„Ei kujuta hästi ette, kuidas ma homme töömeeste tungile vastu pean. Sa mõtle vaid, peaaegu aasta pole ühelgi ehitajal tööd olnud!”
„Selge see, aga masinad, kust sa need saad?”
„Masinad? Oh jummel, neid pakutakse iga nurga peal, ainult vali.”
„Nii et kõik paigas ja hakkad homme pihta?”
„Ehee, nii kiiresti need asjad ka ei käi. Tuleb kõigepealt lepingud teha, inimesed tööle vormistada ja kõik vajalikud paprid jutti ajada, eks siis näis, millal pihta hakkame, aga esialgu on paberitööd tõesti üle pea.”
„Aga kuule, siin saan ma sind ju aidata.” Kergejalgselt hüppas Evelin äkki püsti. „Selle paberivärgi võiksid mulle pureda anda, siis saad ise põhitööga tegelda.”
Jani mõtlik pilk püsis mõne aja naisel ja hetke pärast ilmus tema näole nõustuv naeratus: „Tõesti, su jutul näikse jumet olema. Võta see töö, kui tahad, siis pole mul vajadust kedagi teist otsima hakata.”
Sel ööl ei saanud Evelin kaua sõba silmale. Tema uuest algusest vaimustatud kaasa osutus äkki ootamatult krapsakaks. See mees polnud kaugeltki lootusetu, nagu talle mõnikord tundus. Ta oskas valmistada üllatusi, meeldivaid ja mõnusaid üllatusi. Kahju ainult, et harva. Aga kes teab, võibolla nüüd asjad muutuvad. Ehk annab uus töö ja uus väljakutse Janile enam energiat, ehk kasvab koos õnnestumistega ka huvi naise vastu. Ehk hakkab voodielu oma mehega köitma tedagi sedavõrd, et patused salasuhted võib igaveseks unustada. See lootust sisendav mõte püsis tal pikalt peas ja mida aeg edasi, seda kindlama kuju omandas otsus kodule ja Janile keskenduda. Ta ju tahtis seda, nii väga tahtis. Täna ta tundis, et võib oma koduse kaasaga õnnelik olla ja pole tal oma armsa Jani kõrvale kedagi teist vaja, mitte kedagi!
Evelin pööras end voodis ja jäi avasilmi lakke vahtima, ta ristas käed rinnal ja tema huuled vormisid helitut palvet, mida mitte keegi, ei ta ise ega tema kõrval magav mees, ei kuulnud: issand olgu tunnistajaks, ma tahan pühendada end mehele, kes mind hoiab ja armastab, ma tahan jagada temaga oma hinge ja keha, tahan kuuluda ainult temale. Aita mind, armas jumal!
IV
NUKRA PILGUGA SILMITSES ERVIN ENDA VASTAS ISTET VÕTNUD KAHT kummaliselt riietatud, kuid iseteadva hoiakuga noormeest. Millegagi meenutasid need mehed Hamburgi väliseestlasi, kelle silmis oli ta harjunud nägema sedasama poolpõlglikku pilku. Huvitav, kas ennasttäisolek on meile sünnitunnistusse sisse kirjutatud? Hamburgi omadest võis ju veel kuidagi aru saada, sest nendel oli midagi, mida Ervin endalegi ihkas, neil oli raha, pagana palju raha. Aga need siin? Mis imevägi peaks küll neile uhkuseussi sisse ajama? Üks noormeestest kandis kitsa revääriga musta ülikonda, teine tuhmi nailonist kilepluusi, mõlemad suitsetasid mingeid haisvaid sigarette. Jumal küll, mis maailmast need mehed ometi pärit on?
„Noh, tutvustage end – kes olete, kust tulete, mida teete,” ütles Ervin ega vaevunudki oma pettumust varjama.
Noormehed vaatasid teineteisele küsiva pilguga otsa ja mustas ülikonnas tüüp ühmas:
„Miks meie peame end tutvustama, ütle kõigepealt ise, kes sa niisugune üldse oled, et meile küsimusi esitad.”
„Jajah,” noogutas kilejope omanik.
Ervin sulges hetkeks silmad; kui ta need uuesti avas, mängles tema huulil salapärane naeratus:
„Hea küll,” ütles ta väga vaikse häälega, nii et vestluskaaslased pidid hoolega kuulmist pingutama. Selle nipi oli ta õppinud Hamburger Abendblatti peatoimetajalt Holger Badstuberilt, kes upsakate või ebameeldivate partneritega kõneldes oma hääle peaaegu sosinaks tasandas. Tulemuseks oli see, et upsakad ja ebameeldivad peagi toimetaja poole koogutasid ja innukalt iga ta sõna püüdsid.
„Minu nimi on Ervin Kornet ja ma tulen Saksamaalt. Hamburgist,” lisas ta täpsuse huvides juurde. „Mina olin Saksas ein Geschäftsmann, ärimees, mõistate jah? Mina juhtisin seal suure ajalehe ekspeditsiooni.” Selle koha peal tegi ta pika pausi, et mõjus uudis poiste peades paika loksuks ja nad Ervini haarde ulatusest aimu hakkaks saama. Asjaolu, et ekspeditsioon täpsemalt ajalehe laialivedu tähendas ja tal selle juures vaid vana Fordi-loks juhtida oli, jättis ta targu täpsustamata.
„Saite aru, jah?” küsis ta veelgi vaiksema häälega ja juba olidki noormehed tema ees poolkummargil. „Mina kutsusin teid siia, et pakkuda teile äri, suurt äri, aga ehk te ikkagi tutvustaksite end kõigepealt.”
Noormehed vahetasid jälle kõhklevaid pilke ja siis musta ülikonna kandja alustas:
„Mina olen Sander Ratas, mina olen ärimees.”
„ Ja mis äri sa siis ajad?”
„Mina olen mahlaärimees. Ma toon, tähendab meie toome Soomest mahlasid ja mahlajooke ja müüme need siin maha.”
„Aga mina olen Kristjan Kaalep ja mina olen ka ärimees, see tähendab mahlaärimees,” teatas teine noormees mõningase ninakusega.
Ervin noogutas mõtlikult, kuid kahtlus ta hinges kasvas. Aga kust ma endale paremad jüngrid leiaksin, mõtles ta samas. Siinmail pole ju ühtki hakkajat ärimeest veel olemas.
„No ja mida see mahlaäri teile ka sisse toob?” küsis ta rohkem selle pärast, et küsida. Vastust teadis ta niigi.
„Kõvasti toob.” Mustas ülikonnas Sander Ratas ajas rinna ette ja tõstis häält:
„Oma sada tuhat rutsi kuuga kokku lüüa on käkitegu.”
„Kaup lausa kistakse käest, ei jõua niipalju ette tassida, kui küsitakse,” lisas teine.
„Nii-nii,” noogutas Ervin, „ja palju see markades ka välja teeb, Saksa markades loomulikult?”
„Ah Saksa rahas?” Kristjan arvutas pisut. „Noh tuhat marka tuleb kokku nagu nalja.”
Pika pilguga vaatas Ervin kaasvestlejaid. Ta ei teadnud, mida neile öelda. Ühest küljest pani noormeeste piiratus ahastama, kuid samas sisendas nende enesekindlus optimismi.
„Kas teate, mis on tuhat marka?” küsis ta pärast väikest vaikusehetke.
„Tuhat marka on suur raha,” vastas Sander, kes näis selle suurärimeeste tandemi suuvooder olema.
„Tuhat marka on saksa töötu abiraha.”
Noormeeste ehmunud pilgud kinnitusid kõnelejale ja pikkamööda hakkas enesekindlus nende ilmest kaduma.
„Teate, mehed,” ütles Ervin nüüd juba pisut valjema häälega. „Ma võiksin teile pikalt pajatada, mis on õige äri ja kuidas seda väljamaal aetakse ja missuguseid summasid seal teenitakse, aga hetkel pole mul … piisavalt aega, et teid koolitama hakata.”
Sander hingas sügavalt sisse, tema suunurgad kooldusid kergelt allapoole, kuid puhkev protest peatati kiire käeliigutusega: „Kuulake! Mul on veel ühtteist öelda.” Jälle madaldas Ervin hääle peaaegu sosinaks ja kaks uudishimulike silmadega pead kummardusid kõneleja poole. „Pange nüüd hoolega tähele, mida ma teile ütlen. Mina olen lääne ärimees ja mina tulin sellele maale, et siin üks korralik Handelsgesellschaft, see tähendab üks õige kaubafirma püsti panna. Mina tean tarnekanaleid nii Saksas kui Rootsis, mina tean, kust mida saab ja mida see maksab. Minul on kogemus ja teadmine, mida siinmail veel kellelgi pole. Mina võin teid kõiki vaid paari kuuga püstirikkaks teha. Oma kotikaubandus ja sada tuhat rutsi unustage ära.” Ervin pidas pisikese pausi ja naeratas leplikult: „Niisugune tulevik ootab teid muidugi vaid siis, kui minuga kampa lööte ja mu nõuandeid kuulda võtate. Uskuge mind, ma tean, mida räägin ja teil ei tule kahetseda.”
Poiste enesekindel olek oli äkki kadunud. Vaikides kuulasid nad Ervini etteastet ja vaikisid veel kaua pärast selle lõppu, kuid siis panid pead kokku ja hakkasid õhinal arutama. Ervin süütas sigareti. Igavleva ilmega jälgis ta noormeeste keskustelu, mille hüplev ja rabistav tempo meenutas talle millegipärast jooksupolkat. Kaua tal suitsetada ei lastud, peagi oli otsus valmis ja Sander Ratas kandis selle ette:
„Tähendab nii, meie tahame