Tuule noogutas.
«Aga lepime kokku, et kõik, mida sa näed, jääb meie vahele,» ütles tüdruk tõsiselt.
Ma mõistsin teda.
«Muidugi,» vastasin.
Turu tänav asus äärelinnas. See oli viletsate puumajadega linnaosa, kus elas vaesem rahvas, põhiliselt vanurid ja muidu kehvemal järjel inimesed, palju oli seal ka eluheidikuid. Siin oli ka linna sotsiaalmaja, kus elas igasugu inimesi, kelle olemasolust tegelikult poleks tahtnud midagi teada. Nägin neid mõnikord linnapargis õlut rüüpamas või purskkaevu kõrval kusemas ja see oli vastik.
Nii oli see aja jooksul kuidagi välja kujunenud, et meie väike linnake oli jagunenud kaheks – ühele poole raudteed jäid kenamad majad koos kaubanduskeskuse, toidupoodide ja muude asutustega ja siia oli elama asunud linna jõukam rahvas, teisele poole aga oli jäänud viletsam kaader. Majad olid siin enamasti hooldamata ja igaüks isemoodi nukker, mõni rohkem, mõni vähem. Kunagi oli ka siinpool olnud kauplusi ja asutusi, ent aastatega olid needki ümber kolinud «viisakama poole peale».
Maja, kus Tuule ema viimati elas, oli hall lagunenud fassaadiga madal kökats, mille lääpas ja puruks pekstud lukuga uks oli pärani lahti, justkui andes märku, et kõik möödujad on oodatud. Maja hoov oli kõiksugu rämpsu täis, kõik pilla-palla laiali ning kõrge niitmata umbrohu seest kulges kitsas rada ukseni.
Tuule ees, mina arglikult järel, astusime koridori, mis haises suitsukonide ja kuse järele. Paremale jäi räpane uks, samuti puruks lõhutud luku ja uksepiidaga, millele tüdruk ettevaatlikult koputas. Pärast vaikust kostis seest mehe rämisev hääl: «Jaa, kurat, tule sisse, mis sa kolgid seal!»
Tuule lükkas ukse ettevaatlikult lahti. Mees, kes vastanud oli, lebas köögis kušetil, võidunud kaltsude vahel, mis kunagi olid olnud ilmselt tekk ja padi või midagi sellist.
Ta keeras vaevaliselt oma pea meie poole ja vahtis meid, saamata aru, kes me oleme või mis me tahame.
«Kas Maimu elab ka siin?» pomises Tuule arglikult.
«Maimu,» kordas see tont järgi, «mis kuradi Maimut te siit tahate?»
«Maimu Baranov,» selgitas tüdruk.
Tudisev inimvare ajas seepeale end voodis vaevaliselt istukile. «Jaa,» rämises ta, koukis voodi alt pooliku õllepudeli, kulistas seda kahe käega hoides nii, et nire suunurgast välja jooksis, pani siis pudeli ettevaatlikult maha tagasi, limpsas keelega üle pundunud huulte, ajas end sirgemaks ja kordas: «Jaa. Maimu elab siin jah. A mis te tast tahate?»
«Mul on vaja temaga rääkida,» ütles Tuule. Mina seisin, nagu oleksin puuga pähe saanud, nii rõve oli see pilt, mis meie ees avanenud oli.
«No ma ei tia,» kobises purjus töll, «ta vist pikutab tagatoas.»
Tüdruk tahtis saapaid jalast võtta, aga sai siis ise ka aru, kui loll mõte see oli, ja astus porist tilkuvate jalavarjudega köögist edasi, tuppa, mina tema järel. Esialgu ei näinud me siin midagi peale riietekuhilate, tühja taara ja konisid täis tuhatooside, aga ühel hetkel, kui me nõutult selles räpases toas ringi vaatasime, hakkas voodis räbalate all miski liigutama ning tursunud näoga naine pistis oma lillaka nina tekiserva alt välja, akna ees rippuvate, suitsust halliks muutunud kardinate vahelt tulevas valgusvihus silmi kissitades.
Ilmselt ei saanud ta aru, mis tema ümber toimub. Ta vaatas meid, sügas nägu ja hõõrus silmi ning pistis siis pea teki alla tagasi. Tundus, et ka Tuule oli segaduses.
«Ema?» küsis ta ettevaatlikult ja vaatas mulle õlgu kehitades otsa. Sain aru, et ta ei tundnud naist ära.
Vähehaaval tuli ülespaistetanud nägu uuesti teki alt nähtavale.
«Tuule vä?» küsis siis see käriseva häälega.
Jeerum küll! Olin sügaval sisimas lootnud, et see jube naine pole Tuule ema. Aga oli.
Me ootasime, kuni naine end vaevaliselt istukile ajas. Ta ei olnud eriti adekvaatne, aga igaks juhuks ütles Tuule, lootes, et ema ehk siiski saab aru, millest jutt: «Vanaema on surnud ja mul on sinu abi vaja.»
Naine vaatas meile oma ähmaste viinauimas silmadega otsa. Ta kõikus kergelt kahele poole ja tundus, et isegi istumine oli tema jaoks praegu keeruline. Ta ei tahtnud kuidagi püsida ja kippus ära vajuma. Lõpuks lõi ta mõned korrad lödeva käega endale vastu põski ja proovis püsti tõusta. Kuid kukkus uuesti voodile tagasi.
«Mäh?» küsis ta.
«Vanaema on surnud,» kordas Tuule «ja sina pead hakkama matuseasju ajama.»
«Mis vanaema?» ei saanud naine aru ja krimpsutas oma loppis nägu.
«Issand, sinu ema, noh!»
«Aa,» venitas naine siis. «Suri ära …»
Tont, kes köögis oli maganud, ilmus nüüd uksele ja seletas Tuulele: «Ta ei saa praegu aru, tead. Ta on ivake aige ja … las ta olla. Tead, tule homme tagasi.»
Tüdruk oli nutma puhkemas. Mida ta ometi pidi tegema? Kuidas sai ta sellise ema haiglasse viia, kuidas pidi selline matuseid korraldama ja jätma inimestele mulje, et ta on üks tavaline naine, kes kasvatab oma tütart ja leinab kadunud ema? See oli võimatu missioon.
Märkasin pooleldi täis veepange, mis köögis kapil seisis. Ma ei tea, kust ma sellise julguse võtsin, aga läksin, kahmasin pange ning viskasin vee purjus naisele kaela.
Oleks te vaid näinud, mis näoga see joodik nüüd õhku ahmis! Ka Tuule vist ehmatas esiotsa ära, aga nähes naise nägu, purskas naerma. Naine ise aga tõmbas vaevaliselt käega üle märgade räpaste juuste ja näo, kuid tema pilk justkui selgines veidi. Seda oligi vaja. Oli vaja, et ta aru saaks, milleks me olime tulnud. Mees, kes seda ukselt vaatas, lõi midagi pomisedes käega ja läks tagasi kööki. Ilmselt tundis, et on aeg jälle lonksuke õlut rüübata, ajagu nemad siin mis iganes asju.
«Mis ma tegema nüüd pean?» küsis Tuule ema purjus inimesele omaselt pehme keelega pudistades.
«Sa pead saama kaineks ning matuseid korraldama,» seletas Tuule.
«Issand jumal, mis kuradi matuseid …» pomises ema. «Mu enda elu on üks paras matus.»
«Mind viiakse ju lastekodusse, kurat küll!» karjus nüüd tüdruk. «Aita vähemalt niigi palju mind, et matame vanaema maha, ja sa võid oma nõmedat joodikuelu edasi elada! Ma ei taha muud, kui et sa oleksid kaine, ainult mõne päeva! Sest kui sa asju ei aja, viiakse mind minema! Nad saavad ju aru, et sinust pole mingit minu kasvatajat!»
Mees ilmus uuesti uksele, õllepudel käes. Ta sirutas selle naise poole, et talle lohutuseks lonksu pakkuda, kuid enne, kui ma isegi aru sain, mis teen, lõin pehme plastpudeli ta käest maha ning õllepära jooksis maha, prahti ja mustust täis vaibale, mida olin niigi juba veega korralikult kastnud. Ma ehmusin ise ka, aga ma tahtsin nii väga Tuulet aidata ja muud moodi ma seda teha ei osanud. Kartsin, et mees tuleb mulle nüüd kallale, aga ta lõi hoopis käega ja ütles põlglikult: «Ah, käige kõik persse, mul on üks veel,» ja kadus kööki.
Lootusetu, mõtlesin, täiesti lootusetu olukord ja lootusetud inimesed.
Tuule ema oli end kuidagi siiski püsti ajanud ja püüdis meile endast kainemat muljet jätta. Ilmselt oli tütre jutt siiski natuke kohale jõudnud.
«Muidugi,» lalises ta noogutades, «muidugi aitan ma asju ajada, tütreke. A mis ma tegema pean?»
Vaatasime Tuulega üksteisele otsa.
«Kui ta siia jääb, ei saa ta mitte kunagi kaineks,» ütlesin. «Me peame ta kaasa võtma ja sinu juurde viima.»
Tüdruk vaatas mulle õudust täis silmadega otsa.
Otsustasime, et tuleme õhtul pimedas tagasi ja lohistame ta Tuule juurde. Me ei saanud seda ju päevavalges teha, keegi oleks võinud näha.
Siis meenus mulle, et Tuule