Thomas Lange on uuel suvel ühepaadil tagasi. Võidab MM-il, järgmisel aastal ka Barcelona olümpial. Juba täielikult õpingutele keskendununa lisab Lange 1993 oma kaukasse MM-pronksi. Seejärel pole temast mõnda aega suurt kuulda. Teatakse vaid, et ta naaseb 1995, soovides püüda aasta hiljem Atlantas kolmandat olümpiakulda. 1995 koidab uus suur suvi, mil Jaanson nuhtleb MM-ini kõiki, ka Langet. Tamperes jääb ta küll sloveen Iztok Čopile alla, kuid edestab viiendaks tulnud Langet sealgi. Atlantast naaseb Lange pronksiga ja Jaanson kilbil.
“Mõnes mõttes hoidis Lange minuga saksalikku distantsi nagu Peter-Michael Kolbegi. Aga olen tal külas käinud, tema kodus lõunat ja suvilas õhtust söönud,” räägib Jaanson. “Lange käitus spordiski alati härrasmehena, vähene jutt oli kontrollitud. Ta on mulle kaks korda tõsiselt head teinud. Tema kui meditsiinitundja vahendusel sain esmakordselt mõlemasse kõrva korraliku kuuldeaparaadi. Lange omakorda sai minu kui konkurendi abistamise eest kodumaal Fair Play auhinna 25 000 Saksa marka ning poolitas selle oma ja Pärnu klubi vahel. Mäletan, et Pärnu sõudeklubi hankis selle eest tookord hulga aere ja muud varustust.
Lange treener Lothar Trawiel küsis mult kunagi, kas ma tahaks minna vahel nende baasi laagrisse. Juhtuski nii, et 1992 olin Kopenhaageni ja Luzerni MK-etapi vahel kümme päeva Halles. Võimas, milline organisatsioon: teadlased, analüüsid, teenindus! Viimase peal!”
Sportlasekarjäär lõpetatud, täiendab Lange end meditsiini alal edasi. Nüüd elab mitme sõudeklubi auliige Ratzeburgis ja praktiseerib hiigelsuures Schleswig-Holsteini ülikoolikliinikumis psühhiaatri-neuroloogina.
Chalupa, suur sõudja suure kullata
Tšehh Václav Chalupal on Jüri Jaansonist veel laiem ajahaare. Mehed seisavad esimest korda üheskoos MM-pjedestaalil 1989, ent Jaansoni viimane suur medal pärineb seni 2008., Chalupa oma aga 2009. aastast, küll mitteolümpiapaadist. Kuuekordsed olümplased on mõlemad.
Chalupa on sündinud 7. detsembril 1967 Jindřichův Hradecis. Tema isa, samuti Václav Chalupa sõudis kahel olümpial. Kui poeg sai 13 ning näis kasvavat sobivasse pikkusse, taastas isa väikese kodulinna ainsa sõudeklubi ja hakkas treeneriks. Töö oli sedavõrd tulemuslik, et Chalupa taha tekkis tugev meeskond ja nooruk pääses esialgu juunioride MM-ile ning 1988 juba olümpiale, kus sai paarisneljasel 11. koha. Tal oli lisaks taustajõule võimalus sõuda aasta ringi kodumaal.
1989 hakkab Chalupaga tööle kahekordne olümpiamedalist Zdeněk Pečka ja viie suvega teenib hoolealune tiitli “igavene hõbe”. MM-il 1989 ja 1991 ning olümpial 1992 kaotab ta vaid Thomas Langele, MM-il 1990 Jüri Jaansonile, MM-il 1993 kanadalasele Derek Porterile. Pika karjääri jätk toob ühepaadil kolm MM-pronksi ja roolijaga kahesel ühe hõbeda.
Václav Chalupa.
“Oi, ta punnis kulla nimel!” hüüatab eksmaailmameister Jaanson. “Eks ta seepärast nii kauaks sporti jäigi. Aga kulda on pagana raske saada… Ja siiski, sõuda suurvõistlustel 15 aastat peaaegu igas ühepaadifinaalis, see on megatulemus! Chalupal on väga ühtlane sõidumaneer, ta on minust palju stabiilsem. Kuid tal puudub teravus. Hõbedahunnik räägib iseenda eest. Purset ei tulnud.”
Chalupa tunnistab, et unistas kullast kogu karjääri ajal. Kõige lähemal oli ta sellele MM-il 2001, kus kaotas Olaf Tuftele 0,58 sekundiga.
Chalupa ja Jaanson kannavad 1996. aastal Atlanta olümpia avapeol riigilippu. Kummalgi on oma võistlus – ühel Chalupa Cup ja teisel Jaansoni Kahe Silla jooks. Chalupa on Tšehhis populaarne, teda kui treenerit usaldataks küll. Esialgu mees tõrjub: “Olla treener – see on missioon. Treener peab olema karm, mina pole. Kui miski on raske ja valus, eelistan olukorra ise lahendada, mitte lasta piinelda kellelgi teisel.”
Sõudnud treeningutel ja võistlustel 60 000 km, otsustab Tšehhi armee kapten ja õpitud ametilt põllumasinate remontija pärast 2009. aasta MM-i loobuda suurest spordist. See ei tähenda aga, et Václav Chalupa nimi kaob nüüd võistlusprotokollidest. Tema samanimeline poeg üritab kanda vanaisa ja isa tungalt.
“Võistlustel ja treeningutel näib, et Chalupa on tõsine ja keskendunud, aga temas on ka paras annus pullivenda. Chalupa Cupi lõpupeol oli ta kord maskeeritud Boney M-i meeslauljaks ja tegi lavalt kõva häält. Tookord langes võistlus 13. oktoobrile ja õhtul tähistati suure tordiga juba tugevaks kasvanud Ondřej Syneki sünnipäeva. Keskööl tõmmati laud puhtaks, kaeti uuesti ja toodi uus tort. Nüüd algas minu sünnipäev. Väga lõbus oli!” tuhlab Jaanson meeldivates mälestustes.
Broniewski, džentelmen ka higilõhnases angaaris
Kajetan Tomasz Broniewski, sündinud 6. märtsil 1963, lahkub juunioriklassist Thomas Lange kannul võidetud 1981. aasta MM-hõbedaga. Meeste seas annab medaleid oodata, aga need tulevad.
Pärast kahepaadi 6. kohta MM-il 1983 jääb Broniewski ühepaadile tosinaks aastaks. Kogub kaua viiendaid-seitsmendaid kohti, 1989 tahab Bledis juba päris kindlasti medalit. Lange ja Chalupa on haardeulatusest väljas, ülejäänud peaksid olema alistatavad. 500 m enne lõppu edestab “Kajtek” neljandana sõudvat Jüri Jaansonit viie sekundiga. Siis alustab eestlane spurti ja jääb 0,64 sekundiga peale. Ka järgmisel, Jaansoni võidetud Tasmaania MM-il on Broniewski neljas.
“Broniewski on sõudmises mu lähedasemaid sõpru,” hindab Jaanson. “Samas on Broniewski väga tugev inimene. Tema tee ei kulgenud libedalt. 1980. aastate keskel lõpetas ta isa surmast šokeerituna sportimise, lasi kehakaalul kasvada 125 kiloni. Siis tõi treener ta vaikselt tagasi, oli talle ka isa eest. Meie sõprus algas ilmselt Sŏuli olümpia lohutussõiduga. Kahele edasipääsukohale oli kolm pretendenti ja meie poolakaga võtsime need kohad. Pärast olime omadega nii läbi, et käiminegi valmistas raskust…”
Kajetan Broniewski.
1991 võidab Broniewski San Diegos MK-sarja avaetapi. See jääb tema karjääri ainsaks suurvõiduks. Viini MM-i lõpetab ta pronksiga. 1992 toob olümpiapronksi. Siis karjäär hääbub. Atlanta olümpiaks valmistub Broniewski koos 11 aastat noorema Adam Koroliga paariskahesel. Piirdutakse 13. kohaga, kuid kogenud mehelt õpetust saanud Korol võidab edaspidi paarisneljasel mitu MM-i ja Pekingis 2008 ka olümpiakulla.
Broniewski alustab karjääri spordi juhtorganeis, ta on Poola Olümpiakomitee peadirektor. 2010. aasta aprillikuu lennukatastroofist jääb ta kõrvale üsna napilt, sest Venemaale sõitnud lennukis hõivab spordirahva koha Poola Olümpiakomitee president Piotr Nurowski.
Müller, California vägev šveitslane
Kesksuvel 1995, kui Jüri Jaanson sõuab Luzernis elu kaks kiireimat kilomeetrit, püstitades maailma tippmargi 6.37,03, kaotab eelmise aasta karikavõitja, seitse aastat noorem šveitslane Xeno Müller vaid 14 sajandiksekundiga. Müller on olnud kogu MK-sarja Jaansoni pearivaal. Lõpetanuks ta Luzernis esimesena, kuulunuks karikas talle.
“Jah, see oli üks sõudeajaloo dramaatilisemaid duelle,” ütleb Müller. “Jüri sõudis võimsalt ja kiiresti, ta võitis napilt, kuid teenitult. Ometi võisin mina olla sel hetkel tugevaim. Jüril oli julgust sõita end kollapsisse, minul polnud. Hoidsin end, nagu olen alati hoidnud. Ma pole iial kaotanud täit kontrolli oma keha üle.”
Päevalehe reporter sobitab 192 cm pika ja üle saja kilo kaaluva Mülleriga tutvust kuu aega pärast Luzerni lahingut, kui Tampere külje all Kaukajärvil asutakse võitlema MM-medalite eest. Noormehe siirus on vaimustav.
“Maailma karikavõistlustel Jüri Jaansoni järel teise koha saanud Šveitsi vägimees Xeno Müller tuleb järvelt, hoides paati hellalt paremas ja aere vasakus käes. “Ohoo, Eestist!” hüüatab ta rõõmsalt, asetab paadi vasakusse kätte aerude juurde ning raputab külalise kätt pikalt ja põhjalikult, justkui oleks ta tolle saabumist hulk aega oodanud. Mülleri käsivars on jämedam kui teise mehe reis, ometi on ta alles 23-aastane,” kirjutab reporter.
Müller on osav suhtleja. Ta astub Luzerni MK-etapil 1990 noore poisina Jaansoni juurde, tutvustab end ja hiljem ka oma ema. Viie aasta