„Ma tänan teid,” ütles ta südamlikult ja tõusis. Ta oli minust vist pisut pikem, nagu nüüd märkasin. Jajah, midagi sellist olin juba esikus aimanud.
„Ehk teete ühe suitsu siinsamas ära?” laususin selga sirutades, pead viltu käänates, naisele otsa vaadates.
„Oh ei, suur tänu, ma ei tahaks teid tõesti enam segada, ausalt, ausalt. Olen niigi teie kallist aega raisanud. Ma ei tea ju, millised plaanid teil tänaseks veel võivad olla. Aga kui teil peaks midagi vaja olema, siis pidage meeles – korter 21.”
Veel kord naeratas ta mulle, naeratas malbelt ja täiesti dešifreerimatult, torkas suitsupaki hommikumantli taskusse, tegi teise käe sõrmedega liigutuse, mida hüütakse vist sinki-vinkiks, see sinki-vinki säras sõrmustest, lilledest ja rohelistest kividest, massiivsest kullast, siis läks ta hõlmu kallistades toast välja, ma ei jõudnud veel reageeridagi, talle avama tõtata, kui kuulsin juba ukse avamist-sulgemist. Toas, esikus, küllap köögiski heljus veel mõni minut ärevalt magus ja natuke riivatu lõhn. Rida asju tuli ühekorraga pähe: mingid lilled, mingid puiesteed, mingid hämarad rippsillad ja lehtlad.
Aga juba astus vaikus jälle nurkadest välja ja puudutas mind oma jaheda käega süüdistavalt õlast. Võpatasin. Akna taga helehallis taevas möödus aeglaselt ja täiesti hääletult hõbedane lennuk.
3
Külaline oli läinud, mina aga tahtsin, imelik küll, nagu millegi üle järele mõtelda, midagi analüüsida, kuigi mõtiskluse või analüüsi teema oli täiesti selgusetu. Jah, mul oli äkki tunne, nagu tuleks mul milleski selgusele jõuda, midagi lahendada – või siis olla enda vastu lihtsalt piisavalt aus. Aga miks, pagan võtaks? Seda ma ei teadnud. Võtsin närviliselt istet samas tugitoolis, kus natukese aja eest oli istunud heleuduse pilguga võõras naine, keegi Ivi Schmidt. Mu süda kripeldas. Miks küll? Lilled, puiesteed, hämarad rippsillad ja lehtlad, ja nüüd see ootamatu neuroosihoog. Kontrollisin koguni oma pulssi. Aga see oli täiesti normaalne. Mul oli piisavalt hea tervis, korras süda ja eeskujulik ainevahetus, seda kõike hoolimata mu kiitsakast kondikavast ning kühmus raamatukoivälimusest.
Süütasin oma kange ja odava sigareti. Juba paari mahviga hajus toast peen ja riivatu aroom. Oligi hea. Oligi tore! Muidugi, mõtlesin ma, kargasin seejärel püsti, tegin tiiru üle toa, seisatasin akna all, vahtisin tühja pilguga välja, trummeldasin sõrmedega radiaatorit. Nagu hüvasti jättes vilksatasid mu silme eest läbi selle naise võõrad põlved, algul üks, seejärel teine, samas järjekorras, nagu ta neid mulle tutvustanud oli. Ning seejärel tundsin, et korterit valitseb taas see veidi tundeline, ent põhiliselt siiski aus tuimavõitu vaikus, mis oli siin juba nädalapäevad tooni andnud, mu õhtupoolikuid ja öötunde ilmestanud.
Lilled, põlved, hämarad aiad, mõtleks, ühmasin ma endale nina alla – mõtleks, mees! Kustutasin sigareti ja ringutasin energiliselt. Asi oli üldjoontes täiesti selge. Selge, lihtne, isegi banaalne. Ma polnuks seda endast küll enam oodanudki, olin hakanud juba arvama, et piisavalt kaugele on jäänud need ajad, mil põlved ja kleidikahinad mind ärevile võisid ajada. Teisel ja eriti kolmandal kursusel olin ma periooditi küll olnud väike närviline don Juan, ma ei teadnud senini, kui tõsiselt mind tegelikult võeti, aga üht-teist oli sellal ikka juhtunud. Aga üsna pea ilmus Taimi, vähese jutu ja aimuva lõualotiga asjalik tüdruk, viis mu oma üürituppa, seejärel laskis mul ennast pealinna teatritesse viia, veel käisime vaatamas male- ja kabeturniire, millalgi me abiellusime, millalgi sünnitas Taimi tütre ja edasi läks nii, nagu minema pidi. Väga harva juhtusin meenutama teist ja eriti kolmandat kursust. Kui meenutasingi, siis suure imestusega – küll võisid mõned väikesed ja loomulikud eluseigad tunduda tähtsana, peaaegu eneseteostusena. Mu pisikesed tudengivõidud, mõned ööd võõrastes ühiselamutubades või pisikorterite kitsastel diivanitel olid mulle andnud ülimalt ülepakkuvat enesekindlust. Küllap olin ma tollal üsna vastik ja naeruväärne küülikutäkuke.
Ringutasin veel kord, süütasin uue sigareti, lähenesin lauale ja kontrollisin seda seirates oma enesetunnet. Kas tasus veel kord töölainele lülituda? Silmitsesin kõhklevalt oma pabereid, võtsin märkmiku kätte, kontrollisin paari lihtsat arvutust, aga ei, asjal polnud minekut, polnud mõtet üle pakkuda.
Pealegi oli reede õhtu.
Panin paberid korralikult kokku, torkasin kiirköitjasse, pistsin selle lauasahtlisse ja tahtsin juba telerit lahti keerata, kui helises uksekell.
Loomulikult sattusin jälle paanikasse. Loomulikult jõudsin taas oletada oma mitut asja (sünged uudised, traagiline telegramm, kohtukutse), siis aga tuli pähe, et ukse taga võiks olla Ivi Schmidt 21. korterist. Võib-olla oli ta midagi maha unustanud. Võib-olla tahtis ta mulle midagi ütelda. Võib-olla olid tal sigaretid juba otsa saanud.
Tõttasin läbi toa ja hämara esiku, jõudsin peeglist möödudes oma näoilmet kontrollida, midagi viisaka naeratuse taolist ette manada, siis avasin energiliselt ukse.
Koridoris seisis võõras mees.
Õigupoolest ei näinud ma algul peaaegu midagi, teadsin ainult, et see polnudki Ivi Schmidt. Ka koridoris oli millegipärast tavalisest hämaram, praktiliselt oli seal pime, see pani mind imestama, aga kohe samas kostis võõra hääl, see mõjus kuidagi väga kummaliselt.
„Tere õhtust! Andke andeks, et tülitan, aga ehk leidub teil minu jaoks mõni minut aega? Kui jah, siis oleksin väga rõõmus. Kas lubate sisse astuda?”
See hääl. See oli sügav baritonaalne bass, mis krõbises meeldivalt ja intelligentselt, ja kõigel, mis see hääl hämarusest oli ütelnud, tundus ümber lehvivat mingi põnev, turvaline ja samas veel hubaselt irooniline teine tähendus. See hääl mõjus niimoodi, et hakkasin millegipärast oma pimedas esikus sekeldama, midagi kohendama, midagi ümber tõstma. Ning rääkisin seejuures reipalt ja vabandavalt:
„Jah, muidugi, jah, loomulikult, palun teid! Andke mulle andeks, aga mul on siin kahjuks üsna pime, näete, pirn põles läbi, aga uut…”
„Pirn? See on pisike mure,” kostis esikupimedusest, kusagilt mu silmade kõrguselt, aga võib-olla koguni lae alt see kummalise toimega hääl, uks sulgus, ma tõttasin nüüd elutoa suunas, selle uks oli vahepeal kinni vajunud, esik oli täiesti pimedaks muutunud, kiskusin ukse valla, aga kui ma ringi pöörasin, polnudki võõrast esikus, ma panin seda imeks ja läksin kööki. Seal ta seisiski, selg akna poole, käed rinnal. Ta naeratas.
Korraks, ainult korraks vakatas arusaamatu elevusetuhin, korraks, ainult korraks sähvatas kuklas mingi veider surin, vaid viivuks valdas mind ebamäärane kõhedustunne, millele ma ei osanud mingit seletust anda. Aga kohe avas võõras suu, ja ta hääl pani jälle kõik paika, ma olin seda häält juba täiesti usaldama hakanud.
„Kui tohib, siis köögis…? Eks? Meie esivanematel oli ikka kombeks köögis istuda, videvikku pidada, juttu ajada. Miks ei võiks seda meiegi? Meie teiega? Meie kõik?”
See hääl! Mida kõike ta ei sisaldanud: loomulikku intelligentsust ja head lastetuba, kaasasündinud viisakust ja parima tasemega huumorimeelt, kosutavat eneseirooniat ja iseseisvat mõttelaadi. Absoluutset enesevalitsemist. Üleolekut olmemuredest. Tugevat isikut. Ma polnud väga ammu juhtunud kuulma nii sisukat ja väljendusrikast inimhäält. Nii mulle tundus. Imelik küll, tavaliselt polnud ma häälte suhtes kuigi tähelepanelik ja nõudlik olnud. Välja arvatud mõned lemmiklauljad, polnud ma õigupoolest inimeste hääli kuulanudki. Enamik inimkonnast ei oska oma häälega sugugi ringi käia. Ka mina mitte. Nüüd siis seisis mu köögis mees, kelle hääl mõjus nagu avastus. Ja ometi polnud ta mitte midagi erilist ütelnud. Ta oli rääkides vist isegi paar nõutut pausi teinud. Aga minus oli juba tärganud soov selle võõra mehega vestelda, temaga millegi väga tõsise ja mehise üle (poliitika, sport, sõda, autod, lõvijaht, korteriremont?) rääkida, nõu pidada – ja temaga nõustuda. Võib-olla oli see mees hüpnotiseerija?
Tema aga seisis, käed rinnal, ning vaatas mulle sõbralikult muiates otsa.
Tegelikult oli