Mõne minuti pärast jäi Tally magama, õnnelik, et ta on viimaks Krimm.
Aga tema unenäod olid täiesti nõmedad.
ZANE
Niisis, oli üks ilus printsess.
Ta oli lukustatud kõrgesse kivist müüridega torni, kus olid külmad tühjad toad, mis ei osanud rääkida. Seal polnud lifti ega isegi mitte tagavaratreppi, nii et Tallyl tekkis küsimus, kuidas printsess sinna üles oli saanud.
Aga seal ta oli, üleval tornis. Tal polnud benjijakki ja ta magas sügavalt.
Torni valvas lohe, kellel olid kalliskividega kaunistatud silmad, kuri ja näljane nägu ning ta liigutas end julma äkilisusega, mis pani Tallyl kõhus keerama. Isegi unes sai ta täpselt aru, keda lohe endast kujutas. Ta oli julm ilus, Eriolukordade agent, või ehk terve hulk neid koos ühe suure halli siidiste soomustega roomaja nahas.
Sellisest unenäost ei saanud puududa prints.
Ta pääses lohest mööda, mitte teda tappes, vaid hoopis hiilides, leides vanas kivimüüris praod, kuhu oma näpud suruda, sest müürid olid juba vanad ja lagunesid. Ta ronis kärmelt üles heidutavasse kõrgusse, pühendas vaid muige lohele, kelle tähelepanu olid mujale juhtinud tema küüniste vahel sibavad mänguhimulised rotid.
Prints pääses sisse kõrgest aknast, kihutas andma printsessile suudlust, äratas ta üles ja lugu saigi läbi. Alla saamine ja lohest mööda pääsemine ei osutunud mingiks probleemiks, sest see oli uni ja mitte film, ega isegi mitte muinasjutt ja kõik lõppes kirgliku suudlusega – klassikaline õnnelik lõpp.
Kui vaid üks asi välja arvata.
Prints oli täiega inetu.
Tally ärkas üles peavaluga.
Nähes oma peegeldust seinal, meenus talle, et peavalu ei tulnud üksnes pohmelusest. Ta avastas, et hoop vastu pead ei ole ilu-tegev. Nagu valvurid eelmisel õhtul hoiatasid, oli peale piserdatud nahk silma kohal tulipunaseks muutunud. Ta peab minema opikliinikusse, et arm lõplikult kustutada lasta.
Aga Tally otsustas seda veel mitte teha. Nagu Peris ütles, nägi see väga krimi välja. Tally naeratas, kui talle meenus tema uus staatus. Arm oli täiuslik.
Sõrmusel oli terve hunnik sõnumeid teistelt Krimmidelt, joobnud õnnitlused ja teated peo edenedes tehtud uutest metsikutest tempudest (kuigi midagi nii ergastavat kui Perisega tornist alla hüppamine ei tehtud). Tally kuulas sõnumeid, silmad kinni, sukeldus taustamelusse ja nautis seda sidet teistega, kuigi ta oli varem koju tulnud. Seda klikki sisse hääletamine tähendaski – teadmine, et sul on sõbrad, ükskõik, mida sa ka ei tee.
Zane oli kokku kolm sõnumit jätnud ja viimases neist kutsus ta Tallyt hommikusöögile. Ta ei tundunud olevat nii purjus kui teised, nii et ehk oli ta juba üleval.
Kui Tally Zane’ile sõnumi saatis, vastas poiss: „Kuidas läheb?”
„Näoga on jamasti,” vastas Tally. „Kas Peris rääkis, kuidas mu pea hoobi sai?”
„Jah. Kas sul oli tõesti veri lahti?”
„Täiega.”
„Vau.” Zane’i hääl oli kuidagi erutatud, tema tavaline rahulikkus oli kadunud. „Päris hea hüppe tegite. Tore, et sa… tead küll, surma ei saanud.”
Tally naeratas. „Aitäh.”
„Kas sa lugesid, mis eile peol juhtus?”
Tally sõnumite hulgas oli olnud ka üks uudissõnum, aga ta polnud tahtnud seda lugeda. „Mis juhtus?”
„Keegi häkkis eile meili sisse ja saatis selle uue kutse, selle kostüümi muutuse. Kõik Valentino peo komitee omad mõtlesid, et see oli keegi teine, ja läksid lihtsalt sellega kaasa. Aga keegi ei tea, kes selle tegelikult saatis. Päris hull, eks?”
Tally pilgutas silmi, tuba muutus äkki häguseks. Päris hull tõesti. Maailm näis tema ümber pöörlevat, nagu oleks ta millegi suure kõhus ja kaotanud igasuguse kontrolli enda üle. Ainult inetud tegid selliseid tempe nagu meilide häkkimine. Ja ta suutis mõelda vaid ühele inimesele, kes võis tahta, et Valentino pidu oleks kostüümipidu. Croy oma julmilusa maski ja kahtlaste pakkumistega.
See tähendas, et kõige selle põhjuseks oli Tally Youngblood.
„See on täiesti nõme, Zane.”
„Täiesti. On sul kõht tühi?”
Tally noogutas ja tundis, kuidas peavalu tagasi tuli. Väljas kõrgusid Garbo Villa kõrged ja peenikesed tornid. Tally vahtis neid, justkui võiks ühte punkti vaatamine peapööritust vähendada. Ju ta liialdas, ega kõik ümber tema ka ei tiirelnud. Need võisid olla ka sihitult tempe tegevad inetud, või oli keegi Valentino peo komiteest mõistuse kaotanud.
Aga isegi kui see oli olnud kõigest eksitus, pidi Croyl kostüüm valmis olema. Roostes Varemetes ja looduses, kus londonlased end peitsid, polnud seintes auke ning kõike pidi ise tegema ja see nõudis aega ja vaeva. Ja Croy polnud valinud mingit suvalist kostüümi… Tallyle meenusid külmad, kalliskividega kaunistatud silmad ja ta tundis, et hakkab minestama.
Ehk on toidust abi.
„Jah, väga tühi. Sööme hommikust.”
Nad kohtusid Denzeli lõbuaias, mis vookles Uute Ilusate kesklinnast Valentino Villani. Villat ennast varjasid puud, aga näha oli sidemast, mille otsas laperdas külmas tuules vanamoodne Valentino lipp. Aiast oli eelmise õhtu segadus enamjaolt ära koristatud, välja arvatud mõned mustunud laigud piduliste lõketest. Koristusrobot hõljus ühe tuhasõõri kohal, pööras kombitsatega maakamarat ettevaatlikult ümber ja piserdas seemneid kõrbenud maapinda.
Zane’i ettepanek piknikule minna oli Tally kulmu kergitama pannud (ja seda oli päris aia teha), aga värskes õhus jalutamine tegi pea natuke selgemaks. Valvurite antud tabletid leevendasid haava valu, aga ei mõjunud sugugi üldisele ähmasele olekule. Uute Ilusate linnas levis kuulujutt, et arstid oskavad pohmelust ravida, aga hoiavad ravimit põhimõtte pärast saladuses.
Zane jõudis kohale täpselt, hommikusöök tema taga jahedas tuulekeses õrnalt hüplemas. Kui ta lähemale tuli, tegi ta Tally otsmikuarmi peale suured silmad. Ta sirutas käe välja, nagu oleks ta peaaegu tahtnud seda puudutada.
„Päris nõme, onju,” ütles Tally.
„Sa näed väga kriminaalne välja,” vastas Zane, ikka veel pärani silmi.
„Ei saaks just liiga palju milli-Helenaid, eks?”
Zane jäi hetkeks mõttesse. „Ma ei mõõdaks seda Helenates. Aga ma pole päris kindel, mida ma selle asemel kasutaksin. Midagi erksamat.”
Tally naeratas – Perisel oli õigus olnud, kui ta soovitas näo kordategemisega oodata. Armist vaimustunult oli Zane eriti ilus ja tema ilme tekitas Tallys surinat, nagu oleks ta kõige keskmes, aga ilma peapöörituseta.
Zane’i kostüümiopi jäljed olid maha kulunud, tema huuled olid taas lopsakad nagu enne. Siiski nägi ta päevavalguses üsna äärmuslik välja. Tema nägu oli täis kontraste, lõug ja põsesarnad olid teravad, laup kõrge. Tema nahk oli samuti oliivikarva nagu kõigil teistel, aga päikese käes tundus see tema tumedate juuste raamis kuidagi kahvatu. Operatsioonireeglite järgi ei tohtinud kellelgi pigimusti juukseid olla, sest komitee pidas seda värvi liiga äärmuslikuks, aga Zane värvis oma juukseid kalligraafiatindiga. Kõigele lisaks ei söönud ta eriti palju ja nii püsis ta nägu kondine ja pilk terav. Kõigist ilusatest, keda Tally oli pärast operatsiooni kohanud, oli ta ainuke, kelle välimus tõeliselt silma paistis.
Võib-olla sellepärast oligi ta Krimmide liider – sa pead kõigist teistest erinema, et olla tõeline kriminaal. Tema kuldsed silmad välgatasid, kui ta sobivat kohta otsis, ja tema pilk peatus suure tamme kirjul varjul.
Nad