GRANAATIDEGA KÄEVÕRU
L. van Beethoven. 2. Son. (op. 2. Nr. 2). Largo Appassionato.
Augustikuu keskpaiku, enne noore kuu loomist, saabusid äkki vastikud ilmad, mis on vägagi iseloomustavaks nähtuseks Musta mere põhjarannikul. Kord lasus päevade kaupa maa ja mere kohal raskelt tihe udu ja siis undas tuletorni hiiglasuur sireen päevad ja ööd läbi nagu raevunud härg. Kord sadas ühest hommikust teiseni vahetpidamata veetolmuna peenikest vihma, mis muutis savised teed ja teerajad tihkeks lausporiks, millesse jäid kauaks kinni koormad ja kerged sõidukid. Kord puhus loodest, stepi poolt küljest, raevukas orkaan; sellest kõikusid allapoole paindudes ja uuesti sirgeks tõmbudes nagu lained tormisel merel puuladvad ja kolisesid öösiti suvilate plekk-katused, nii et näis, nagu oleks keegi jooksnud nendel rautatud saabastes; vabisesid aknaraamid, paugatasid uksed ja tuul ulus võikalt ahjulõõrides. Mõned kalurite pargased olid merel eksinud ja kaks nende hulgast ei pöördunud üldse tagasi; alles nädalapäevad hiljem heitsid lained kalurite laipu mitmes kohas kaldale.
Linnaäärse merekuurordi elanikud – enamikus kreeklased ja juudid, elu küljes rippuvad ja kartlikud nagu kõik lõunamaalased, – kolisid kiires korras linna. Mööda pehmeks muutunud maanteed venisid lõputult pikad veovankrid, mis olid täis laaditud igasuguseid majatarbeid: madratseid, diivaneid, kirste, toole, pesunõusid ja samovare. Hale, kurb ja vastumeelne oli vaadata läbi häguse vihmakirme sellele viletsale kolule, mis näis nii kulununa, määrdununa ja kehvana, koormale laotatud märjal presendil istuvatele toa- ja köögitüdrukutele, mingid triikrauad, plekknõud ja korvid käes, higistele, väsinud hobustele, kes põlvedest värisedes, aurates ja tihedalt lõõtsutades alatasa peatusid, ning kaitseks vihma vastu roguskitesse mässitud, kähedalt sõimavatele voorimeestele. Veelgi kurvem oli näha mahajäetud suvilaid nende äkki silmale avanenud ruumikuse, tühjuse ja lagedusega, näotuks muudetud lillepeenardega, katkiste aknaruutudega, peremeheta jäänud koerte ja igasuguse suitsuotstest, paberilipakatest, potikildudest, karbikestest ja rohupudelitest koosneva suvilaprahiga.
Kuid just enne septembri algust toimus ilmastikus äkki järsk ja täiesti ootamatu muutus. Ilmad muutusid üleöö vaikseteks, pilvituteks, niivõrd selgeteks, päikesepaistelisteks ja soojadeks, nagu nad polnud isegi juulis. Tahkeks tõmbunud koristatud põldudel, nende torkival, kollasel kõrrestikul lõid vilkkivi läikega sädelema sügisesed härmalõngad. Rahu saanud puud varistasid tasa ja alistunult kollaseid lehti.
Aadelkonna peamehe abikaasa vürstinna Veera Nikolajevna Šeina ei saanud oma suvilast lahkuda, sest nende linnamajas polnud veel remondiga lõpule jõutud. Ja nüüd tundis ta suurt rõõmu saabunud ilusatest ilmadest, vaikusest, üksindusest, puhtast õhust, telegraafijuhtmetel vidistavatest pääsukestest, kes kogunesid äralennuks parvedesse, ja merelt nõrgalt puhuvast sõbralikust, soolasest tuulest.
Lisaks sellele oli täna tema nimepäev – seitsmeteistkümnes september. Lapsepõlve kallite, kaugete mälestuste tõttu oli ta seda päeva alati armastanud ja oodanud sellelt midagi õnnestavalt imeväärset. Sõites hommikul kiire asjaajamise pärast linna, oli mees pannud tema öölauale karbi kaunitest pirnikujulistest pärlitest kõrvarõngastega ja see kingitus tõstis veelgi tema rõõmsat meeleolu.
Ta oli üksi kogu majas. Tema poissmehest vend, prokuröri abi Nikolai, kes elas tavaliselt nende juures, oli samuti linna kohtusse sõitnud. Lõunasöögiks oli mees lubanud kaasa tuua väheseid ja ainult kõige lähemaid tuttavaid. Oli hea, et nimepäev oli sattunud suvitusajale. Linnas oleks tulnud teha kulutusi suurejoonelise dinee, võib-olla isegi balli korraldamiseks, siin, suvilas aga võis läbi ajada kõige väiksemate kulutustega. Vaatamata oma väljapaistvale seltskondlikule positsioonile, aga võib-olla just selle tõttu, suutis vürst Šein vaevu otsa otsaga kokku viia. Hiiglasuur pärusmõis oli esivanemate poolt peaaegu täiesti laostatud, elada aga tuli üle jõu: korraldada vastuvõtte, harrastada heategevust, hästi riietuda, pidada hobuseid jne. Vürstinna Veera, kelle endine kirglik armastus mehe vastu oli juba ammu üle läinud kindlaks, ustavaks, tõeliseks sõprustundeks, püüdis kogu jõust kaasa aidata, et hoida vürsti täielikust laostumisest. Mehele märkamatult keeldus ta paljust ja hoidis nii palju kui võimalik kokku koduses majapidamises.
Nüüd käis ta aias ringi ja lõikas kääridega ettevaatlikult lilli lõunalaua kaunistamiseks. Lillepeenrad olid tühjaks jäänud ja nägid korratud välja. Lõpetasid õitsemist mitmevärvilised täidisõielised nelgid, samuti poolenisti õite, poolenisti peenikeste, roheliste, kapsa järele lõhnavate kõtradega kaetud levkoid. Roosipõõsad kandsid veel – sel suvel kolmandat korda – pungi ja õisi, kuid juba väikesi, harvu, otsekui mandunuid. See-eest õitsesid lopsakalt oma külmas, kõrgis ilus jorjenid, pojengid ja astrid, levitades karges õhus sügisest, nukrat rohulõhna. Ülejäänud lilled puistasid pärast oma iluküllast armastust ja ülemäära ohtrat suvist sigivust tasa mullale tulevase elu loendamatuid seemneid.
Lähedaselt maanteelt kostsid tuttavad kolmetoonilised autopasuna signaalid. Neile sõitis vürstinna Veera õde – Anna Nikolajevna Friesse – , kes oli hommikul telefoneerinud ja lubanud tulla aitama Veerat külaliste vastuvõtul ja kodustes talitustes.
Terav kuulmine ei petnud Veerat. Ta läks õele vastu. Mõne minuti pärast peatus suvila värava ees järsult elegantne tõldauto, ja autojuht, hüpanud juhiistmelt osavalt maha, avas autoukse.
Õed suudlesid teineteist rõõmsalt. Neid sidus varajasest lapsepõlvest alates soe ja hoolitsev sõprus. Välimuselt olid nad kummalisuseni erinevad. Vanem õde Veera oma pikakasvulise, painduva kehaga, õrna, kuid külma ja uhke näoga, kaunite, kuigi pisut suurte kätega ja selle veetleva õlgade kumerusega, mida võib näha vanadel miniatuuridel, oli läinud emasse, kaunitari-inglannasse. Noorem õde Anna, vastupidi, oli pärinud mongolivere oma isalt, tatari vürstilt, kelle vanaisa astus ristiusku alles XIX sajandi algul ja kelle sugupuu ulatus välja Tamerlani või Lang-Temirini, nagu Anna isa toda suurt vereimejat tatari keeles uhkusega nimetas. Anna oli oma õest poole pea jagu lühem, õlgadest veidi lai, elava iseloomuga ja kergemeelne ning pilkehimuline. Tema tugevasti mongoli tüüpi nägu kaunis märgatavate põsenukkide ja pilusilmadega, mida ta oma lühinägelikkuse tõttu lisaks vidutas, väikese, sensuaalse suu, eriti veidi ettepoole ulatuva täidlase alahuule kõrgi ilmega kütkestas siiski mingi tabamatu ja mõistmatu võluga, mis seisis võib-olla naeratuses, võib-olla kõigi näojoonte sügavas naiselikkuses, võib-olla pikantses, trotslikult koketses miimikas. Tema gratsioosne näotus erutas mehi ja tõmbas endale nende tähelepanu märksa sagedamini ja tugevamini kui tema õe aristokraatlik ilu.
Ta oli abielus väga rikka ja väga rumala mehega, kes absoluutselt midagi ei teinud, kuid seisis mingi heategeva asutuse koosseisus ja omas kammerjunkru tiitli. Anna ei võinud oma meest silmaotsaski sallida, kuid sünnitas temalt kaks last – poisi ja tüdruku; rohkem ta lapsi ei tahtnud ja rohkem tal neid ka ei olnud. Mis puutub Veerasse, siis tahtis ta väga lapsi ja talle isegi näis, et mida rohkem neid on, seda parem, kuid millegipärast ta neid ei saanud, ning ta jumaldas haiglaselt ja tuliselt oma noorema õe kenakesi, verevaeseid, alati viisakaid ja kuulekaid, kahvatute jahuvalgete nägudega, linavärvi, lokkis nukujuustega lapsi.
Anna kogu olemus koosnes lõbusast uisapäisusest ja armsatest, vahel kummalistest vastuoksustest. Ta andus meelsasti kõige riskantsemale flirdile kõigis Euroopa pealinnades ja kuurortides, kuid ei murdnud kordagi truudust oma mehele, keda ta muidu põlglikult nii suu ees kui ka seljataga välja naeris; ta oli pillaja, armastas väga hasartmänge, tantsu, tugevaid muljeid, närvepingutavaid vaatemänge, külastas välismaal viibides kahtlase kuulsusega kohvikuid, kuid paistis samal ajal silma heldekäelise lahkuse ja sügava, siira usklikkusega, mis sundis teda isegi salaja katoliku usku astuma. Tal oli erakordselt ilus selg, kaunid rinnad ja õlad. Külastades suuri balle, oli ta dekolteeritud kaugelt rohkem, kui lubasid mood ja viisakus, kuid kõneldi, et sügava dekoltee all kannab ta alati jämedast karvriidest särki.
Veera aga oli rangelt lihtne, kõikide vastu jahedalt ja pisut üleolevalt lahke, iseseisev ja kuninglikult rahulik.
«Mu jumal, kui kena teil siin on! Kui kaunis!» ütles Anna, astudes kiirete ja väikeste sammudega õe kõrval jalgteel. «Kui võib, istume veidi järsaku kohal pingil. Ma pole nii ammu merd näinud. Ja missugune oivaline õhk – hingad ja südant täidab rõõm! Möödunud suvel tegin ma Krimmis, Mishoris, hämmastava avastuse. Tead, mille järele lõhnab merevesi murdlainetuse ajal? Kujutle endale – reseeda järele!»
Veera naeratas leebelt.
«Oled