Sain aru, et nad on omavahel kokku leppinud ja valetavad, õigemini püüavad mind säästa viimse hetkeni millestki eriti jubedast, mis seal pidi toimuma. Ning samuti valetasin ma teile, kui ütlesin, et ei ole oma elus kartnud midagi rohkem kui Fort Deathrow polügoonil üksijäämist. Ar’ashw’arhanghirite juurde ülekuulamisele viimist kartsin ma palju enam. Selleks ajaks oli viis kamraadi oma võrud avanud ja sooritanud enesetapu. Mõtlesin tõsiselt, kas poleks etem samamoodi teha kui niiviisi peljata.
Kui see päev lõpuks kätte jõudis ning ar’ashw’arhanghiri allohvitser osutas mulle käskiva žestiga, et ma nende gravisõidukisse roniksin, pidin ennast kõvasti kokku võtma, et sellega toime tulla. Mu tehisjalad ei kandnud mind veel hästi, nii et vinnasin ennast käte abil luugist sisse.
Seestpoolt tundus nende sõiduk hiigelsuur. Seal oli kohutavalt kuum, nagu põrgus. Nad olid inimvangide veoks paigutanud spetsiaalse metallistme ning kui mul poleks olnud seljas välivormi, oleks mu tagumik ära kõrbenud. Juht istus ees, hoidis esijäsemete vahel laserpüssi ning keskmiste abil juhtis sõidukit käsitsi, kasutades selleks mingeid hoobasid. Tema tagajäsemed põntsusid aga aeg-ajalt vastu sõiduki põhja. Pean tunnistama, et midagi nii veidrat polnud ma elus näinud.
Allohvitser istus mu kõrval, õigemini kõrgus seal nagu torn. Inimestega võrreldes on ar’ashw’arhanghirid pikad olendid, nende keskmine kasv on kaks ja pool kuni kolm meetrit. Väliselt meenutab nende keha mingit jämedat toru või sammast, millel on jäsemed küljes. Üldiselt liiguvad nad edasi tagumistele jäsemetele toetudes, kuid olen näinud neid liikumas ka kõigi jäsemete abil.
Allohvitser hoidis samuti laserpüssi eesmiste jäsemete vahel, kuid need polnud ar’ashw’arhanghirite relvad, mis minus hirmu tekitasid. Ka ei näinud ma olendeid endid, sest neil olid meie mõistes kolmanda või neljanda taseme kaitseülikonnad seljas. Samuti ei teinud nad ühtegi ähvardavat liigutust. Kuid neis oli midagi, mis äratas minus meeletu hirmu. Mingil kummalisel kombel tundus see hirm lausa üdini tungivat. Ma kardan, et kui see sõit oleks kauem kestnud, oleksin sattunud täielikku paanikasse.
Sõiduk suundus peagi maa-alusesse tunnelisse, mis viis mingisse punkrisse. Allohvitser viipas mulle, et ma välja roniksin. Punker oli avar nagu saal, kogu laest kiirgas punakat valgust ning seal oli veelgi kuumem kui nende sõidukis. Seal olid mingid seadmed, mille otstarvet ma ei suutnud ära arvata.
Higi voolas ojana ja ma mõistatasin mõttes, kumb enne juhtub: kas saan kuumarabanduse või minestan hapnikupuudusest. Ruumi tagumises otsas istus meie laagri ülem toolilaadsel asjandusel, millel olid käetoed mõlema jäsemepaari tarbeks. Allohvitser näitas mulle, et jääksin seisma paari-kolme meetri kaugusele. Ka istudes võis ar’ashw’arhanghiri ohvitser mulle rahulikult ülalt alla vaadata.
Pingutasin elu eest, et suudaksin oma karkjalgadel sirgelt seista, tappev kuumus ja hirm olid mind täielikult halvanud. Ar’ashw’arhanghiri ohvitser istus rahulikult, peaaegu liikumatult oma veidral istmel ning temast õhkus õudset, ängistavat, kõike maha suruvat hirmu.
„Nimi?” kuulsin kiretut soota ja tämbrita häält. See tuli kusagilt, kindlasti ei teinud seda ar’ashw’arhanghirid, kuid see oli arusaadavas inglise keeles.
„Anton Irv VIII,” suutsin kuuldavale tuua.
„Auaste?”
„Õppursõdur.”
„Üksus?”
„527. jalaväebrigaad.”
„Kas teil on veel viissada kakskümmend kuus jalaväebrigaadi?”
Tahtsin karjuda, et jah on. Et meil on üle kümne tuhande brigaadi. Et meil on kaheksasada lahingulaeva ning need pole mingid teiesuguste värdjate armetud jullad. Föderaalarmees on 95 miljonit meest ja laevastikus 18 miljonit. Perifeeria planeetide ja kolooniate enesekaitsejõududes on veel 1,3 miljardit inimest ning sõjaaja reserv on üle 10 miljardi inimese. Et võime teie koduplaneedi pihustada väikesteks tükkideks, võime saata hävituslaeva, mille pardal on miljon tonni antiainet ja teie kodupäikese supernoovaks lasta. Praadige ennast siis terviseks!
Ma polnud kindel, kas inimkond on võimeline sellist laeva ehitama, või veel enam – tasakaalustama miljonit tonni antiainet. Kuid olin juba sedavõrd meeleheitel, et sellel polnud mingit tähtsust. Kuidagiviisi suutsin end siiski valitseda ja ütlesin vaid, et olen vastanud juba kõikidele küsimustele, millele olen kohustatud vastama.
Ning äkki ma taipasin. Taipasin, kuidas ar’ashw’arhanghiri ohvitser kardab. Ma ei saanud aru, kas ta kardab mind, inimesi üldse või veel kedagi või midagi, aga ma tajusin selgesti tema hirmu. Mõistsin, et mu enda paanika on vaid tema hirmu peegeldus, vastukaja minu meeltes. Sain aru, et tema hirm on nii meeletu, et otsib iga hinna eest väljundit, kanalit, kuhu suunduda ja et on selle kanali leidnud minus.
Eneselegi ootamatult avasin suu ja küsisin: „Miks teid on määratud meid valvama?” Üheski instruktsioonis või määrustikus polnud öeldud sõnagi selle kohta, et sõjavang ei tohi esitada oma ülekuulajatele küsimusi.
„Oleme ära teeninud, et meid ohverdatakse meie tegematajätmiste eest,” kuulsin oma suureks üllatuseks sama kiretu monotoonse häälega öeldud vastust. Enne kui ma jõudsin sellele kuidagiviisi reageerida, teatas sama hääl: „Tõe väljaselgitamine on lõppenud.”
Allohvitser viipas, et ma minema hakkaks. Kui seni oli ta oma käskivad viiped teinud relvaga, siis nüüd osutas ta vaba keskmise jäsemega. Selles žestis näis olevat isegi mingit vaevalt hoomatavat sõbralikkust. Jäseme ümber oli võru, samasugune nagu meil.
Üritasin paigast liikuda, aga äkki ütles jõud üles. Ma ei suutnud enam oma karkjalgadel tasakaalu hoida ning kukkusin. Tajusin, kuidas nägu tormab meeletu kiirusega kohtuma kõva põrandaga.
Ar’ashw’arhanghiri allohvitser haaras oma relva keskmiste jäsemete vahele, astus paar sammu lähemale, kummardus ning püüdis mu ülemiste jäsemetega kinni enne, kui jõudsin peaga vastu põrandat prantsatada. Teoreetiliselt ei peaks selline reageerimiskiirus elusorganismide puhul võimalik olema. Need kuradi masinad, kellega ma pärast sõjakooli lõpetamist sõdisin, tundusid ar’ashw’arhanghirite kõrval aeglased nagu kilpkonnad.
Kuumus ja hirm tundusid lausa põletavat, kui ar’ashw’arhanghir mind sõidukisse kandis. Kuid nüüd teadsin tema hirmu põhjust. Meie valvurid olid ise surmamõistetud vangid. Nad kartsid surma. Ning ar’ashw’arhanghirid kartsid inimesi, kartsid sedavõrd,et ei tahtnud meiega mingit tegemist teha ning määrasid surmamõistetud meid valvama.
Hirm meie meeltes, mis viis mitu kamraadi enesetapuni, oli kõigest ar’ashw’arhanghirite meeletu hirmu vastukaja. Uskumatu, et nad seda vähimalgi määral välja ei näidanud. Imetlesin siiralt ar’ashw’arhanghirite enesevalitsemisvõimet, see tundus üliinimlik või täpsemalt öeldes ebainimlik, aga igasugused võrdlused on nagunii kohatud.
Rääkisin oma tähelepanekutest Narasinhale. Ülemveebel Singh järeldas, et kõige suuremat hirmu tekitavad ar’ashw’arhanghirites meie individuaalsus ja individuaalsed reaktsioonid. Ka oletas ta, et ar’ashw’arhanghirid ootavad, et varem või hiljem me kõik sooritame seppuku. Täpselt nii oleks nad ise talitanud, sest nad ei anna end kunagi vangi.
Seepärast ei tohtinud me edaspidi teha enam midagi, mida ar’ashw’arhanghirid ootasid või pidasid loogiliseks. Seppuku ei olnud enam isiklik asi, millele vahele ei segata. Kui kamraadid hakkasid nõrkema, aitasin neil vastu pidada. Ajapikku muutusid mu võimed tugevamaks.”
„Nii et kui sa poleks vangi langenud, poleks sa kunagi suutnud psii-võimeid sellele tasemele arendada, kuhu need on praegu jõudnud?” küsis kommodoor.
„Jah, ilmselt poleks ma kunagi suutnud saavutada psii-kontakti ilma lahinguarvutita. Ükski minu eelkäijatest pole seda suutnud,” ütlesin vastuseks.
„Ometigi teie ainus ellujäänud ohvitser leitnant Arthur Percival IX tappis