Ema nahast erituvad bioloogilised pestitsiidid ja muud aktiivsed ained, mis on mõeldud lapsele looduslikuks kaitsemehhanismiks. Naise organism on niimoodi üles ehitatud, et nii sünnituseks kui ka sünnitusjärgseks perioodiks varustab organism end vajalike ainetega. Paljud hügienistid on uurinud ja leidnud, et ema nahal on terve rida aineid, nt bioloogilised pestitsiidid, mida tavalistel inimestel ei esine või esineb väga vähesel määral, ja kui laps on otsekontaktis emaga, siis saab ka tema need ained kätte, mida ema organism just kohe pärast lapse sündi maksimaalselt ja vastsündinu heaks produtseerib. Loodus on ju mõelnud kõigele!
Kui nüüd laps emast eraldatakse, ei ole tal võimalik olla ema nahaga kontaktis ega saada emalt neid endale vajalikke aineid. Tehniline ümbrus on lapsele justkui vangla. Muidugi peab arvestama, et on kriitilisi seisundeid, kui lapse eraldamine on vajalik, kuid neid on siiski väga vähe ja isegi kui laps on haige, aga tema seisund seda võimaldab, tuleks kasutada nahk-nahk-kontakti emaga.
Nahk-nahk-kontakt on justkui bioloogiline inkubaator, millesse taas lüüakse mõrad juba siis, kui laps sünnib keisrilõikega, kui ta ei saa ternespiima, kui ta ei puutu kokku emaga, kui talle manustatakse allergiseerivaid aineid. Paraku toimis ka meil Eestis päris kaua selline süsteem, kus kõigepealt löödi see n-ö looduslik inkubaator katki ja siis hakati selles auke kinni tsementeerima antibiootikumide, ravimite ja muu säärasega, selle asemel et kasutada olemasolevaid looduslikke allikaid.
Vahel nimetatakse nahk-nahk-kontakti ka kängurumeetodiks. Kängurumeetod sai alguse 1978. aastal Columbias Lõuna-Ameerikas, kus dr Rey tegi sellealaseid uurimusi. Mina eelistan siiski rääkida nahk-nahk-kontaktist, sest kängurumeetod ei ole kõige täpsem vaste: känguruema on ju oma pojaga tõesti 24 tundi päevast koos, mis inimeste puhul samal kujul ei toimi.
Uuringute põhjal on leitud, et ema ja lapse nahk-naha-vastaskontakt vähendab infektsioonide hulka, oluliselt vähem esineb sepsist ja diarröad, oluliselt väheneb antibiootikumiravi vajadus.
Samuti soodustab nn kängurumeetod, õigemini öeldes nahk-nahk-kontakt, termoregulatsiooni, soodustab rinnapiima eritumist, parandab ema kohanemist lapsega, eriti näiteks sügavalt enneaegsete laste puhul. Ka paraneb lapse hapnikuga varustatus. Kuna kõik emad ei pruugi teada nahk-nahk-kontakti tähtsusest, on oluline, et ka meditsiinipersonal oskaks vajadusel ema ette valmistada.
Nahk-nahk-kontakt on igal juhul oluline ka siis, kui laps ei ole esimesel eluhetkel armsasti roosa ja rõõmus, nagu vahel mõnel reklaamplakatil näha võib. Laps võib sündides olla punane, kortsus, mossis, natuke deformeerunud – ka selleks peab ema olema ette valmistatud.
Õhk-õhk-kontakt
Õhk-õhk-kontakti eelduseks on muidugi terve ema. Aga on leitud, et ema väljahingatav õhk avaldab teraapilist mõju. Kunagi arvati, et ema hingeõhus on palju ohtlikke mikroobe, mistõttu pandi emad isegi maske kandma. Tegelikult on selles õhus aga palju metaboliite, fenoole ja regulaatoreid, mis avaldavad sanogeenset (tervendavat) efekti, seega on ka ema hingeõhk ülimalt tähtis bioloogilise nabaväädi koostisosa. Loomulikult peab see väide paika senikaua, kuni emal pole avastatud mõnd ägedat viirushaigust. Kokkuvõtvalt võib ütelda, et kõige olulisem periood bioloogilise nabaväädi ideaalseks toimimiseks on esimene elutund, siis esimene elupäev ja esimene elunädal.
Psühholoogiline ehk emotsionaalne nabaväät
Kui bioloogiline nabaväät on primaarne lapse ellujäämiseks, siis lapse ja kogu pere elukvaliteedi mõistes on äärmiselt tähtis pöörata tähelepanu ka psühholoogilisele või emotsionaalsele nabaväädile. Ema-lapse kontakti uuringutes on just sellele osale pööratudki tänuväärselt kõige suuremat tähelepanu. Suurem osa uuringutest, mida tegid prof. Marshall H. Klaus ja prof. John Kennell, olidki seotud psühholoogilise ehk emotsionaalse nabaväädi väljakujunemise ja funktsiooniga.
Psühholoogiline ehk emotsionaalne nabaväät väljendub selles, mida ema tunneb lapse suhtes – ema on ju raseduse ajal kogu aeg lapsega koos. Lapseootuse ajal ema räägib lapsega, silitab kõhtu, ootab temaga kohtumist. Pärast sündi see side jätkub ja süveneb.
Ema ja lapse kontaktiga seonduvat oli 80ndateks aastateks küll juba uuritud, aga need uuringud olid suhteliselt primitiivsed. Sellest tekkis mul mõte, et peaksin uurima ema-lapse kontakti mõju neile mõlemale koos. Uurisin, kuidas mõjutab ema psühholoogiline seisund lapse kaalu ja muutusi.
Seega hakkasime me Eestis (koos psühholoog Tatjana Listopadiga) uurima, mis toimub lapse kaaluga tema 6., 20., 30. Elupäeval, ja samal ajal tegime emaga psühholoogilisi teste, nt MMPI, Lüscheri ja Eysencki testid ning ülierutus-test. Seejärel võrdlesime ema ja lapse näitajaid ja nende omavahelist korrelatsiooni, et uurida, kas esineb seoseid või mitte.
Arvatavasti oli see maailmas esimene uuring, mida tehti nii, et uuriti ema ja lapse seoste vahelisi teemasid. Põhjuseks muidugi see, et mujal maailmas puudusid sellised osakonnad, kus ema oli pärast sünnitust 24/7 lapsega koos. Või kui ka leidus mõni selline haigla, siis niisuguseid uuringuid seal siiski ei tehtud.
Kui ema on lapsele vaid külaline, siis see uuring ei ole piisav, et näha ema emotsionaalse seisundi ja lapse füüsilise seisundi omavahelisi seoseid. Hea abiline olid selle uuringu juures psühholoog Tatjana Listopad, kes on St. Peterburgis (tollal Leningrad) ülikooli lõpetanud kliiniline psühholoog. Temaga koos koostasime testid ja temaga koos me neid ka analüüsisime. Samuti oli abiks prof. Viktor Kagan, kes aitas tulemused lahti mõtestada. See oli üks osa minu doktoritööst, mille kaitsesin Moskvas Meditsiiniteaduste Akadeemia pediaatriainstituudis.
Eelmainitud psühholoog Tatjana Listopad kaitses St. Peterburgis oma kandidaaditöö, mille uuringute käigus selgus, et ema psüühika on tõesti sõltuvuses lapse füüsisest ja ka vastupidi. Minu doktoritöö tulemuseks ongi järeldus, et ema-lapse kontakt on kinnine psühhosomaatiline süsteem, mida ei saa kuidagi lahutada! Miks see on nii tähtis? See on tähtis selleks, et nii emad kui ka meedikud teadvustaksid endale, et isegi kui füüsiline nabaväät katki lõigatakse, siis kontakt ema ja lapse vahelt ei kao kusagile. Psühholoogiline nabaväät töötab endiselt edasi. Kui bioloogilise nabaväädi roll juba esimese elukuu jooksul (vt joonist) väheneb, siis psühholoogilise nabaväädi roll, vastupidi, suureneb.
Skemaatiline kujutis ema ja lapse kontaktist pärast sünnitust. Joonise alumine osa näitab, et kohe pärast sünnitust on bioloogilise nabaväädi mõju ema ja lapse vahel väga tugev, joonis kujutab seda laiana. Edaspidi, esimese elukuu kulgedes aga bioloogilise nabaväädi tähtsus kahaneb ja psühholoogilise oma laieneb.
Millest sõltub psühholoogiline nabaväät? See sõltub sellest, kuidas valmistatakse naist ette emaduseks, kuidas tütarlast kasvatatakse, kuidas koolitatakse, kuidas antakse edasi teadmisi rasedusest, sünnitusest, emadusest – sellest saab kõik alguse. Psühholoogiline nabaväät sõltub ka sellest, kuidas valmistatakse tulevast ema ette raseduse ajal siis, kui peres on üks laps juba olemas. Samuti sõltub psühholoogiline nabaväät sellest, kas emal on olnud aborte, psühholoogiliselt on see väga tähtis moment.
Juba eakas naine sai esimest korda emaks. Anamneesis olid kirjas viis tehisaborti omal soovil, sest naine oli tahtnud end enne lapse sündi majanduslikult kindlustada.
Laps sündis haigena, kuid naine leidis, et meditsiin on süüdi – nemad ju peavad lapse korda tegema. Õed olid naisega päris hädas: naine oli ebaviisakas, lausa agressiivne. Osakonnajuhatajana tuli mul see olukord tookord lahendada. Pidasin patsiendiga maha pika vestluse, jõudes peaaegu ebaeetilisuse piirile, seletades, mis on toimunud emakaga pärast viit aborti, ja kirjeldades, milline näeb välja emakasein pärast korduvaid kaapimisi.
Tegemist oli just seda tüüpi patsiendiga, kes vajas väikest raputust selleks, et olukord muutuks, et tema suhe olukorda muutuks. Kõigile muidugi selline lähenemine ei sobi. Too naine aga sai vestluse tulemusena tõesti aru, et süüdi ei ole meditsiin, vaid tema enda varasemad valikud. Pärast seda vestlust oli koostöö briljantne. Naine hakkas hindama oma last, et laps rasedusaja üldse vastu pidas ja et ta ikkagi sündis. Muutus ka naise suhtumine meedikutesse ja nende ennastsalgavasse töösse lapse