Nojah, aga nüüd oli koolivaheaeg ja vanemad tööl. Kui kassid läinud, siis hiirtel pidu, eks ole. Minul polnud vähimatki kavatsust venda keelata. Keelatud vili ju ongi alati see kõige magusam, nagu öeldakse. Minu pärast võinuks ta kas või päev otsa seal arvuti taga passida. Peaasi et mind tüütama ja norima ei tule.
Nagu hommikuti ikka, tõmbasin oma pidžaama peale pehme punase hommikumantli (toad on meil talvel hästi jahedad), tegin sülearvuti lahti, vaatasin meili ja seejärel suundusin Dreamblue ametlikule fännilehele Forever Dreamblue. Tavaliselt ei tulnud nende kohta kuigi sageli uusi uudiseid, ent hetkel olid asjad teisiti – juba kuu aja pärast pidi ju ilmuma nende uhiuus plaat „Dreamy Vanilla”. Ja sellepärast ilmus nüüd väga sageli igasuguseid uusi intervjuusid ja muid põnevaid uudislõike.
Mina ja kõik teised fännid ootasime kõige kannatamatumalt aga ikkagi tuuri. Xander oli intervjuudes juba ammu vihjanud, et „Dreamy Vanilla” plaadiga tahetakse üle pika aja taas tuurile minna ja erinevalt nelja aasta tagusest tagasihoidlikust Blue Teddy Beari tuurist plaanitakse seekord midagi suuremat. „Tahaksime näha oma fänne kõikjalt üle maailma,” oli Xander öelnud. „Euroopa niikuinii, aga äkki seekord ka Põhja- ja Lõuna-Ameerika, võib-olla Aafrika … Maailmatuur oleks väga lahe!”
Need sõnad lasid mul iga päev vaikselt unistada, et ehk tuleb bänd siis ka koguni Eestisse. Ma oleksin muidugi sõitnud Dreamblue kontserdile ükskõik kuhu ja kavatsesingi seda teha, aga näha neid mu oma kodumaal oleks lihtsalt niivõrd eriline. Tegelikult olid nad siin korra juba käinud, see oli 2003. aasta Midnighti tuuril. Paraku olin mina sel ajal kümneaastane ega teadnud Dreamblue olemasolust midagi. Kurb. Blue Teddy Beari tuur neli aastat hiljem läbis vaid mõnda Euroopa riiki ning tollal polnud mul kusagile sõitmiseks raha. Ja üksi poleks ma neljateistaastaselt niikuinii reisida saanud, vanematel aga polnud tollal aega kusagile sõita. Nii oligi kujunenud ebanormaalne olukord, et mina Dreamblue hiigelfännina polnud veel kunagi nende kontserdil käinud, vaid üksnes vahtinud igatsevalt teiste fännide ülespandud videoid YouTube’is ja ilusaid pilte, millest nii mõnigi oli minu suureks meelekibeduseks tehtud Tallinnas toimunud kontserdil …
Leht oli sel hommikul millegipärast aeglane ega tahtnud hästi avaneda. Haigutasin ja mõtlesin selle juba sulgeda, et hiljem uuesti proovi teha. Samal hetkel tuli leht aga lahti ja mu suu jäigi poole haigutuse peale pidama. Üle terve ekraani laiutas hiiglaslik suurte trükitähtedega pealkiri: „DREAMBLUE IS GOING ON A TOUR!” Esialgu ma ainult jõllitasin pealkirja, ilma et selle sisu mulle kohale oleks jõudnud. Mis mõttes lähebki tuurile? Ja siis – issand, tõsiselt või, ongi selline uudis?! TUURILE?! Mu süda hakkas järsku metsikult kloppima ja käed värisesid, kui ma pealkirjale vajutasin ning kuupäevi ja esinemiskohti ahmima hakkasin. Maailmatuur! Taevas küll, kui palju riike ja kui palju kuupäevi – Kreeka, Itaalia, Türgi, Rootsi, Saksamaa, Hispaania, Austria, Norra, Taani, Läti, Soome, Eesti … Eesti?! Mul kulus veel hetk, et taibata, mida see kõik tähendab. Ja siis kargasin ma toolilt püsti, nii et see kõva prantsatusega tagurpidi pikali lendas, ning täiesti iseenesest vallandus mu suust pöörane rõõmukisa. „Aaaaaaaaa!!!!! Jeeeeeeee!!!!!”
Totakalt ehmunud näoga Albert tuli suure jooksuga ja jäi ukse juures nõutult vaatama, kuidas ma oma pidžaamas ja hommikumantlis mööda tuba ringi kargan, tantsin ja kätega vehin, sassis juuksed ümber pea lendamas, justkui oleksingi juba kontserdil.
„Ära keerasid või?” söandas ta lõpuks piuksatada.
„Dreamblue läheb tuurile!” üürgasin vastuseks. „Nad tulevad isegi jälle EESTISSE!”
„Ongi nii?” üllatus Albert. „Millal?”
„Esimesel augustil.” Ebasportlik, nagu ma olen, ei jaksanud ma rohkem karata, vaid vajusin hingeldades oma voodile, kõrvuni naeratus näol. „Ma pean nüüd hakkama vaatama, kui paljudele kontsertidele ma saan minna.”
„Mis mõttes? Kui nad Eestisse tulevad, kuhu sul siis veel on vaja minna?”
„Nalja teed? Ma kavatsen osaleda nii paljudel kui vähegi võimalik. Okei, USA-sse minekuks mul raha pole, aga Euroopa piires saan vähemalt mõnes kohas ikka käia.”
„Kust sa raha saad? Reisimine on ju kallis!”
Nüüd sain ma võidukas olla. „Haa! Ma olen kõvasti kokku hoidnud ja just spetsiaalselt selle jaoks. Need kaks suve, kui ma jäätist müüsin, ja nüüd viimased pool aastat, kui ma neid artikleid olen kirjutanud – ma olen iga kuu palgast ligi poole kõrvale pannud. Oh, ja veel,” turgatas mulle järsku pähe imehea mõte, „ema just ükspäev küsis, mida ma keskkooli lõpetamise puhul kingiks tahaks. Ehk nad on nõus mulle natuke raha juurde kinkima.”
„Häh, nad ei luba sul niikuinii üksi reisima minna,” oli Albert veendunud.
Sellele võimalusele mõeldes läksin ma närvi. „Mis mõttes ei luba? Ma olen kaheksateistaastane, lõpetan kevadel keskkooli. Kuidas nad saavad mind, täiskasvanud inimest, keelata? Neil pole selleks mingit õigust. Ja pealegi, ma tunnen Dreamblue fänne üle terve maailma ja niikuinii on igal kontserdil keegi, keda ma tean. Siis pole ma ju üksi.”
„Aga see pole aus, kui sa üksi nii palju reisida saad,” tõmbus Alberti nägu nüüd pikaks. „Võta mind ka kaasa! Ma tahan tulla!”
Turtsatasin. „Totakas! Esiteks pole sul raha ja mina ei jaksa sinu eest maksta. Teiseks – ise sa ju vihkad Dreamblued, ütled, et see on mingi mõttetu popmuusika.” Olime sellepärast Albertiga kõvasti tülitsenud. Tema on nimelt raske muusika austaja, täpselt nagu mu sõbranna Laura. Kui Laura mulle külla tuleb, sätib Albert ennast alati meie juurde ja see on õudne nuhtlus, sest siis võivad need kaks lõpmatuseni oma lemmikutest jahvatada, teineteisele loo- ja bändisoovitusi jagada ja nii edasi. Siis pean ma alati kõvasti vaeva nägema, et Laura ikka minuga ka suhtleks. Sellepärast kutsun ma teda külla enamasti siis, kui tean, et vend on oma mudelautondusringi läinud. Laura ütleb ikka, et mul on nii tore väikevend, kes teab päris palju muusikast. See märkus ajab mu kurjaks, sest minu arust ei suudaks ükski vähegi muusikateadlik inimene Dreamblued halvustada! Ja mul on kuri kahtlus, et Albert on Laurasse armunud – miks ta muidu kogu aeg tema ümber sebib ja oma teadmistega muljet üritab avaldada. See on muidugi kurbnaljakas, arvestades, et Laura on kaheksateist ja Albert sai äsja kaheteistkümneseks.
„Ma ei vihka neid, ma lihtsalt ei saa aru, miks sa neist nii leilis oled,” teatas Albert. „Mingid vanainimesed ju. Ja üldse, õige muusika on ikka rokk.”
„Nad ei ole vanad! Ja kui sa nende kohta halvasti ütled, räägin ma emale ära, et sa sõjamängu mängisid!” Nagu ma mingi kitukas oleksin. Sellega oli lihtsalt hea ähvardada.
„Ma tahaks ikkagi kaasa tulla.” Albert hakkas oma vasakut kõrvalesta näppima – seda teeb ta alati, kui talle miski ei meeldi või kui ta tunneb, et temaga on ebaõiglaselt käitutud. Tol korral, kui ema ta sõjamänguasjad kasti põhjast üles leidis, kruttis ta oma kõrva nii kõvasti, et see oli pärast veel mitu päeva punane.
„No sa ei saa ju. Mõtle nüüd ometi loogiliselt. Ja jäta oma kõrv rahule.”
Albert torises veel natuke, aga andis siis alla ja kobis oma tuppa tagasi. Hetke pärast hakkas sealt taas tulistamist kostma ja mina sain nüüd mahti kogu asja üle rahulikult järele mõelda. Võtsin oma sülearvuti laua pealt kaenlasse ja istusin sellega voodile. Nimekiri riikidest ja linnadest, kus Dreamblue tänavu pidi esinema, võttis enda alla terve ekraani. Nägin, et tuur saab alguse maikuus, ja teadsin muidugi kohe, et enne juuni viimaseid päevi või