«Sa mõtled ka alati midagi välja!» puhkes Anna naerma, lähenedes kiiresti otse järsaku äärele, mis langes püstloodis müürina sügavale merre, vaatas alla, kiljatas äkki õudusest ja astus kaame näoga tagasi.
«Oi, kui kõrge!» lausus ta nõrkenud ja väriseva häälega. «Kui ma sellisest kõrgusest alla vaatan, tunnen ma rinnus alati mingit magusat ja ebameeldivat kõditust… ja varvastes nagu pigistaks… Ja siiski mind kisub, kisub sinnapoole…»
Ta tahtis veel kord järsaku kohale kummarduda, kuid õde peatas teda.
«Anna, mu kallis, jumala pärast! Mul endal hakkab pea ringi käima, kui sa niimoodi teed. Palun sind, istu!»
«Noh, hea küll, hea küll, ma istusin… Kuid sa ainult vaata, missugune ilu, missugune rõõm – silmad ei suuda lihtsalt küllastuda! Kui sa teaksid, kui tänulik ma olen jumalale kõigi imede eest, mis ta on meie heaks teinud!»
Mõlemad õed vajusid hetkeks mõttesse. Sügaval-sügaval nende all laius vaikses rahus meri. Pingilt polnud rannaäärt näha ja seetõttu tugevnes mereavaruse ääretuse ja majesteetlikkuse taju veelgi. Vesi oli leebelt rahulik ja rõõmsalt sinine, helendades vaid voolukohtades viltuste siledate viirgudena, minnes silmapiiril üle sügavsiniseks.
Silmaga vaevalt märgatavad kaluripaadid – niivõrd väikestena paistsid nad ülalt – suikusid liikumatult mere siledal pinnal, ranniku läheduses. Kuid taamal otsekui seisis õhus, edasi liikumata, ülalt alla ühetaolistesse, tuule tõttu kumeratesse, valgetesse purjedesse rüütatud kolmemastiline laev.
«Ma mõistan sind,» lausus mõtlikult vanem õde, «kuid minu juures on see kõik kuidagi teisiti kui sinul. Kui ma näen merd pika aja järel esimest korda, siis erutab ta mind, rõõmustab ja hämmastab. Nagu näeksin ma esimest korda määratu suurt, pühalikku imet. Kuid hiljem, kui ma temaga harjun, hakkab ta mind oma lameda tühjusega rõhuma… Ma tunnen temale vaadates igavust ja püüan juba vaatamisest hoiduda. Ta tüütab mind.»
Anna naeratas.
«Mis sind naeratama paneb?» küsis õde.
«Möödunud suvel,» ütles Anna kelmikalt, «sõitsime me Jaltast suure kavalkaadiga ratsa Utš-Koši mäetipule. See on seal metskonna taga, ülevalpool koske. Algul sattusime pilvesse, oli väga niiske ja võis ainult vaevaliselt enda ümber näha, meie aga tõusime mõõda mändidevahelist järsku rada aina kõrgemale. Ja äkki, kuidagi korraga, lõppes mets ning me jõudsime udust välja. Kujutle endale: kitsas platsike kaljutipul ja meie jalge all haigutab kuristik. Külad all näivad väikestena nagu tikutoosid, metsad ja aiad on nagu madal rohi. Kogu maastik laskub mere poole nagu maakaart. Ning seal kaugemal on meri! Versta viiekümne – saja kauguseni. Mulle näis, et ma ripun õhus ja tõusen iga hetk lendu. Selline ilu, selline kergus! Ma pöördun ümber ja ütlen teejuhile vaimustatult: «Mis? Eks ole ilus, Seid-oglõ?» Ta matsutas vaid keelega: «Ah, prouake, kuda see kõik mu ära on tüüdanud! Iga päev nääme.»»
«Tänan võrdluse eest!» hakkas Veera naerma. «Ei, ma ainult arvan, et meie, põhjamaalased, ei suuda kunagi mõista mere veetlevust. Mina armastan metsa. Mäletad meie metsa Jegorovskojes?.. Kas see võib kunagi igavaks minna? Männid!.. Ja missugused samblad!.. Ja kärbseseened! Justnagu punasest atlassist ja väikeste valgete pärlitega tikitud. Selline vaikus… jahedus!»
«Mulle on ükskõik, mina armastan kõike,» vastas Anna. «Kuid kõige rohkem armastan ma oma õekest, oma mõistlikku Veerakest. Oleme ju ainult kahekesi maailmas!»
Ta kaisutas oma vanemat õde ja liibus tema külge, põsk põse vastu. Äkki tuli talle midagi meelde.
«Ei, kui lollike ma siiski olen! Meie sinuga istume nagu mingis romaanis pingil ja kõneleme loodusest, mina aga olen oma kingituse hoopis unustanud. Vaata! Ma ainult ei tea, kas see sulle meeldib?»
Ta võttis oma ridikülist väikese, imestusväärses köites märkmiku: vanal, ajast kulunud ja halliks muutunud sinisel sametil väänles tuhmilt kollane, erakordselt keerukas, peen ja kaunis filigraanornament – nähtavasti osava ja kannatliku kunstniku armastusega täideviidud kätetöö. Märkmik oli kinnitatud niitpeene kuldketi külge, lehed olid asendatud elevandiluust plaadikestega.
«Missugune imekaunis ese! Otse hurmav!» ütles Veera ja suudles õde. «Tänan sind! Kust sa sellise aarde välja otsisid?»
«Ühest antikvariaadist. Sa ju tead minu nõrkust tuhnida vanaaegses kolis. Nii sattuski mulle kätte see vana palveraamat. Vaata, näed, kuidas ornament muutub siin ristikujuliseks. Tõsi, ma leidsin üksnes köite, kõik muu – lehed, raamatulukud, pliiats – tuli juurde kombineerida. Kuid Mollinet ei tahtnud mind üldse kuulda võtta, kuidas ma talle ka ei seletanud. Raamatulukud oleksid tulnud valmistada samas stiilis nagu kogu mustergi, matid, vanast kullast, peenelt nikerdatud, tema aga tegi jumal teab mis. See-eest kett on ehtne – Veneetsiast, väga vana.»
Veera silitas õrnalt kaunist köidet.
«Milline muinsus! Kui vana see raamatuke võiks olla?» küsis ta.
«Ma kardan täpselt määritleda. Umbes seitsmeteistkümnenda sajandi lõpp, kaheksateistkümnenda sajandi keskpaik…»
«Kui kummaline,» ütles Veera mõtlikult naeratades. «Ma hoian oma käes eset, mida võib-olla on puudutanud markiis Pompadoure’i või isegi kuninganna Antoinette’i käed… Kuid tead, Anna, üksnes sinule võis tulla pähe pöörane mõte, teha palveraamat ümber daami carnet’ks. Kuid lähme siiski vaatama, mis meil seal tehakse.»
Nad läksid majja läbi suure kivist sammasrõdu, mis oli igast küljest kaetud viinamarja «isabella» tihedate spaleeridega. Rohkearvulised mustad kobarad, millest levis nõrka aedmaasika aroomi, rippusid raskelt tumeda, siin-seal päikesest kullatud roheluse keskel. Kogu sammasrõdu oli täidetud rohelisest hämarusest, millest naiste näod korraga kahkjateks muutusid.
«Kas käsid siin laua katta?» küsis Anna.
«Jah, ma mõtlesin ka ise algul nii… Kuid nüüd on õhtud nii külmad. Parem on siiski söögitoas. Siia aga võivad mehed suitsetama tulla.»
«Kas mõnda huvitavat külalist tuleb?»
«Ma ei tea veel. Tean ainult, et tuleb meie vanaisa.»
«Ah, vanaisa kallis! See on alles rõõmustav uudis!» hüüdis Anna ja lõi käsi kokku. «Mulle tundub, nagu poleks ma teda sada aastat näinud.»
«Tulevad Vasja õde ja arvatavasti professor Spešnikov. Eile olin ma täiesti pea kaotanud, Annake. Sa tead, et nad mõlemad, vanaisa ja professor, armastavad hästi süüa. Kuid ei siin ega linnas ole miski raha eest midagi saada. Luka hankis kuskilt vutte – tellis tuttavalt jahimehelt – ja toimetab nüüd nende kallal midagi keerulist. Hankisime võrdlemisi korraliku rostbiifi – kahjuks! – , vältimatu rostbiifi. On suurepärased vähid.»
«Noh, polegi nii väga kehv. Ära muretse! Muuseas, omavahel öeldud, sul endal on samuti nõrkus hea köögi suhtes.»
«Kuid saab ka midagi haruldast. Täna hommikul tõi kalur kööki merikuke. Ma ise nägin. Lausa mingi koletis. Temale on isegi õudne vaadata.»
Anna, kes tundis ahnet uudishimu kõige vastu, kas see temasse puutus või mitte, nõudis kohe, et talle merikukke näha toodaks.
Ilmus pikakasvuline, raseeritud, kollase näoga kokk Luka suure pikerguse valge paliga, mida ta hoidis suure vaevaga, ettevaatlikult sangadest, kartes vett parketile loksutada.
«Kaksteist ja pool naela, teie hiilgus,» ütles ta erilise kokaliku uhkusega. «Kaalusime ennest.»
Kala oli liialt suur pali kohta ja lamas selle põhjas kokkukeeratud sabaga. Tema soomused helklesid kullana, uimed olid erepunased, ning suure, kiskjaliku suu juurest kulgesid mööda külgi kaks pikka õrn-helesinist lehvikuna kurrulist tiiba. Merikukk oli veel elus ja töötas intensiivselt lõpustega.
Noorem õde puudutas kala pead ettevaatlikult väikese sõrmega. Kuid merikukk lõi ootamatult sabaga ja Anna tõmbas käe kiljatades tagasi.
«Ärge