Otsus oli küps, liisk langenud ja nüüd polnud enam midagi kahetseda. Ta oli oma valiku teinud ja nüüd viib tee teda vankumatult ainsa eesmärgi poole, mis hetkel kõiki mõtteid ja tundeid kontrolli all hoidis.
Ervin lasi pilgu üle kaaslaste käia, sirutas selga ja asetas käed kõrvuti lauale.
„Tšornõi voron, ja nje tvoi,” ümises ta omaette ja ehmus tõsiselt, kui teenis selle lühikese stroofiga välja külaliste tormilise aplausi.
„Hakkas meeldima?” küsis Danil.
„Jah, sellest teen ma endale hümni,” vastas Ervin muiates, kuid naeru tema pilgus polnud, selle asemel tekkis sinna salapärane helk, mis oli elu pöördelistel hetkedel end ikka ilmutanud. Polnud enam kahtlust, et need kolm külalist on kui kolm Idamaa tarka, kes tulnud tema vastsündinud äri õnnistama, seda võidma, salvima ja toetama. Tema taga on suur Venemaa oma meeletu rikkusega ja nüüd saavad Ervin Korneti unistused teoks.
VII
AKNA EES KOHMAKAID KAARI JOONISTAV KRAANANOOL, MIS TÕSTIS laepaneele üksteise järel paika, liikus vääramatu järjekindlusega hoone ühest servast teise. Rõõmsa elevusega jälgis Evelin meeliülendavat etendust, mille kestel said kaetud ümberringi kõrguvad kõledad seinad ja hakkasid aimu andma rajatava hoone mahtudest. Juba nägi ta töömehi kõndimas müüriveerel, kus vaid minut tagasi oli valitsenud tühjus, juba ulatus esimene kitsas sillake hoone ühest küljest teise, iga uue paneeliga see aina laienes ja peagi sai kogu esimene korrus kaetud. Evelin seisis, vaatas ja imetles, see tegevus tundus nii põnev.
Vahelael askeldav Jan heitis kiirpilgu soojakuaknasse, lehvitas ja saatis talle rõõmsa naeratuse. Evelin noogutas ja astus akna juurest eemale. Madala veebruaripäikese kalgid kiired ei olnud talle just meeltmööda, sest need panid silmi kissitama ja seda ta ei tahtnud. Ta seisatas peegli ees ja uuris tähelepanelikult oma nägu, vaatas seda küljelt ja üritas silmanurkadesse ilmunud kanavarbaid tasasemaks siluda, kuid asjatult, need püsisid seal ega kavatsenudki soovikohaselt käituda. See oli ebameeldiv.
Heitnud viimase nördinud pilgu peeglisse, astus ta töölaua juurde, laskus raske ohkega toolile ja võttis pastaka pihku, kuid töömõtted olid peast pühitud. Nende asemel võttis võimust kurbuse ja kahetsusega segatud enesehaletsushoog, mis oli teda juba pikalt piinanud. Kas tõesti on nüüd kõik? Kas tõesti on noorus lõplikult möödas ja ees seisavad vananemise ja närbumise aastad, mis hävitavad järk-järgult tema ilu ja viivad sära silmist? Kas tõesti tahab kuri saatus võtta temalt hästi toimiva võitlusvahendi, mis oli teda alati elus edasi aidanud, talle teed teinud ja eeliseid loonud. Aga mis jääb alles siis, kui tema relvituks tegev välimus enam ei olegi seda? Kes siis veel teda imetleb, tema ees kummardab, teda kuulab ja temaga arvestab?
Meeleolu muutus aina mornimaks ja nukralt toetas Evelin pea kätele. Jah, homme saab ta kolmkümmend kolm ja seda on juba päris palju. Aga alles see oli, kui teda, teismelist varaküpset tüdrukut, kooli kõige kaunimaks neiuks peeti! Keegi polnud temast ilusam ja seda teadsid kõik, eelkõige ta ise. Oma neiupõlve kambrikese kummutisahtlisse oli ta kogunud pakkide viisi Vene filminäitlejate pilte, mida ta pea igal vabal hetkel lappas ja uuris. Ja kui palju neid seal oli! Gurtšenko, Solomina, Belohvostikova … Alentova, ah millised valitud iludused! Riidekapi siseküljele kinnitatud peegli ees seistes võrdles ta pihkupigistatud pildikesi iseenda näolapiga ja polnud mingit kahtlust – tema oli neist kõigist nägusam, aga ometi olid need üle laiaVenemaa kokkuotsitud parimad piigad, keda peeti filmidesse sobivaks! See tõdemus pani südame põksuma: kui tema on ilusam kõigist neist kuulsustest, siis kas ei võiks samasugune saatus teda ennastki oodata? Kas ei peaks hoopis tema olema see, kelle pilte teismelised plikad sahtlitesse koguvad? Ta uskus kindlalt, et on kaunim kõigist neist klanitud tibidest, kes millegipärast filmi võetud ja seal põhjendamatult kuulsaks saanud. Siit edasi aga eksis mõte julgete unistuste radadele, kandis teda põneva filmimaailma tippu, ihaletud õnnemaale, kus igal sammul saadavad teda imetlus ja ovatsioonid. Temast peab saama filminäitleja, see oli kindel otsus ja seda teed kavatses ta vankumatult käia…
Kahjuks ei läinud elu nii, nagu tema tahtis, ja nüüd näis käes olevat aeg, mil on aina raskem peita oma kunagise vastupandamatu välimuse kuhtumise märke. Ometi ei tahtnud ta sellega leppida. Kogu ta olemus protestis. Vara veel vastupanust loobuda ja alla anda aja armutule survele. Ta pole ju veel midagi saavutanud selles elus, mitte midagi! Kaks ebaõnnestunud abielu, kaks kurba kogemust, mis tuhmistasid vähesegi rõõmu, mida ta oli vallalise neiuna kunagi nautinud. Kõik ta elus oli läinud enam-vähem valesti ja nüüd pani kunagine näitlejakarjääri unistus teda vaid kibekalt muigama.
Rasked sammud soojakutrepil äratasid Evelini muremõtetest ning kiiruga üritas ta näole manada rõõmu ja rahulolu maski, kuid tundus, et päriselt see siiski ei õnnestunud. Koos Janiga tuli sisse pahvak külma õhku ja reibas hüüe: „Mis nukrutsed, tüdruk?”
Naise hädine naeratus tulijat ilmselt ei rahuldanud ja ta jätkas endise hooga: „Rõõmusta, ristirahvas! Esimene korrus on kaetud ja ainult kaks ongi veel jäänud.”
Jani elurõõmus olek ja lustakas naer hajutasid heitunud mõtted ja peagi naeratas Evelin oma kõige säravamat naeratust: „Ära kilka siin midagi. Maavalitsuse rahalaev pole ikka veel saabunud.”
„Kuidas nii? Ikka pole veel ülekannet tehtud?”
„Siiani küll mitte. Ma ei kujuta ette, millest me meeste palgad välja maksame.”
Rõõmuhelk Jani ilmest kadus ja sära tema silmis asendus mureliku pilguga, mis oli talle hoopis omasem. Juba ammu oli Evelin täheldanud, et tema praegune elukaaslane ei kuulu nende hulka, kes astuvad reipal sammul ja rõõmsal meelel läbi elu ja kõrvaldavad naerdes teelt eluraskused. Tema oli hoopis morn ja muretsev mees, kelle elu näis koos seisvat pidevast võitlusest raskuste, murede ja takistustega – ja see oli raske töö, mida ta pidi tegema. See oli toonud ta juustepiirile enneaegse halli viiru ja vorminud näkku mõned karmid jooned, mida seal ehk poleks veel pidanud olema. Rõkkav rõõm tema olekus polnud reegel, vaid erand, ja Evelinil oli pisut kahju, et ta peab mehe spontaanse eneseväljenduse seekord katkestama.
„Tühi on me arve, Janka. Mehed juba käisid palka küsimas, aga mul polnud neile midagi öelda.”
Jani käed tõmbusid pikkamööda rusikasse ja sõnade „kurat, küll ma selle raha neist välja kolgin!” saatel marssis ta soojakust välja.
Mees saabus alles tunni pärast, tujutu, väsinud ja nördinud. Ta võttis mantli seljast ja laskus raskelt toolile.
„Noh, ehk saab homme midagi kätte,” ütles ta ohates.
„Ah et midagi? Nende heldus on tõesti lõputu.”
„No polevat neil praegu rohkem raha. Lubati, et asjad laabuvad