Mul polnud aimugi, mida arvata kõigest sellest, mis minuga toimus. Mu ümber oli segadus, sodi ja pimedus. Nüüd tean, et taevas vibreerib väga kõrgetel sagedustel. Nii et kui hingedega rääkida, tuleb häälestada end nende sagedustele; kui seda ei tee, siis jõuavadki pärale üsna hirmutavad helid: madala sagedusega hirmutav pomin, millel ei näi lõppu tulevat. Olin vaid neljane, kui sellest sai minu elu taustaheli.
Rääkisin emale, et näen ja kuulen asju, kuid emal polnud aimugi, mida sellest arvata. Ema oli haaratud memme surmale järgnenud leinast ning sellele lisaks tuli tal hakkama saada oma abielu purunemisega. Ja nüüd tuli tema väike poiss, kes keeldus oma toas magamast, ning ütles, et „näeb” asju.
Mõnda aega kahtlustas ema mul ATH’d (aktiivsus- ja tähelepanuhäiret). Loomulikult ei tulnud ta tegeliku põhjuse pealegi, sest see oli nii kummaline. Kes oleks osanud arvata, et mind külastasid hinged?
Seda meenutades näen, kui palju ma väga lühikese aja jooksul üle elasin. Memm suri, vanemad läksid lahku ja mina läksin kooli – kõik ühel ja samal nädalal. Ainuüksi need elukäigud oleksid traumeerinud igat nelja-aastasest last, kuid tõsiasi, et samal ajal külastati mind esimest korda ka taevast, vormis mõjutusi, mis jätsid minusse eluaegse jälje. See oli raske ja emotsionaalne aeg.
Helid ja pildid jätkusid aastaid. Õigupoolest pole need mitte kunagi lakanud, olen lihtsalt õppinud nendega toime tulema. Nüüd on see lihtsalt osa minust. Tollal oli see kõik väga isiklik. Mäletan, et vanemaks saades kuulsin, kuidas teised lapsed rääkisid hirmulugusid tontidest. Hoolimata sellest, et minu magamistoas toimuv mind hirmutas, ei seostanud ma seda kunagi kuuldud õuduslugudega. Sellel, millest teised lapsed Halloweeni ajal rääkisid, ei tundunud olevat mitte mingit seost minu elus toimuvaga. Ma ei tea, miks. Üks põhjus oli ehk see, et kui teised kisasid, tundus see nii tehislik, nii teeseldud, samas kui see, mida mina kuulsin ja tundsin, oli nii tõeline. Suuremaks saades hakkasin toimuvat kontrollima.
Lõppkokkuvõttes oli mul siiski hea lapsepõlv. Vanemad hakkasid lahku minema siis, kui olin neljane, kuid lahutuseni jõuti mõnda aega hiljem. Vaatamata sellele olin armastatud ja hoitud. Elasime Glasgow äärelinnas Port Glasgows, kuni sain kaheksa-aastaseks. Seejärel kolisime kolme miili kaugusele Greenocki. Olin ainuke laps ja ema tundis minu üle alati uhkust – olin mänguväljaku kõige korralikumalt riietatud laps!
Armastasin tantsida ja laulda – võib-olla oli mul pärast GBS-i suurenenud vajadus füüsilise liikumise järele. Jumaldasin rambivalgust ja soovisin alati tähelepanu – ema ütleb, et ma pole sellest ajast palju muutunud! Ei tea, miks ma nii kangesti soovisin, et inimesed mind vaataksid, sest üks hullemaid mälestusi seostub mul kunagise jubeda potisoenguga. Perekond nöögib mind tänini selle pärast. Aga mitte miski ei suutnud mind takistada – kui kuskil oli pidu või kogunemine, ilmusin mina varmalt platsi. Olin lapsena hea tantsija ja roboti liigutused olid mul varrukast võtta! Olen sageli mõelnud, kas see polnudki juba märk sellest, mis hakkab minuga tulevikus toimuma. Kui sa seisad püsti ruumis, kus on sadu, vahest tuhandeid inimesi, kes on kõik tulnud sind vaatama, siis ei saa sa olla värisev müürililleke. Kui mõnel teisel hetkel lööbki välja iseloomu häbelikum või vaiksem pool, siis esinemise hetkel pead olema suuteline keskenduma ja vajalikul määral esinema.
Vaatamata kõigele narriti mind päris palju. Olin väga tundlik – jällegi, pole midagi imestada, sest tundlikkus ongi iseloomulik spirituaalselt teadlikele inimestele, kas siis, kui nad asuvad spirituaalsele teele alles täiskasvanuna – ja kuigi kodus valitsev armastus andis mulle teatud määral enesekindlust, oli ikkagi valus, kui mind koolis kiusati või ignoreeriti. Juba algkoolis võeti mind harva mängu ja jäeti enamasti mängust välja. Keskkooli jõudes kiusati mind juba ilmsemalt. Ausalt öeldes olin ise ka paras tossike. Ma ei seisnud õieti enda eest. Ma polnud agressiivne ega keevaline, kuigi võisin väga kergesti endast välja minna.
Kuigi mu vanemad lahutasid, jäid nad mõlemad minu jaoks alles. Mind ei kasvatatud tüüpilises Lääne-Šoti vaimus nagu enamikke poisse. Minu isa ei sundinud mind jalgpalli mängima ega laupäeva õhtupoolikutel staadionil külmetama ja kodumeeskonna toetuseks huilgama. Selle asemel tutvustas isa mulle lumelauasõitu ja suusatamist ning mõlemad vanemad julgustasid mind alati olema mina ise ja nägema võimalusi väljaspool tavapärasuse piire. Hakkan värisema mõttest, mis oleks saanud, kui mul oleks keelatud rääkida minuga toimuvast või selle eest isegi karistatud – kui paljude lastega seda aga juhtub?
Julgustan kõiki, kellel on laps, kes näib olevat tundlik hingede või inglite kohaoleku suhtes. Olge avatud võimalusele, et seal kuskil on midagi, mis ei pruugi teile teadvustuda, kuid millel on teie lapse elule määratult kasulik mõju. Usun, et lapse elus võivad olla tõukehetked, näiteks nagu armsa inimese kaotus, mis võimaldavad hingedel ja inglitel nendeni jõuda. Teine võimalus, mil lapsed võivad leida end suhtlejatena eri tasandite vahel, on siis, kui nad elavad üle surmalähedase kogemuse. Vähese elukogemusega kaasneva süütuse tõttu aktsepteerivad nad kogetut, mitte ei lükka kõrvale, nagu paljud täiskasvanud teevad. Niisiis, kui teie laps on teise maailma suhtes tundlik, olge avatud ja toetav – te ei või kunagi teada, milline õnnistus võib sellest kujuneda teiegi elule.
Kui soovite, võite muidugi ukse sulgeda – aga mina ei osanud seda teha. Nüüd olen selle üle nii rõõmus!
Olin kümnene, kui ema läks ühele selgeltnägemise üritusele. Peamiselt tegi ta seda nalja, mitte millegi muu pärast; mõlemad tema vanemad oli juba teispoolsuses, kuid ta ei läinud kogunemisele selleks, et vanemate hingedega suhelda. Ema jaoks tähendas see pigem midagi Tupperware ürituse või lõbusa naisteõhtu sarnast.
Ema töötas sel ajal nn rändjuuksurina. Tol õhtul hakkas ta üritusele hiljaks jääma. Sel ajal kui ta end väljaminekuks sättis, helistas kokkusaamise võõrustaja, ema sõbranna Susan.
„Tee kiiresti, Diane,” ütles ta. „Meedium on siin ja ta ei vahenda ühtegi sõnumit, kui pole saanud sinuga rääkida.”
„Mida sa räägid?” küsis ema.
„Noh, kohale jõudes teatas ta, et puudub keegi, kellega ta peab rääkima. Ütlesime talle, et ootame veel vaid ühte inimest. Ta ütles, et teab seda ega tahtnud, et me talle sinu nime ütleksime, kuni ta täpselt teab, kes sa oled. Ta ootab just nimelt sind,” rääkis Susan.
Ema arvas, et tema kulul tehakse nalja ja läks naerdes uksest välja.
Niipea kui ta Susani juurde jõudis, tunnetas ta seal valitsevat kummalist õhustikku. Ema oli arvanud, et kõik naljatlevad, kuid teisi naisi oli ilmselgelt ehmatanud meediumi nõudmine, et ema tuleb ära oodata.
„Ta on seal,” sosistas Susan ja viipas köögi suunas.
„Diane…” häälitses meedium niipea, kui ema uksest sisse astus.
Ema sai šoki. See naine rääkis memme häälega! Memmel oli väga iseloomulik hääl – tubaka-aastad olid muutnud memme hääle käredaks. Siis järsku hakkas meedium Gladys rääkima jälle omaenda häälega, mis oli hoopis heledam ja noorem.
„Sina oledki siis Diane?” küsis ta.
Ema noogutas.
„Aga istu siis kähku, sest sinu ema tahab sinuga rääkida!”
Ema võttis juhmilt istet.
„Siin on järjekord, sinu ema pole ainuke, kes tahab meiega rääkida, eks ju?” ütles meedium.
Ema oli sellest hämmingus. Tõtt öelda oli ta kõigest hämmingus.
„Mul on siin üks mees, kes tahab sind tänada,” jätkas Gladys. „Kas sa tead kedagi, kes sooviks sind tänada?”
Ema raputas pead.
„Mõtle. Sa aitasid kedagi. On nii? Mulle öeldakse, et sa tõesti aitasid kedagi.”
Selleks hetkeks tundis ema, et hakkab minestama, sest ta teadis täpselt, mis toimub.
„See