„Palun rääkige meile natuke, kuidas Mirko Johanson teile tundus – nii töötaja kui inimesena,” lausus Silver, olles pisikese kohvitassi ühe sõõmuga peaaegu tühjaks rüübanud. Kange kohv kulus praegu ära küll. „Milline ta oli, kirjeldage teda.”
Gutman ristas käed rinnal ja vajus hetkeks mõttesse. „Ma luiskaksin, kui ütleks, et ta oli meil kõige kohusetundlikum töötaja,” ütles ta siis. „Pigem võttis ta tööd hästi vabalt, jäi sageli hiljaks, mitu korda väitis, et on sisse maganud. Ta oli ka paras tuulepea, kassast jäi tema vahetuse ajal paar korda raha puudu, mistõttu me selle tema palgast maha pidime arvestama. Muidu aga – suurepärane suhtleja, väga hea inimestetundja ja müügimees, oskas alati klientidega rääkida ja neile kaupa soovitada. Mirko tegi meile ikka suurimaid kassasid, selles osas võis temaga väga rahule jääda.”
„Aga midagi kahtlast teile tema osas silma ei jäänud?” küsis Marek, kes oli seni vaikides kaneelisaia kallal näkitsenud. „Ükskõik mida, mis natukegi imeliku mulje jättis.”
Gutman kibrutas kulmu. „Mina ei oska küll midagi öelda. Aga kutsuksin ehk paar töötajat siia – võib-olla on keegi nendest midagi märganud.”
„Üks hetk.” Silveril oli üks mõte pähe turgatanud. „Ta töötas teie juures kui kaua, natuke üle aasta? Äkki on teil alles tema CV? Võib-olla oli tal isegi mõni soovitaja?”
„Jah, ta töötas meil peaaegu poolteist aastat ja saabus heade soovitustega – ta oli ka varasemalt ühes samalaadses kaupluses töötanud, mitu aastat. Oodake palun, ma usun, et mul on arvutis ta CV olemas.”
Naine läks korra kõrvalruumi ja naasis hetke pärast välja prinditud lehega, mille Silveri kätte ulatas. CV oli korrektselt vormistatud ning sellelt võis lugeda, et Mirko Johanson oli enne siia kauplusesse kandideerimist töötanud tõepoolest neli aastat konkureerivas kaupluses, enne seda tegutsenud aga mitu aastat ühe hotelliketi baarmenina. Õppinud oligi ta hotelliteenindust. Täiendkoolitusena oli mees märkinud mingid arvutikursused. Täiesti tavaline CV. Ainsana pälvis Silveri tähelepanu soovitaja – eelmise spordipoe juhataja, keegi Janar Kase nimeline meesterahvas. Tolle telefoninumber oli kenasti kirjas. Kui see Kase oli Johansonile nii hiilgava iseloomustuse andnud, siis vahest oskaks ta nüüdki mõned sõnad öelda ja neid võib-olla paremini edasi aidata kui see Gutman siin? Tasus katsetada.
Seejärel kutsus juhataja kohale kõik kolm parajasti tööl viibivat töötajat ning läks seniks ise nende asemel saali. Põskhabemega müüjat olid mehed juba näinud, teised kaks olid mõlemad nii umbes kahekümnendates naisterahvad, üks poisiliku potisoenguga blond ja teine Silveri meelest kuidagi ebaloomulikult kitsa näoga punapea. Kõik kolm tundusid parajalt kohkunud ja kohmetunud olevat. Põskhabe, kes tutvustas end Rihona, kinnitas, et Mirko olevat olnud üks rõõmsameelne ja tore kolleeg, kes armastanud nalja visata ning saanud kõigiga hästi läbi. Kui Silver temalt päris, kas talle töökaaslase juures midagi veidrat ei meenu, kehitas Riho õlgu. „Veidrat otseselt mitte, aga nii palju ma võin küll öelda, et oma eraelust ta rääkida ei armastanud. Ma teadsin küll, et ta naine ootab last, aga seda sellepärast, et ma ise ükskord küsisin, kas tal on lapsi. Muidu ei teinud ta oma naisest üldse juttu, ega perest, sõpradest …”
„Iseasi, kuivõrd seda nüüd imelikuks pidada,” tähendas kitsa näoga punapea, kes end ennist Merlena oli tutvustanud. „Kõik ju ei armastagi oma isiklikest asjadest rääkida, mõni on lihtsalt privaatsema loomuga. Muide, mis puutub sõpradesse, siis neid käis tal aeg-ajalt siin töö juures küll. Mõnikord niisama juttu ajamas, vahel ootasid teda peale tööd ja ta läks nendega koos ära.”
Silver elavnes, see info oli juba midagi. „Millised nad siis olid? Nimesid te ilmselt ei tea?”
„Paraku mitte. Aga siin on käinud mitmed, mina mäletan kahte meest ja ühte naist. Üks neist meestest oli selline väiksemat kasvu, heleda siilipeaga. Teine pikem, nagu natuke tõmmuvõitu ja tema endaga veidi sarnane, tumedate juuste ja tumedate silmadega. Selle tõmmuga ta läkski mitu korda koos ära peale tööd.”
„Aga see naine? Mida te temast teate?”
„Naist ma nägin kaks korda ja sellest on nüüd juba mõni nädal kindlasti möödas. Heleda peaga, pikkade juustega ja põse peal üsna suur sünnimärk. Käis siin Mirkoga juttu ajamas, vaatas kaupa …”
„Selle naise nimi on vist Leila,” sekkus nüüd potisoenguga müüjanäitsik, Triin. „Mina mäletan teda ka, ja mul on ka meeles, et Mirko teda niiviisi hüüdis.”
Leila. Eesnimest ja kirjeldusest oli muidugi üksi vähe, kuid see oli siiski parem kui mitte midagi. Rohkemat ei osanud ükski kolmest müüjast lisada.
„Kuulge,” küsis korraga Marek, „kas te hoiate siin töö juures kuskil ka mingeid isiklikke asju? Kuskil kapis või riiulil näiteks?” Silver kirus endamisi, et ta ise selle peale ei tulnud.
„Jah, meil on kapp, kus saame jätta näiteks vahetusjalatsid,” kostis Riho ning viipas abivalmilt toa teises nurgas asuva madala kapikese poole. „Mirko plätud peaks olema kõige alumisel riiulil.”
Marek oli see, kes kapiuksed lahti tegi ning alumiselt riiulilt kilekoti välja sikutas. Esimesena koukis ta sealt välja paari musta värvi Nike meesteplätusid, mille kõik üksmeelselt Mirko omadeks tunnistasid. Järgnes eraldi pisikeses kilekotis pastapliiats ning karp Mynthoni komme. Neljandat eset põrnitses Marek tükk aega oma peos, enne kui selle aeglaselt lauale asetas. See oli pakike kondoome.
Väikeses puhketoas võttis maad jahmunud vaikus.
6
Lili-Hanna sai muidugi väga hästi aru, et tal pole kuidagi võimalik rääkida Silverile oma külaskäigust Grethel Rosenbergi juurde ega ka mitte kahtlustest, mis tal selle visiidi tagajärjel olid tekkinud. Mees oli tal selge sõnaga keelanud asjadesse sekkuda ja pealegi ei saanud ta oma kahtlusi praegu veel mitte millegagi põhjendada. Enne tuli natuke edasi uurida, kas neil tekkinud mõtetel oli üleüldse mingisugust alust või mitte.
Kahtlused olid tal loomulikult tolle Gretheli venna, Gerhardi osas. Teist nii ebameeldivat paksu mühakat polnud Lili-Hanna eladeski kohanud. Olgu, välimus välimuseks, kuid mehe sõjakas hoiak tema kui „sissetungija” vastu ning agressiivne häälestatus ka omaenda raseda õe suhtes, mis sest, et serveeritud suure muretsemise tähe all, olid asjad, mis olid Lili-Hanna küll mõtlema pannud. Veelgi enam, Grethel oli öelnud, et tema vend suhtub võõrastesse umbusuga ning et Mirkoga ei saanud nad hästi läbi. Just see lause oli saanud Lili-Hanna kahtlustuste peamiseks põhjustajaks. Miks nad ei saanud läbi, kas selle taga võis olla midagi enamat kui pelk umbusk võõraste suhtes? Gretheli käest seda uurida ei saanud, see oli selge. Too paistis oma venna suhtes kuidagi kaitsepositsioonil olevat.
Niisiis otsustas Lili-Hanna oma detektiivitööd jätkata ja selle tüübi sihikule võtta. Uurida välja, kellega õigupoolest tegemist on ning kas tal võis olla tolle Mirko surmaga midagi pistmist. Ta alustas lihtlabase guugeldamisega. Gerhard Rosenbergi nimi viitas esmalt mingi arvutifirma Linkstal OÜ lehele, kust avanes töötajate nimekiri koos fotodega. Lili-Hanna klõpsas pildi suuremaks – jah, kahtlemata vaatas sealt vastu tema „sõber”, see paks tüüp, kes räusates ja süüdistusi pildudes selle ara ja malbe Gretheli juurde sisse oli sadanud. Töötas teine seal firmas mingisuguse programmeerijana. Kes see sihukese üldse tööle oli võtnud, ei saanud Lili-Hanna aru.
Õigupoolest aga ei pakkunud tüübi töökoht Lili-Hannale erilist huvi. Tema otsis midagi muud, midagi põrutavat, mis võiks tema kahtlustustele mingisugust alust anda. Facebookis teda polnud, millest oli tuline kahju. Miks on tänapäeval Facebooki konto igal inimesel peale nende, kelle omast tõesti kasu võiks olla? Tolle Mirko kohta ei olnud Silver ja ta kompanii ju samuti midagi asjalikku leidnud, ei ametlikest registritest ega guugeldamise teel.