Kui vaatan tagasi oma sporditeele, siis olen saavutatuga väga rahul. Need aastad, mis olin tippspordis, kujunesid minu jaoks õnnestunud tööaastateks. Suutsin endast kõik anda ja realiseerida minule antud võimalused.
Alustades sporditeed, ei seadnud ma endale kunagi konkreetset lõppeesmärki, et tahan kindlasti tulla olümpiavõitjaks. Võtsin sporti päevpäevalt. Tegin erinevaid spordialasid, rajasin üldfüüsilist põhja, sain tugevamaks nii kehalt kui vaimult.
Minu jaoks oli samm edasi kas või siis, kui sain ühe toidutalongi päevas juurde.
Selle eest, kuhu ma lõpuks jõudsin, olen tänu võlgu paljudele headele inimestele, kes mind erinevatel etappidel aitasid, minusse uskusid ja lootust sisendasid. Igaühel neist oli oma roll minu arengus mingil kindlal ajaetapil.
Olen alati veendunud olnud, et saatus viib meid tahes-tahtmata kokku inimestega, keda me vajame, kellelt saame elus midagi juurde. Ühed lahkuvad meie teelt, teised tulevad. On aga neid, kelle osa jääb alati tuntavaks ja määravaks.
Vaadates aastatele tagasi, on minu olümpiavõitudes kõige suurem teene olnud Endla Peetsil, Vello Kadel, Jüri Kalmusel, Tiit Koitnurmel ja Vladimir Leonovil. Tänu neile jõudsin sporditippu, vallutasin kahel korral olümpiapoodiumi, püstitasin maailmarekordeid, sest nemad uskusid minusse.
Uskusid ja aitasid mind siis, kui paljud need, kes võinuks mind aidata, kahtlema lõid ja selja keerasid. Täna olen ka neile kõik andestanud. Andestanud kui võitja, kes suutis tõestada oma tee õigsust.
Nüüd tahaksin kõigile soovitada, et ei maksa karta eksimisi. Ei tohi põdeda eile tehtud vigade üle, vaid tuleb vaadata ette. Liikuda edasi. Elu on liiga üürike, et möödunu kahetsemisele elada. Just sport andis mulle karastust ja julgust langetada otsuseid ning edasi liikuda ka eksimuste kiuste, võidelda lõpuni.
Elu ju ongi üks suur võitlus (võistlus) maa peal. Siia sünnitaksegi selleks, et võidelda. Milliseks kellegi jaoks see võitlustee kujuneb, selle algstaadiumi määrab saatus. Kohta ja aega, kus me sünnime, ei saa ise valida. Alguse otsustab meie eest keegi teine.
Kõik, mis me hiljem teeme, on meie endi kätes ja siis on kõik võimalik. See sõltub ainult meist. Sport on parim vahend end elu võitlusteel kehtestada ja realiseerida.
Olen veendunud, et ka olümpiavõiduni jõudmine on kinni tahtmises ja soovis. Kui ollakse valmis selle nimel päevast päeva tööd tegema, on iga eesmärk alistatav. Ka olümpiavõit.
Erika Salumäe,
kahekordne olümpiavõitja
Erika Salumäe erakordne tee
Iga olümpiavõitja on eriline ja kordumatu. Nagu on sootuks erinevad ka teed, kuidas olümpiavõitudeni on jõutud. Kahekordse trekisõidu olümpiavõitja Erika Salumäe sporditee on aga kindlasti üks erakordsemaid. Samas ka õpetlikumaid tõestamaks, et kõik on meie endi kätes.
Erika Salumäe lapsepõlve ja noorust ei oska paljud meist kindlasti ette kujutada. Karta on, et enamik meist oleks nendes katsumustes alla andnud. Tema, vastupidi, muutus tugevamaks. Aasta-aastalt aina tugevamaks. Otsis oma kohta, kuni leidis väljundiks spordi ja sai olla omaette enda püüdluste, otsingute ja tõestamistega.
Talle ennustati juba varases eas suurt tulevikku kiiruisutajana ja pole põhjust kahelda, et ka selle tee valimisel jõudnuks Salumäe absoluutsesse tippu. Erika usub seda tänagi, uskus ka siis, kui viimasel taliolümpial istus kiiruisutamishallis ja vaatas Torino olümpiavõistlusi. Sest just kiiruisutamine ja olümpiavõitja Ants Antson olid aastaid tema spordilemmikud.
Kui aga võimalused avanesid teisel alal, jalgrattaspordis, võttis Salumäe maksimumi välja sealt. Alles 18-aastaselt spetsiaaltreeningutega alustanud sportlane kerkis kolme aastaga rahvusvahelisse klassi. Oma kiiret tõusu on ta põhjendanud tugeva üldfüüsilise baasiga, mis lubas spetsialiseerumisel ka kiiret edu saavutada.
Salumäe spordiedukus on üks veelkordne kinnitus sellest, et absoluutsesse tippu jõuavad üldjuhul vaid maast madalast mitmekülgselt sportinud, mitte noorukieas oma ala valinud imelapsed.
Lugedes ja kuulates Erika lugusid, eilseid ja tänaseid, tundub kohati uskumatuna, kui palju oli tal pikal sporditeel lisaks ustavatele sõpradele risti ees vastuseisjaid ja alahindajaid. Kes ei pidanud ala võrdväärseks teistega, kes ei uskunud temasse isegi pärast esimest olümpiavõitu.
Nii saab selgeks seegi, miks Salumäe eelistab teatud üritustest (inimestest) kõrvale-eemale jääda. Ta ise seda ei ütle, aga see on nii.
Praegu ütleb Erika vaid, et on nendele inimestele tehtud tegude ja öeldud sõnade eest sisemuses andestanud, sest tema on võitja. Mis saab veel magusam olla võitjana andestamisest.
Eks selline võitlus maapealsete jõududega iseloomusta pea kõiki olümpiavõitjaid. Üks vähem, teine rohkem, on nad pidanud minema n-ö läbi halli seina: kes lõhkunud võimlaaknaid, kes ennast salaja basseini libistanud, kes muusikatunni asemel kergejõustikutrenni läinud või kes alajuhtide vastuseisust hoolimata olümpiale sõitnud.
On tulnud teha lubamatut selleks, et tulla olümpiavõitjaks. Justkui oleks ka see keelatud vili. Ning alles siis, kui kangelane Olümposelt koju tuleb, rahva kätele haaratakse, saadakse sellest aru. Vaikimisi.
Ja ikka on need situatsioonid kordunud läbi aastakümnete, mis kinnitab, et inimesed oma vigadest paraku ei õpi. Võibolla on see isegi kasulik, et uutest vastuvoolu ujujatest uued olümpiavõitjad sirguksid. Lihtsamalt järelikult ei ole saanudki olümpiavõitjaks sirguda. Vähemalt mitte endistel aegadel.
Erika Salumäe sporditee – võidud, medalid, rekordid – mis nende kaante vahel on jäädvustatud sportlike tulemuste, kommentaaride ja arvamuste abil, on taaskord selle kinnituseks.
Tiit Lääne,
raamatu koostaja
Erika Salumäe sporditee kronoloogia
1962
Sünnib 11. juunil Pärnus, kandes nime Erika Sild. Varsti ootab ees tee Abja lastekodusse.
1968
Pärast Abja lastekodu saab ta uue kodu Elvas, kus elavad kasuvanemad Ruth ja Aksel Salumäe.
1969
Alustab kooliteed Elva keskkoolis.
1970
Sureb kasuisa Aksel Salumäe. Kasuema soovib, et Erika hakkaks käima muusikakoolis.
1975
Alustab sportimist Nõos ja tuleb Sillamäel Eesti meistriks VTK mitmevõistluses. Seejärel õpib aasta Tallinna Spordiinternaatkoolis.
1976
Õpib Kaagvere Erikutsekoolis. Äratab tähelepanu kiiruisutajana ja maailmameister Lasma Kauniste kutsub teda elama ja harjutama Riiga. Kasuema soovitusel loobub sellest.
1978
Jerevanis toimuvatel N Liidu meistrivõistlustel VTK mitmevõistluses saavutab oma vanuseklassis 23. koha.
1979
Pärast Kaagveret elab ja töötab Elvas ning Nõos. Vello Kade muretseb talle esimese võidusõiduratta.
1980
Alustab rattatreeninguid Elvas Jüri Kalmuse juures. Sügisel näeb Tallinnas esmakordselt velotrekki.
1981
Lõpetab Elva õhtukeskkooli.
9. mail paistab silma Lätis Smiltene tänavasõidul.
Mais püstitab Pirita trekil 1 km paigaltstardiga sõidus Eesti rekordi – 1.24,1.
Võidab suvel N Liidu neidude meistrivõistlustelt kolm kuldmedalit: sprindis, 2 km jälitussõidus ja 40 km grupisõidus maanteel.
5. oktoobril Alma-Atas peetud N Liidu trekisõidu meistrivõistlustel võidab naiste sprindis oma esimese medali, pronksi. Kuulub viimast võistlust spordiühingusse Jõud.
Uueks treeneriks saab Stanislav Solovjov.
1982
Alustab