Hermiine-Elviine oli noore mõisahärra (mis noor ta nüüd enam oligi?) Stefani tütar, heleda peaga ja helesiniste silmadega tedretähnilise silmnäoga tüdruk, kes sel suvel oli vanaisa juurde maale suvitama saadetud.
Kui Maide kodus rääkis, et sai tuttavaks uue mõisapreiliga, imestas ema, et kuidas nad omavahel räägitud said, üks ei oska üht ja teine teist keelt.
Aga nad mõistsid teineteist, kuigi kumbki rääkis omas keeles, lisades sekka mõne juba tuntud teiskeelse sõna. Suve lõpuks – või millal see täpselt oli – tuli juhuslikult välja, et Maide juba oskaski saksa keelt rääkida. Terve pere imestas ja varsti kogu küla, kui uudis edasi kandus. Samuti imestati ka mõisas, kui Hermiine-Elviine hakkas korraga ühe külamehega, kel mõisa asja oli, puhast ja selget maakeelt kõnelema.
Tüdrukud sobisid hästi, üks tumedavereline mustade silmadega ja teine heledapäine saksa tüdruk. Viimane elas talvel oma vanematega Riia linnas. Ja sellest linnast ja linnaelust tahtis Maide kuulda ja teine oskas palju ja huvitavalt kõnelda. Maide sai kuulda sellisest imeasjast, nagu kinematograafia, millest ta veel midagi ei teadnud. Hermiine-Elviine seevastu teadis ja oli ka istunud saalis ning näinud oma ihusilmaga, kuis seinale ilmuvad suured ja elavad pildid, mida võid hinge kinni pidades vaadata. Piltide vahele näidatakse kirja, kust saad lugeda, et mida need huvitavad inimesed seal räägivad ja mis seal üldse sünnib. Maide kuulas teist ja mõtles, et kas tuleb kord temalgi võimalus sellist imeasja näha. Nagu tema mõtete peale ütles ta sõbratar, et Maide võiks kord tema juurde Riia linna kaasa tulla ja siis kõike oma silmaga näha. See oli küll liiga ahvatlev, et sellest unistadagi julgeks, mõtles Maide. Aga unistas ikkagi.
Hermiine-Elviinele seevastu ei väsinud kuulamast Maide pajupilli, nimetades seda võlupilliks. Temagi laulis mõne saksa laulukese ette ja Maide võlus varsti sama viisi oma võlupillist välja. Mõisapreili proovis ka ise seda pilli, kuid ei saanud viisijuppigi kätte. Oli sellest siis pettunud, kuna oli ju klaverimängu õppinud ja tundis ka noote.
„Kas sa klaverit oskad mängida!” päris ta.
„Seda ma ei tea, pole kunagi proovinud,” vastas Maide. Mispeale mõisapreili lihtsalt väänles naeru käes.
„Mida sa naerad, meil ei ole ju klaverit. Vanasti olevat olnud, Jaagup rääkis, see oli enne tormi ja torm uhtus ta merre.”
„Siis sa pead tulema meile ja klaverimängu proovima!” kutsus Hermiine-Elviine, püüdes oma naeru veidike talitseda. „Tule juba täna!”
„Ma ei saa ju loomi üksi jätta, aga mõni teinekord, kui vennal aega on, palun, et ta jääks loomade juurde ja siis ma tulen!”
Nüüd oli tõesti midagi põnevat oodata, mis polnud ainult unistus.
Ta rääkis sellest ka ema Laimale. See ajas ka ema elevile, ei juhtu ju iga päev, et keegi niisama mõisa kutsutakse ja selle kutse peaks ometi kähku vastu võtma. Ja ema korraldaski tööd ja toimetused veidi ümber, nii et tüdruk sai selleks puhuks vaba päeva.
See päev, kui Maide suurest mõisatrepist üles mõisamajja kõndis ja üle läve astus, jäi talle meelde elu lõpuni. Küll seal oli ikka palju vaatamist ja uudistamist. Määratu suur valge kahhelkividest ahi, mille randil või riiulil seisid igasuguses suuruses elevandid. Maidel oli raske neist pilku lahti rebida. Ja missugune mööbel! Uhke, siidiga kaetud diivan ja tugitoolid, millele ei julgenud hästi istudagi, ilma et kardaks, et võiks selle ära määrida või kuskilt rebestada. Postamendid lilledega. Klaasustega kapid, kus kristall ja portselan silmi pimestasid. Laes rippusid sellised rasked lühtrid, et Maide hoidus nende alla sattumast – see veel puuduks, kui mõni neist pähe kukuks! Ja need suured kuldraamidega maalid, mida kõik seinad täis olid, ja kust mõisarahva ammusurnud sugulased oma terava pilguga sulle otsa vaatasid, otsekui kontrollides, kas sa üldse sobid selleks, et siia nende seinte vahele tulla?
Kõige rohkem paelus aga tüdruku silma tohutu suur punasest puust tahvelklaver, mille jalad olid keskelt paksud ja alt peenikesteks keerdusid ja mis kui suur pull keset tuba seisis. Selle klaveri pärast teda ju mõisa kutsutigi.
Maide süda põksus, kui ta klaveri juurde sammus. Kas ta saab selle elukaga hakkama, või on see lisaks pulli välimusele ka sama kangekaelne kui pull? Ja kui ei saa, kas Hermiine-Elviine siis tahabki temagi veel sõbrustada?
Klaveri küljes, teine teisel pool, asetsesid kaks küünlalühtrit ja Hermiine-Elviine süütas need ning küünlatuli virvendas nüüd nõiduslikult ja kutsuvalt klahvidele. Siis avas ta klaverikaane ja julgustas: „No tule ja näita, kas oskad sellega mängida?” Ja ta tõmbas oma pöidlaga üle klaviatuuri, pannes heliredeli üle toa helisema.
Maide oli lummatud. Ta proovis üht klahvi, siis teist, kolmandat, püüdis neid ühildada ja ei läinudki kaua, kui ta tõepoolest ühe tuttava heli kätte sai. See andis julgust, tegi isu veelgi rohkemat sellest imeriistast välja pigistada.
Hermiine-Elviine seisis ta kõrval.
Kumbki ei saanud aru, kui palju aega oli kulunud, kui Maide juba üht tuttavat kirikulaulu mängis. See tuli hästi välja.
Mõisapreili plaksutas käsi ja hüüdis: „Proovi nüüd mängida ka Röschen, röschen rot!”
„Ma ei tunne seda laulu!”
„Miks sa siis ei tunne, tunned küll, puhusid ju seda oma pajupilliga!” Ja Hermiine-Elviine ümises viisikese ette.
„Ah see…” Maide proovis ja mängiski.
Nii mängija kui ka tema õhutaja olid ühtmoodi vaimustatud.
„Uskumatu, et oskadki ilma nooti tundmata mängida!” kiitis mõisatüdruk, „ja mina pean üheainsa pala selgeks õppimiseks nii palju harjutama ja õppima.”
„Küll ma tahaks ka õppida, mulle meeldib see pill ja meeldib ka sellelt viise välja võluda.”
„Sa võid igal ajal siia tulla ja mängida! Ja ma õpetan sulle ka noodid selgeks, tahad?” pakkus mõisalaps lahkelt.
„Muidugi!” oli Maide üliõnnelik. Seda õnne tumestas ainult väike murepilv, et kust ta küll selle aja võtab, et saaks mõisa tulla ja klaverit mängida. Loota jäi vaid, et kui ema aitas seda asja täna korraldada, ehk aitab ka teistel kordadel.
Maide mängis veel, mängis tuttavaid helisid ja tundis sealjuures nii sõnulseletamatut head tunnet, nagu iga looja, kui on leidnud end ootamatult uue avastuse lävepakul… Sealsamas, selle punase tahvelklaveri peal mängides, armuski ta esmakordselt muusikasse, mille sugemeid hoomas küll juba pajupilli puhudes. Ja see armumine, nagu paljudki armumised, paisus eluaegseks armastuseks.
„Kes see väike neiu siis on?” küsis korraga ratsutamisülikonnas mees, kes hoidis isegi piitsa käes ja kes oli ukse peal Maide mängimist kuulanud.
Maide kohkus. Kas ta üldse tohtis siin olla? Ja miks see mees selle piitsaga ometi vehib? Kas hakkas ehk kunagine isaisadepoolne orjaveri tema soontes uuesti pulbitsema?
Ta tõusis klaveri tagant püsti, ei saanud sõnagi suust ja jäi, silmad maas, liikumatult seisma.
„See on minu sõbranna Maide!” tutvustas Hermiine-Elviine kähku oma külalist isale, seda tegi ta muidugi saksa keeli.
„Ah nii, mina olen parun Stefan,” tutvustas mees endki naeratades. „Võid julgelt mulle otsa vaadata, ma ei ole mõni koletis.” Ta pilgutas tütrele silma, arvates vist, et võõras tüdruk ei saa tema jutust niikuinii aru.
Kuid Maide mõistis küll. Nii keeraski ta oma surmtõsise näo mõisaomaniku poole.
„Ah nii, sina oledki siis Jaagupi tütar. Oled sama ilus nagu su emagi! Ainult… tema ei olnud nii tõsine… tema naeratas alati. No naerata sina ka!”
Maide kuulas taas sõna, kuigi sunnitud naeratus tundus rohkem grimassina.
Stefan naeris.
„Isa, Maide nägi täna esimest korda klaverit ja oskas kohe mängida, kas pole see ime?”
„Ei ole, ta ema