Margareth Kivilaan oli eluaeg pidanud end hea intuitsiooniga inimeseks. Nii mõnedki tema unenäod olid täide läinud ning naine uskus siiralt, et tunneb alati varakult ette, kui midagi olulist on juhtumas, olgu see siis hea või halb asi.
Ta eksis. Sel mõnusalt rahulikul pühapäeva hommikupoolikul, kui talle üle hulga aja jälle veidi vabadust ja lõõgastust osaks pidi saama, ei viidanud miski sellele õudusele, millega tal kohe-kohe silmitsi tuli seista. Margareth uskus siiralt, et tulemas on tore päev. Ta oli seda juba ammugi oodanud, imestades ise sealjuures, kui lihtsat asja võib inimene igatseda ja sellest nii suurt rõõmu tunda. Ilmselt oli see midagi niisugust, mida saidki mõista vaid need, kes olid ise väikeste lastega juba pikemalt kodused olnud. Margareth mäletas ise ka, et tööl käies oli rahulikult poodide külastamine ja sõbrannaga kohvitamine täiesti tavalised ja igapäevased asjad, millele ta mingisugust tähtsust ei omistanud. Nüüd aga olid need üksnes iseenda või mõne hea sõbranna seltsis veedetud tunnikesed lausa kulda väärt hetked, mil igapäevane rutiin, lastega seotud mõtted ja mured veidikeseks peast heita. Ta oli Taneliga sõlminud kokkuleppe, et mees vaatab vähemalt korra kuus ühel laupäeval või pühapäeval ise laste järele ning tema saab rahus ennast tuulutama minna. Õnneks oli mees meeleldi nõus seda tegema, ehkki muul ajal ei saanud just öelda, et ta kangesti nendega tegeleda oleks viitsinud. „Mina käin ju ikkagi tööl ja olen koju jõudes surmväsinud,” tavatses ta öelda, ajades naise sellega alati endast välja. Just nagu oleks tema kodus puhkust nautinud! Vahel mõtles Margareth kibedusega, et mehed ei saa vist ealeski aru, kui suur töö on päevast päeva lapsega tegelemine. Ta ei saanud küll öelda, et ta ei oleks nautinud seda viit aastat, mis ta kahe lapsega kokku kodus oli veetnud – vastupidi, naine meenutas sageli heldimusega Mia ja Rasmuse beebiiga ja tal oli hea meel, et ta ei otsustanud neid kumbagi liiga varakult sõime panna. Väikesed lapsed vajavad ju oma ema lähedust, selles oli naine alati veendunud olnud. Ta uskus sellesse ka nüüd, ent ei saanud salata, et ta tundis kergendust, mõeldes sügisele, mil ka äsja kolmeseks saanud Rasmus lasteaiateed pidi alustama. Just rutiin oli see, mis kõige rängemalt mõjus. Päevast päeva samad tegevused: ärkamine, pudrukeetmine, ikka ühtede ja samade multikate ning raamatute vaatamine, voolimine-kleepimine-joonistamine – need kõik olid ju iseenesest toredad ja eriti kihvt oli vaadata, kuidas lapsed üha arenesid ning järjest rohkem asjadest aru said, kuid samas väsitas ja nüristas sellises pidevas rutiinis elamine ikka korralikult. Eriti veel arvestades, et Rasmus oli oma kaks aastat vanemast õest kordades rahutum, tormakam ja igas mõttes keerulisem laps, kellega iga päev vist küll kümneid kordi tuli maid jagada ja üritada kompromissidele jõuda. Ega Miagi lihtsate laste hulka kuulunud, tüdruk magas öösel kohutavalt halvasti pea kolmanda eluaastani, kuid vähemalt ei tarvitsenud tema puhul iga sekund muretseda, mida ta ometi järgmiseks korda võib saata. Tarvitses vaid korra pead pöörata, kui Rasmus jõudis juba näiteks kitsale köögikapile või halvemal juhul raamaturiiuli otsa ronida, portsu pabersalvrätte mikrolaineahju toppida ja selle siis käima panna, terve õlipudeli köögipõrandale tühjendada ja selle sees liugu lasta, endale plastiliini juustesse mätsida … Rasmuse pahategude nimekiri oli lõputu ning õhtuti varises naine voodisse rampväsinult, jaksamata mingit rõõmu tunda sellest paarist tunnist, mis ta pärast laste magamapanekut endale oleks võinud kulutada. Taneli kasvatus piirdus enamasti pahanduse korral pealekäratamisega ning ta heitis naisele alailma ette, et too on poisiga liiga leebe. Margareth oli veendunud, et lapsi tuleb kasvatada vaid heaga, kuid ehkki ta Rasmust alatasa keelas ja talle sõnu peale luges – ikka tema ette kükakile laskudes ja otse silma vaadates, nagu kõik targad raamatud soovitasid –, ei paistnud sellest mingit tolku olevat ning üha enam kippus naine arvama, et poiss on hüperaktiivne. Mõte sellest hirmutas teda, ta ei kujutanud ettegi, kuidas Rasmuse-sugune pöörane rööbeldis lasteaias hakkama saab või veel vähem koolis, mis sest, et viimaseni oli veel mitu head aastat aega.
Probleemid Miaga olid täiesti vastupidisest puust. Kodus muidu üsna julge loomuga tüdruk pelgas teiste laste seltskonda ning ei kohanenud lasteaias, ehkki käis seal juba teist aastat. Hommikuti läks ta sinna alailma nutuga ning õpetajate sõnul ei tahtvat ta teiste lastega eriti seltsida. Õpetaja ütles, et ega teda enam väga ei tahetagi mängu kutsuda, kuna tüdruk nagunii ei tule. Omalt poolt olevat ta ka kõik teinud selleks, et Mia teiste juurde läheks, ent vägisi ju sundida ei saa. Mia eelistas hoopis õpetaja lähedusse hoiduda ja käis tal järel nagu väike vari.
Neil päevil, mil Margareth nii-öelda linnaloa sai, eelistas ta koduste murede peale mitte mõelda või teha seda vähemasti võimalikult vähe. Mida rohkem ta ennast kõigest vabaks lasi, seda paremini ja puhanumana tundis ta end pärast uuesti koju tulles.
Sel pühapäeval oli Margarethil plaanis otsida omale uus korralik teksapaar ning ühtlasi juua üks mõnus caffe latte oma sõbranna Evelini seltsis. Evelin oli üks neid väheseid, keda ta tänasel päeval tõesti niimoodi võis nimetada. Enamiku sõbrannadega, kellega ta enne lastesaamist läbi oli käinud, olid nüüdseks suhted kuidagi soiku jäänud või iseenesest katkenud. Eveliniga aga sidusid teda ühevanused lapsed – tema noorem poeg oli sama vana kui Mia ning just tüdrukut oodates nad ühes Facebooki beebigrupis tuttavaks olidki saanud.
„Tšau, olge siis tublid!” Margareth oli end valmis sättinud ja lehvitas nüüd juba ukse vahelt Tanelile ja lastele. Nood mängisid lastetoas Legodega – õigemini lapsed paistsid seal midagi kokku panevat ning mees pikutas sealsamas kõrval suure konnakujulise padja otsas. Ka tema näis olevat mänguhoos, ent Taneli kanniks polnud Legod, vaid iPad. Margareth tõmbas ukse enda järel kinni ja hingas valjusti sisse. Tema mõnetunnine puhkus oli alanud.
Naine suundus raudteejaama poole. Ilm oli veebruari lõpu kohta tavatult soe, räästad tilkusid ning õhus oli juba ilmeksimatult kevadet aimata. Margareth armastas kevadet ning tundis selle järele pärast pikka ja vinduvat eestimaist talve alati kirglikku igatsust. Nüüd aga oligi kevad juba siinsamas, igal pool nähtav, tuntav ja tajutav. Margareth aeglustas sammu ja sirutas nina päikese poole, lubades endale hetkeks päris seisma jääda. Seejärel kostus kusagilt kaugusest rongi tuututamist ning naine kiirustas edasi. Õnneks polnud peatus kaugel, sinna oli kodust umbes viie minuti tee. See oli ka üks põhjus, miks Margareth polnud endale isiklikku autot soetanud – Lillekülast ei olnud ju kesklinna üldse pikk maa ning rongipeatus asus siinsamas. Naisel ei olnud rongisõidu vastu midagi, talle pigem isegi meeldis võimalus istuda ja oma mõtteid mõtiskleda, selle asemel et Tallinna kesklinna liiklusoludega maadelda. Selle jubedusega polnud ta siiamaani päriselt ära harjunud.
Rong oli üsna tühi ning Margareth sai endale valida aknaaluse koha nagu tavaliselt. Mõnus oli näha maju ja inimesi mööda vuhisemas ning mõelda sealjuures rahulikult omi mõtteid. Ah jaa. Piletiraha tuli välja otsida, eakas ja priskevõitu konduktoriproua juba lähenes eemalt mööda vahekäiku. Margareth oli rahakoti sahtlist mündid välja otsinud, kui tema telefon jope taskus helisema hakkas. Kuna piletimüüja oli juba siinsamas, otsustas ta, et kes helistaja ka poleks, peab ta ootama, kuniks pilet on ostetud. Ta ulatas mündid, sai vastu pileti ning peotäie punaseid ühe- ja kahesendiseid, ja asus siis taskust ikka veel nõudlikult helisevat telefoni välja koukima. Kindlasti Tanel, kellel on juba lastega mingi probleem tekkinud. Või Evelin, kes tahab teatada, et jääb mingil põhjusel kohvikusse hiljaks – või ei saa sinna üldse tulla. Sellest oleks muidugi paganama kahju, mõtles naine. Evelini polnud ta näinud juba mitu nädalat …
Helistajaks polnud aga ei Tanel ega Evelin, ekraanil vilkus täiesti tundmatu number. Mingi lehemüüja jälle? Ohates võttis naine kõne vastu. „Hallo, Margareth kuuleb.”
Esialgu arvas ta, et tegemist on valeühendusega. Helistaja oli endast väljas ning Margareth ei suutnud ühestki tema sõnast aru saada. Kui ta lõpuks taipas, kellega on tegemist ja mida ta räägib, oleks ta telefoni peaaegu maha pillanud. Kui enne oli rongis palav tundunud, siis nüüd tundis naine, kuidas külmavärinad üle terve keha laiali valgusid ja ta tahtmatult üleni vappuma hakkas. Ta surus telefoni kõnet kinni vajutamata taskusse tagasi, kuuldes justkui läbi udu veel seda ärevat häält, mis kordas: „Halloo, halloo, Reet, kas sa kuuled?” Ei, ta ei kuulnud enam midagi. Margareth tormas juba ukse poole ja vajutas paaniliselt nuppu, ehkki rong polnud veel peatusesse jõudnud. Kusagilt kaugustest jõudis temani konduktori pahane hääl, mis käskis oodata, kuni rong jaama jõuab, et enne seda pole võimalik uksi avada, kuid Margareth tagus nuppu paaniliselt edasi, sest see oli ainus asi, mida ta üldse sel hetkel oskas ja suutis teha.
Viimaks ometi jäi rong seisma ja uksed avanesid. Naine tormas välja, nägemata ja vaatamatagi õieti, kuhupoole ta jookseb. Tema peas vasardas ainult üks