Maurice ei imestanud millegi üle. Ta ei püüdnud asjade põhjusi teada saada ja elas rahulikult näilikkuse maailmas. Eitamata igavest tõde, ajas ta nii, nagu himud teda tõukasid, tühja taga.
Harrastades vähem sporti ja jõuharjutusi kui enamik tema põlvkonna noormehi, jätkas Maurice ebateadlikult prantsuse tõu vanu erootilisi traditsioone. Prantslased on olnud kõige galantsemad mehed ja oleks suur pahandus, kui nad selle eelise kaotaksid. Maurice hoidis seda joont; ta polnud armunud ühessegi naisesse, kuid ta armastas armastada, nagu ütleb püha Augustinus. Pärast seda, kui ta oli osutanud õiglast austust pr. de la Verdelière’i hävimatule ilule ja salakunstidele, nautis ta noore lauljatari Luciole’i võlusid, talus nüüd rõõmutult oma ema toaneitsi Odile’i elementaarseid perverssusi ja kauni pr. Boittier’ pisaraist nõretavat jumaldust. Südames aga tundis ta suurt tühjust. Ent kui ta ühel kolmapäeval salongi astus, kus ta ema enamasti rangeid ning võludeta daame läbisegi raukade ja väga noorte meestega vastu võttis, märkas ta selles intiimses ümbruses pr. des Aubels’i, sellesama kohtunõuniku abikaasat, kellelt hr. René d’Esparvieu oli tulemusetult oma raamatukogu salapärase rüüstamise asjas abi otsinud. Pr. des Aubels oli noor ja Maurice leidis, et ta oli ilus – selleks oli ka põhjust. Gilberte’i oli voolinud tema liigi geenius ja ükski teine geenius polnud end selle teose loomisse vahele seganud. Seepärast inspireeriski kõik temas iha, miski tema vormis ega sisus ei tekitanud muid tundmusi, ei viinud inimvaimu teistele mõtetele. Mõte, mis paneb maailmu külge tõmbuma, sundis Maurice’i lähenema sellele vaimustavale olendile. Seepärast pakkuski ta daamile oma käsivart, et viia teda teelauda. Kui Gilberte’ile oli tee serveeritud, ütles Maurice talle:
«Võiksime omavahel kokku leppida. Kas see sobib teile?»
Ta kõneles moodsate kommete kohaselt, selleks et vältida lamedaid komplimente ja säästa naist tüütusest kuulata üht neist vanaaegseist armuavaldusist, mis sisaldavad ainult ebamäärast udu ega nõua mingit täpset ega ühemõttelist vastust. Kasutades juhust, et tal oli võimalik mõni silmapilk pr. des Aubels’iga salajuttu ajada, rääkis ta kokkusurutult ja pealetükkivalt. Gilberte, nagu öeldust järeldada võib, oli loodud rohkem iha äratama kui iha tundma. Kuna ta siiski tundis, et talle oli saatusest määratud armastada, siis alistus ta sellisele saatusele meelsasti ning mõnuga. Maurice polnud talle eriti vastumeelne. Ta oleks eelistanud vaeslast, teades juba kogemustest, kui petlik võib mõnikord olla heast perekonnast noormeeste armastus.
«Kas tahate?» ütles Maurice otsekui lõppkokkuvõtet tehes.
Gilberte tegi, nagu ei saaks ta aru, ja peatanud oma pasteedisaiakest hoidva käe hetkeks suu juures, vaatas Maurice’ile üllatunult otsa ning küsis vastu:
«Mida?»
«Teate isegi.»
Pr. des Aubels lõi silmad maha, jõi sõõmu teed ega vastanud üldse, sest tema häbelikkus polnud veel võidetud.
Siis võttis Maurice tema käest tühja teetassi ning ütles:
«Laupäev kell viis Rooma tänav 126 alumine korrus parempoolne uks kangi all, koputage kolm korda.»
Pr. des Aubels heitis perepojale range ning rahuliku pilgu ja astus kindlal sammul ausate naiste ringi, kellele hr. senaator Le Fol parajasti selgitas, kuidas töötavad haudemasinad Sainte-Julienne’i põllumajanduskoloonias.
Järgmisel laupäeval ootas Maurice oma alumise korruse toas Rooma tänaval pr. des Aubels’i. Ta ootas asjatult. Keegi ei tulnud kangi alla ja väike käeke ei koputanud kolm korda uksele. Ja Maurice andis voli oma tunnetele ning kirus äraolijat, nimetades teda mõttes märaks ja lehmaks. Tema tühjajooksnud ootused ja petetud lootused muutsid ta ülekohtuseks, sest pr. des Aubels, kes ei tulnud sinna, kuhu ta polnud lubanud tulla, ei olnud neid nimesid ära teeninud. Aga me otsustame teiste inimeste tegude üle selle järgi, kui palju need meile lõbu või kannatusi põhjustavad.
Maurice näitas end oma ema salongis uuesti alles kaks nädalat pärast toda lamburistseeni teelaua taga. Ta tuli hilja, siis kui pr. des Aubels oli juba üle poole tunni kohal olnud. Ta tervitas Gilberte’i jahedalt, istus temast kaugele ja tegi näo, nagu kuulaks.
«… Teineteist väärivad vastased,» ütles kellegi mehine ning ilus hääl, «muutsid võitluse ebakindlaks ja hirmsaks. Kindral Bol jäi ennekuulmatu jonnakusega oma positsioonile, otsekui oleksid tal juured all, kui nii võib öelda. Üleinimlikult liikuv kindral Milpertuis sooritas oma vankumatu vastase ümber hämmastava kiirusega igasuguseid manöövreid. Lahing jätkus kohutava visadusega. Meid kõiki haaras ängistus…»
See oli kindral d’Esparvieu, kes erutusest värisevatele daamidele jutustas suurtest sügismanöövritest. Ta kõneles kunstipäraselt ning meeldis kõigile. Kõrvutades seejärel Prantsuse ja Saksa sõjakunsti, määratles ta mõlema iseloomulikud tunnused, tõstis ülima erapooletusega esile nii ühe kui ka teise voorused, söandas isegi väita, et kummalgi on oma eelised, ja laskis algul isegi paista, nagu vääriks Saksamaa Prantsusmaad, mille peale daamide näod venisid ehmatusest, pettumusest ning murest pikaks. Siis aga, sedavõrd kui sõjamees üha selgemini kirjeldas erinevaid meetodeid, osutus Prantsuse oma paindlikuks, elegantseks, jõuliseks, lausa graatsiliseks, vaimukaks ning lõbusaks, sellal kui Saksa oma paistis raske, kohmakas ja argpükslik. Ning tasapisi muutusid daamide näod ikka ümaramaks ja neis hakkas särama rõõmus naeratus. Et lõplikult rahustada kõiki neid emasid, abikaasasid, õdesid ja armsamaid, ütles kindral, et meie võime kasutada ka Saksa taktikat, kui see meile kasulik on, kuna aga Prantsuse oma käib sakslastel üle mõistuse.
Selle peale palus end kindraliga nelja silma all vestlema hr. Le Truc de Ruffec, kes parajasti oli asutamas isamaalist seltsi «Kõik Vehklema». Seltsi eesmärgiks (nii ta ütleski: eesmärgiks) pidi olema Prantsusmaa taassünd ja tema üleoleku kindlustamine kõigi vaenlaste üle. Sinna võeti lapsi otse hällist ja hr. le Truc de Ruffec pakkus kindral d’Esparvieu’le aupresidendi kohta.
Vahepeal teeskles Maurice huvi vestluse vastu, mida üks väga leebe vanaproua pidas abee Lapetite’iga, Püha Vere kloostri nunnade pihiisaga. Vanaproua, keda lein ja haigused olid viimasel ajal raskele proovile pannud, tahtis teada, miks inimene on siin ilmas õnnetu, ja ta küsis abee Lapetite’ilt:
«Kuidas te seletate neid loodusõnnetusi, mis inimkonda tabavad? Milleks on tarvis katke, näljahädasid, uputusi ja maavärisemist?»
«Jumal peab ju ennast meile aeg-ajalt meelde tuletama,» vastas abee Lapetite taevaliku naeratusega.
Maurice näis sellest jutuajamisest elavalt huvituvat, siis aga paistis teda võluvat pr. Fillot-Grandin, noor ning üsna värske naine, kelle ilult röövis lihtsameelne süütus paraku igasuguse maitse ja muutis isegi liha magedaks. Keegi hapu näo ning kriiskava häälega väga vana daam, kes oma vaese musta villase kleidiga demonstreeris kristliku finantsaristokraatia suurdaami seisusuhkust, hüüdis kiledalt:
«Ah jaa, mu kallis proua d’Esparvieu, nii et teil oli siis ka pahandusi. Ajalehed on maininud vargusi või pisiriisumisi, mis pidid olema korda saadetud härra d’Esparvieu rikkalikus raamatukogus, ja röövitud kirju…»
«Ah,» vastas pr. d’Esparvieu, «kui peaks kõike uskuma, mida ajalehed kirjutavad!»
«Aga lõpuks te ju ikka leidsite oma kadunud aarded üles, kallis proua. Lõpp hea, kõik hea.»
«Raamatukogu on täielikus korras,» kinnitas pr. d’Esparvieu. «Midagi ei puudu.»
«See raamatukogu asub üks korrus kõrgemal, eks ole?» küsis noorproua des Aubels, kes äkki hakkas raamatute vastu huvi tundma.
Pr. d’Esparvieu seletas talle, et raamatukogu võtab enda alla kogu kolmanda korruse ja et vähem väärtuslikud raamatud on viidud pööningule.
«Kas ma tohiksin minna raamatukogusse?»
Majaperenaine vastas, et pole midagi lihtsamat, ja hüüdis oma pojale:
«Maurice, minge näidake proua des Aubels’ile raamatukogu.»
Maurice tõusis ja