Ja tõesti – varsti ma nägingi! Ühel juhul neljast – just tolle sulelise veres, kes mind “laiaks leheks” tituleeris, ma ornitoosi tuvastasingi. Proovid läksid oranžjaks. Automaatlugeja spektrofotomeeter andis numbrilised vastused, mida pisut uurisin. Ent pilt oli klaar.
Nukralt nentisin, et proua hallpapagoid ootab tõenäoliselt ees lesepõlv; kui aga kortikosteroonidest abi on, teeme härrale ka vägeva vitamiinikuuri ja järsku läheb veel kõik hästi.
Tuleb välja, et lobisemisoskusest on tihti rohkem kasu, kui me seda arvata oskame. Kui too hall isandmees ei tsiteeriks Cicerot ega kannaks nii kaunilt ette mõtteid inimlikust ja jumalikust armastusest, tehtaks talle pikemata lõpp peale. Ta ju ohuallikas.
Helistasingi loomaaeda koolivennast direktorile ja teatasin, et isane jutumees on tõesti ornitoosis. Eks tehtagu, nagu õigeks peetakse. Ilmtingimata panin talle aga südamele linnumajja mingid piirded seada, et eriti just lapsed linde torkima ja neid toitma ei pääseks. Üks nokatäks kommipakkuja peole, ja tõbi on väga tõenäoliselt käes.
Jõllitasin veel tükk aega ELISA testi, kuid Nils Kibbermanni nägu, nagu kunagi konjakipokaalis, mulle end sel korral ei ilmutanud.
4
Meie ja poliitika… Kas just äsja oma lambikesed süüdanud Barbie’del ning vinnilistel poistel, kes teraselt peegli ees uurivad, kas ülahuulel, aga muidugi ka teatud muis kehapiirkonnis, hakkab endast lõpuks ometi märku andma oodatud ja ihaldatud karvakasv, jah, – kas sellistel puberteetikutel saab üldse olla maailmavaadet ja veendumusi?
Kes arvab, et mitte, see igatahes eksib. Loomulikult mitte kõigil meist polnud need veel välja kujunenud – tüdrukuil üldiselt vähem kui poistel – kuid see-eest neil, kel maailmakäsitlus juba tekkis, oli see eriti radikaalne, kompromissitu, must-valge-stiilis ning igasuguseid pooltoone eirav. Eks noortega ole ikka nii olnud, ja on vist edaspidigi.
Ei maksa unustada ka meie keskkooli eelkäija, kunagise ühe Eestimaa nimekama gümnaasiumi rahvuslikku vaimu ja mõningat elitaarsust; muidugi ei kandnud kunagisi kirsipunaseid värvimütse mitte ainult eriti jõukate perede pojad (vaesemaid oli ju teadupärast Tartu Treffneriski), kuid mingi positiivse aatelisuse – sõna “paleus” kõlaks ehk ülearu pidulikult – õhustik hõljus nende müüride vahel varasematel aegadel kindlasti. Ja kohtades à la Tööliste Kelder või mingid “töörahva ühise väerinna” maidemonstratsioonid, kus mõnede teiste koolide abituriendid hoopiski mitte haruldased külalised polnud, meie tekleid igatahes ei olevat kohatud.
Mitte ainult minu, vaid küllalt paljude mu klassivendade isad (siis oli meie gümnaasium veel poiste kool) õppisid kunagi gümnaasiumis. See tähendab rohkem, kui arvatakse.
Ühesõnaga, tuli hõõgus tuha all, teda kandsid endaga osa vanemaist õpetajaistki; lõpetajad lasid endile valmistada mustpunased topelt W-ga sõrmused – selle küsimusega tegeldi koguni Pagari tänavas. Jah, mingi endine, vaba Eesti vaim elas varjatult edasi. Ehk oli tegu koguni nende “greenide” ja “komosoomidega”, millede eksisteerimist Melanie Kaunis kuidagi tunnistada ei tahtnud. Jäägike meie rahvuse genofondi suuri kaotusi kandnud paremast osast hingitses meie koolis anabioosiseisundis edasi.
Ja eks midagi oli meile õpetanud – ning parajasti ka õpetamas – muidugi elu ise. Polnud haruldane, kui mõni õpilane ühel hommikul oma koolipinki ei ilmunud. Ning mitte haiguse tõttu… Sosinal vahetati vahetunnil uudiseid, ja me saime teada, et jälle peab mõne eesti nooruki elutee Siberimaal jätkuma (või lõppema).
Jah, me olime küllalt radikaalsed. Punaste poolele kaldujad olid haruldased. Vilma oli vist meie ainus vihane noor komsomol, kes rääkis vaimustusega töölisklassi “triktratuurist” – see ei läinud küll päris hästi kokku tema ema “kunsträtsepa tiplumiga”, mis teda ehtproletariaadist just nagu mingil määral eraldama oleks pidanud – , kuid pioneeriks või komsomoliks õnnestus Ivan Töngil meist õige väheseid meelitada-hirmutada. Ja neisse suhtuti põlgusega. Muide on siin paras koht olla õiglane ning täpsustada, et küllalt sandi kõlaga perekonnanime Tönk ei tule seostada “töntsi”, “tölbi” või “tönkamisega”; “tönk” olevat vana murdesõna, mis tähendavat mõnel pool väikest lubjapõletusahju, teisal jälle kohaliku tähtsusega pisikest tellisevabrikut. Seda kuulsin ma muidugi Nilsilt, kes kõigest hirmus palju teadis.
Aga tagasi maailmavaatelisemate asjade juurde.
Minu vanaisa tehti kulakuks, ja külmale maale jäi tal sõitmata ainult tänu kirstule, mis vaid mõned päevad enne kongiga veoautot meie maakodu väravasse jõudis. Selle kõige tõttu olin mina raevukas kommudevihkaja ja pidasin ennast, küllap vist vastukaaluks, koguni fašistiks, kuigi mul sellest maailmavaatest tollal õige vale ja ähmane ettekujutus oli. Kuid maale laudile põhuvirna alla olin ma peitnud ehtsa, eest tornkõrge SSlase mütsi, saksakeelsed kirjad sees, ja see maanteekraavist leitud peakate oli minu jaoks tõeline reliikvia. Arvasin, et ühel päeval – õnneks ei tulnud seda kunagi – panen ma selle pähe.
Meie peres poliitikast palju ei räägitud, kuid isa kuulas pidevalt Ameerika Häält ning ei läinud aastate jooksul kinosse ühtegi vene filmi vaatama.
Minu venevaenulikkust jagas ka Nils. Ta ei rääkinud sellest eriti palju – tema tõeline “mina” oli üldse palju sügavamal – , kuid ühel avameelsusehetkel, kui mina oma vanaisast talle jutustasin, sain ma kuulda, et nendegi pere oli küüditamisest pääsenud päris imekombel. Niilas Kibbermanni isa olnud vabariigi ajal eriti kõrge tuletõrjeülemus (kas koguni mitte kolonel?), kuid sõjajärgseil aastail olid tolle elukutse tõelised asjatundjad hinnas. Ning lisaks sellele oli nii oluline mees nagu Nikolai Karotamm Kibbermannide kaunis lähedane sugulane. (Rootsi minevast laevast oli Nilsi pere – kui ma ei eksi, siis koos Paul Keresega – napilt maha jäänud.)
Ent mingem edasi sündmuste juurde, mis minu ja Nilsi suhetesse ülimalt keerukaid, lausa põhimõttelisi muudatusi tõid ja mis Nilsi mõistatuslikule siluetile dimensioonid andsid.
Tajusin intuitiivselt, et Nilsist kiirgab midagi ohtlikku, kummalist, ent samal ajal ka lummavat. Ta oli nagu veealune jäämägi. Tema olemust ja kontuure võis ainult aimata. Kuid samal ajal olin siiski mina vist ainus poiss klassis, keda Nilsiga midagi raskesti seletatavat, aga küllaltki tugevat ühendas. Ta oli nagu magnet ning mina raud. Ma olin sõltlane. Kuid see võrdlus on siiski primitiivne: õige sageli kujunes nii, et tundus, nagu oleksin just nimelt mina mingi ettevõtmise initsiaator olnud. Kuid kas see ikka päris nii oli? Tagasi mõeldes hakkan ma selles üha enam kahtlema. Võimalik, et Nils mind tihtipeale tahtlikult juhtpositsioonile peibutas. Jah, küllap see nii oli. Raske on tollaste sündmuste juuri täpselt lahti kaevata; kuid õieti on öeldud, et “kõik päike päeva ette toob”. (Kuigi päris nii see siiski ka ei pruugi olla.)
Meie suure ja esindusliku, igatahes mitte tüüpilise nõukogude kooli aula tagaseinas rippus maailma kõigi progressiivsete inimeste, ja eriti veel laste suurima sõbra Jossif Vissarionovitši päratu, lavatasapinnast peaaegu laeni ulatuv ja mitmekordses elusuuruses pildilatakas. Kui lahkelt ta naeratas! Millist meisterlikkust oli kunstnik ilmutanud tema vuntside ja eriti just pimestavalt säravate lakksäärikute kujutamisel! Mõlema säärsaapa kohta oleks võinud liialdamata öelda: “Ta särab ja hiilgab kui Issanda välk!”
Saalil oli ka rõdu. Vahel tassis majandusjuhataja sinna vana kolu ja remondimaterjale. Kord olin ukse vahelt näinud, et seal oli ka paar vana kulunud maadlusmatti.
Seda ruumi ei kasutatud. Võti oli ainult majandusjuhatajal. Ent ühel päeval viipas Nilsi salapäraselt kumendav siidkinnastet käsi mind endaga kaasa. Tal oli sõrm suul. Me hiilisime korruse võrra kõrgemale, rõdu ukse taha, Nils võttis taskust võtme, suskas selle lukuauku,