„Ma ei mõista, kas te tahate, et ma küsitleksin, ee… politseinikku?”
„Politseinikku, kohtumeedikut, õde, arsti – inimesi, kelle elus on surm sage ja alaline. Nad oskavad kindlasti näha surma praktilist poolt ja rääkida midagi, mida meie, tavainimesed, oma eludes tihti ei kohta. Surm kui töö paratamatu osa. Mõni leinanõustaja ja matusebüroo töötaja ka ehk?”
„Ei, õige, tõepoolest. See on asjalik nõuanne. Ma võin selle artikli siis keeletoimetajale saata?”
„Jah, tee seda, manaja.”
„Manaja? Nagu Mana või? Oi, ärge öelge mulle nii. See on tegelikult õõvastav.” Noor ajakirjanik ei talunud seda nimetust, kuigi talle tõesti tundus, et viimaste artiklitega oli temast saanud omamoodi keegi, kellega kolleegid viimastel päevadel kuidagi tõsisemalt ja raskemalt suhtlevad ning kätlevad. Kuidagi tunnustavalt, kubeme kohalt. Nagu oleks ta oma surmalooga teinud läbi riituse eluühingusse astumiseks ja kirjutanud midagi tõsiselt võetavat.
Saree noogutas vanamehele ja sulges vaikselt ukse. Kabinetist väljudes toetas ta selja ja kukla vastu seina ning hingas mitu korda nina kaudu sisse ja suu kaudu välja – vabastav hingamine, mingi esoteeriline jura, mis ei mõiganud. Saree ei tundnud mingit vabanemist. Ta tundis end nagu Atlas, kellele muinasaegadel taevavõlv hoida anti – säh võta, nüüd on see sinu ülesanne ja kõik. Siruta aga käed välja ja ole maailmatala. Kust leida inimest, kellega saaks rääkida surmast kui töö osast? Ta liikus pisut lööduna laua taha ja toetas lauba kätele. Pea huugas, selg surises, suu kuivas. Inimene, kes teab surma praktilist külge? Saree oli veel noor, tal puudusid sellised tutvused. Ning ootamatult ulatas talle abistava õlekõrre alalõpmata üllatada oskav Sander.
„Noh, manaja!” Kolleeg oli ootamatult tema kõrvale ilmunud. Sedapuhku aga üllatavalt moekas: velvetid, beež pluus, pruun nahktagi, sagris juuksed üle pea kammitud ja nägu peaaegu aknevaba, prillid puhtad.
„Ära nimeta mind nii, mulle ei meeldi see sõna,” nähvas Saree.
„Nonoo, miks nii tõre ja kare?”
„Vanamees tahtis, et ma kirjutaksin artikli inimesega, kes puutub oma töös kokku surmaga.” Saree mudis meelekohti. Tal valutas tihti pea – näljast, lühinägelikkusest, tsüklimuudatustest. Ta võttis lauasahtlist purgi valuvaigistitega ning neelas kaks tabletti ilma veeta alla. Sander vaatas imestunult oma kolleegi, hõõrus sõrmedega ninajuurt ega mõistnud tema kimbatust.
„Nii, ja mis on probleem?”
„Ma ei tea kedagi, kes töötaks sellisel kohal. Minu tutvuskonnas on ajakirjanikud või filoloogid või tavalised ärimeestest päevavargad, kuid kohtumeedikut, politseinikku, arsti või õde ma ei tunne. Ja ma pole veel sellise nimega tegelane, kes saaks naksti kellegi, kes tahaks intervjuud anda.”
„Haa, aga siin, mu kulla sõber, saan ma sind isegi aidata.”
„Kuidas? Sa siis tead mõnda surnutega töötavat inimest?”
„Mina mitte, aga mul on koolivend, kes kurameeris mõnda aega ühe meditsiiniõega. Sattusime koos seltskonda ja ma kuulsin vahel, kuidas see õde oma päevast jutustas. Ning kui mu mälu mind ei peta, siis kordusid aeg-ajalt tema juttudes sellised sõnad nagu reanimeerima ja surnuvedajad. Äkki tema saab sind aidata?”
Saree haaras pakutud võimalusest kinni.
„Millal sa selle koolivenna kätte saaksid?”
„Oota, ma helistan talle kohe.” Sander võttis taskust telefoni, valis numbri ja hallootas kõlavalt. Ilmselt jagasid nad mingeid kooliaegseid mälestusi, sest aeg-ajalt kuulis Saree poole kõrvaga, kuidas Sandri kõnes kordusid repliigid nagu „Muidugi mäletan!”, „Miks ma siis ära peaksin olema unustanud!”, „Kuidas siis muidu, eks ikka jah!”. Ka Sander oli üks neid, kes mobiiliga rääkides aktiivselt liikus ja lobises. Peatus infostendi all, kõndis akna juurde, läks koridori. Tagasi Saree juurde tuli Sander võidurõõmsa naeratusega.
„Nii, ma saan oma koolivennaga täna kokku ning siis küsin ta käest selle õe kontaktid. Ma seletasin ainult põgusalt.” Sander teadis, kui umbusklik oli ta ise ja kui umbusklikud olid enamik ajakirjanduses töötavaid inimesi oma poolelioleva teemaga seotud info jagamises – sest ükskõik missugune artikkel, lugu, saade või intervjuu võis osutuda selleks looks, mis teeb ajakirjanikust tõelise meediamaastiku pärli.
Saree noogutas tänutundest. Ta tundis kergendust. Ometigi sai keegi pisut abiks olla, sest, nagu nüüd ta märkas, polnud lihtne kirjutada teemal, mida ta sisuliselt hästi ei tundnud, kuid mille vastu lugeja huvi oli viimases kahes numbris märgatavalt tõusnud.
Järgmisel hommikul tuli Sander lõbusalt hüpleval sammul toimetusse, vaatas kuningliku sõjaratsu otsustavusega Saree poole ja ütles, et number on olemas. Olgu Saree nüüd nii kena ja andku aga tuld.
Saree silmitses rohelise pastakaga sirgeldatud mobiilinumbrit, nime, aadressi ja meili ning helistas. Telefon lasi pikalt kutsuda. Lõpuks vastas teisel pool kellegi unine hääl.
„Jaa, Filena kuuleb.”
„Tere, minu nimi on Saree Voogla, ma tülitan teid ajakirja Tunne ja Loe toimetusest. Kas teil on hetk aega rääkida?”
„Ma ei soovi teie ajakirja tellimust,” ütles unine hääl ja pani kõne kinni.
Saree kortsutas kulmu ja valis uuesti.
„Jaa, Filena kuuleb.”
„Palun ärge pange toru ära, ma tahan teiega rääkida ja mitte tellimust müüa.”
„Nii, oodake palun üks sekund, ma tulin öövalvest ja olen kaunis puntras hetkel.” Saree kuulis, kuidas telefonis kajas ohe, mingi plaks, vägev haigutus ja siis vastas oluliselt reipam ja selgem hääl:
„Nii, nüüd ma olen võimeline teiega rääkima. Kuidas teie nimi oli?”
„Saree Voogla. Ma muidugi vabandan, ma ei teadnud, et te magasite.”
„Pole hullu, nüüd olen ma niikuinii üleval ja valmis kuulama. Aa, aga kust te mu numbri saite?”
„Meie ühise tuttava Sander Timonsoni käest.”
„Sander Timonson? Ma ei tunne sellenimelist,” ebaleti teisel pool.
„Jah, teda te vist ei tunne, aga nagu ma aru sain, te käisite kunagi tema koolivennaga, igatahes olete te omal ajal temaga kokku puutunud. Nii viis-kuus aastat tagasi.” Saree pakkus huupi, aga vist läks täkkesse.
„Ja kuidas ma saan teid aidata?”
„Vaadake, ma kirjutan artiklit surmast ja suremisest. Ning oleks hea, kui mul oleks mõne sellise inimese seisukoht, kes on surma lähedalt näinud. Ma olen aru saanud, et te töötate õena ja ilmselt on teil olnud kokkupuuteid selle teemaga?”
„Jaa, ma olen õena üsna pikalt töötanud ja selle aja sees surma palju näinud. Aga mis teid konkreetsemalt huvitab?”
„Ma otseselt ei oskagi öelda, ilmselt teie vaatenurk surmast. Mõni seik, mis on teile mõju avaldanud?”
„Oh, juhtumeid on aastate jooksul palju kogunenud, kuidas ma valiku teen? Vastan teie küsimustele? Kas see tuleb telefoniintervjuu või meili teel? Saadate mulle küsimused?” Saree kuulis, kuidas teisel pool neelatati ja käis välgumihkli plõks.
„Olen vanamoeline, soovin inimesega kohtuda silmast silma. On teil aega?”
„Millal?”
„Niipea kui võimalik. Täna?”
„Oh, ma tulin öövalvest ja ausalt öelda polnud see just lullilöömine. Olen kaunis väsinud.”
„Homme?”
„Oodake, ma vaatan graafikut.” Telefonist kostis paberikrabinat.
„Ei, homme ei sobi, olen koolitusel, õhtu on mul planeeritud ning pärast seda olen kolm pikka päeva järjest tööl.”
Saree mõtles kiiresti.