meistri tütre naiseks kosis, mida weel harwemine juhtus… Ja Mathiase endine talupoja-seisus oli linnas kõigile nii tuttaw. Selliks kõlbas ta, osawaid ja usinaid töölisi oli meistri isandatel waja, aga meistriks mitte – seks oli ta alatu minewik liig wähe peidetud ja unustatud. Seal pakuti Mathiasele korraga ootamata poolt awitawat kätt. Talle pisteti nõiapulk pihku, millega ta kiwid oma tee pealt waewata wõis kõrwale weeretada Lage rada paistis talle korraga silma – lage nimelt esimese waatamise järele.
Mathias hakkas tähele panema, et meister Wittelbachi noorem tütar tema peale pilguga waatas, mida waewalt wõeriti wõis mõista.
Mamsel Bertha pidas imelikul wiisil ikka weel neiupõlwe, ehk ta aastate poolest küll juba seal seisis, kus jõuka, lugupeetud kodaniku warapärija seista ei tohiks kui ta mitte puruwigane pole. Ja mamsel Bertha polnud mitie ainult terwe tüdruk, mitte ainult korralikult kaswatatud ja “koduste wooruste” poolest iga teise kodaniku-tütre wääriline, waid teda ei wõinud ka keegi jumetakski nimetada, kui tal ka silmatorkaw iludus puudus.
Neiu Bertha oli nooremas eas paarile kosilasele, kes talle ei meeldinud, „korwi andnud.” Oma lugupeetud perekonna, weel enam aga oma päranduse peale toetades, walis mamsel Bertha sel ajal palju. Oli tal ju sulakapitali kõrwal kolmekordne kiwimaja ja – kui ta tulewane tisler on ja koduwäiks soowib tulla – terwe suur äri oodata, sest wanema tütre weimewakka oli meister teise wähema majaga, aga suurema sulakapitaliga auusaste täitnud.
Mamsel Bertha walis, ja see sai talle õnnetuseks. Wanemad oliwad teda aga walida lasknud, sest et ta nüüd ju nende „ainus” oli ja et nad isegi walisiwad. Sel wiisil tehti kosilased araks – nad ei tahtnud oma nina põletada, nagu nende eelkäijad. Pealegi polnud Tallinnas jõukatest kodaniku-tütardest puudust – kodanikud elasiwad hästi maksetud töö ja odawa ülespidamise tõttu kõik wäga toekalt, käsitööl oli weel kuldne põhi; ning weel wähem puudust oli Tallinnas ilusatest kodaniku-tütardest. Ka selle poolest käis nii mõnigi mamsel Berthast üle.
Wõib ka olla, et üks wõi teine kandidat neiu Wittelbachi karakterist mitte kõige paremat ei kuulnud. Mammad ja tantad, kes Wittelbachi majas kohwipidudel käisiwad – need pidud oliwad sel ajal weel rohkem moodis kui praegu – leidsiwad wahest, et mamsel Bertha mitte ainult näo poolest emale wäga sarnane polnud, waid ka oma sisemise inimese poolest, oma rahutuma waimu, terawa keele ja sügawaste juurdunud uhkuse poolest, mis nii sagedaste kõrkuseks muutus.
Olgu, kuda on, neiu Wittelbach näis kosilastel kahe silma wahele jäänud olewat. Juba häbenes wiisakas inimene ta aastate järele küsida. See muutis neiu meele nii mõrudaks, et ta weel hiljuti ühele weidi elatanud tahtjale otse kättemaksmise pärast trotslikult suu peale lõi.
Ta näis weelgi