“Eks me näe,” sõnas leedi Clementina. “On teil sugulasi?”
“Mu ema on surnud,” vastas Sylvia, “ja ma pean tõesti tööd leidma.”
“Ja te arvate, et guvernandiamet Sheldon Hallis sobiks teile?”
Need olid lihtsad sõnad, aga Sylvia tajus siiski, et leedi Clementina õrritab teda.
“Ma tahaksin ennast selles ametisse pakkuda,” lausus ta leebelt.
“Me peame selle otsusega kaasnevaid erinevaid tahke arutama,” ütles leedi Clementina. “Palk on üks neist, aga ma kardan, preili Wace, et te olete meie jaoks liiga kallis. Teie riiete järgi otsustades olete te ilmselt jõukas noor naine.”
Sylvia punastas juuksejuurteni. Ta oli vaistlikult, ent kindlalt teadnud, et leedi Clementina jõuab jutujärjega selleni. Must, hinnaline ja suurepärase lõikega kleit polnud vanemal naisel kahe silma vahele jäänud. Ta oli selle väärtust õigesti hinnanud ja – Sylvia teadis seda nüüd – muutunud kahtlustavaks guvernandi suhtes, kes käis liiga hästi riides.
“Ehk peaksin seda selgitama,” lausus Sylvia. Ta pöördus Lucy poole ja ütles: “Lippa tagasi hoidja juurde, kullake. Sa ju oskad minna, eks?”
“Jah, oskan,” vastas Lucy. “Head aega, vanaema. Me kohtume kindlasti pärastpoole.”
“Kindlasti,” vastas leedi Clementina ja kui uks Lucy järel kinni paugatas, ärgitas: “Noh, preili Wace?”
Sylvia hingas sisse. “Ta naudib seda,” mõtles ta. “Ta saab sadistlikku rahuldust minu alandamisest ja lolliks tegemiseks.”
Ta kergitas alateadlikult lõuga ja tema siniste silmade pilk oli leedi Clementinale otsa vaadates trotslik.
“Te küsisite kleidi kohta,” alustas neiu. “Ma peaksin vist selgitama. Mu ema suri Lucy emaga samal päeval. Mul polnud aega leinata, sest pidin asuma teele, kuna olin lubanud Lucy Sheldon Halli tuua. See kleit anti mulle viimasel hetkel.”
“Kas minu minia andis?” küsis leedi Clementina. “See on väga tema stiili moodi.”
Sylvia oleks tahtnud vastata, et see pole tema asi, aga kuna tal polnud vanemate inimestega suhtlemise kogemust, ütles ta tõtt.
“Ei, tema hooldaja andis selle mulle. Nagu te õigesti oletasite, kuulus see teie miniale.”
“Seda ma arvasingi.”
Leedi Clementina toetus patjadele.
“Noh, preili Wace, mul on hea meel, et te olite minuga aus. Ma olin uudishimulik, kuna noored naised, kes tahavad guvernandi ametikohta, ei kanna tavaliselt Worthi õmmeldud rõivaid.”
Sylvia vaikis. Talle tundus, nagu oleks ta pidanud maha tõsise lahingu ja kaotanud.
“See on praegu kõik, preili Wace. Me räägime teistel teemadel, mida ma mainisin – peamiselt sellest, kas te jääte siia või mitte –, järgmine kord.”
“Tänan teid.”
Sylvia läks ukse poole, teades, et teda jälgitakse, et iga tema liigutust arvustatakse. Kui ta jõudis koridori, tundis ta, et süda klopib ja laup on niiske. Ta oleks andnud sel hetkel kõik, et sellest majast pääseda.
Ta läks oma tuppa taskurätikut võtma. Kleidi juurde kuuluv mantel lebas tooli seljatoel, kuhu ta selle oli pannud, kui end lõunaks valmis seadis. Nüüd võttis ta selle kätte, et see kappi panna ja sai ust avades kohe aru, et tema asju on liigutatud. Ta ei teadnud, miks ta selles nii kindel on, aga ta oli ometi veendunud, et need polnud samas järjekorras, milles tema need kappi riputas. “Ma kujutan seda ette,” mõtles Sylvia, aga helelillat kleiti silmates taipas ta, et polnud eksinud. Selle alusseelik, mille külge oli õmmeldud õukonna rätsepa firmasilt, rippus tagurpidi pööratult. Keegi oli seda katsunud, ehk isegi kleidi leedi Clementina juurde viinud.
Nüüd mõistis ta, miks leedi Clementina teda küsitles ja sundis tunnistama, et riided pole tema omad. Aga miks peaks keegi tema järel nuhkima? Ja miks peaks see leedi Clementinat huvitama? Sylviale tundus järsku, et leedi Clementina on nagu ämblik ning kõik, kes sellesse majja tulid, jäid tema võrku kinni. Proua Cuningham oli teda hoiatanud – ja ka hoidja.
Sylvia sulges kapiukse. Ta oli vihane ja hirmul. Ta ei saanud toimunust aru, see oli tema jaoks liiga salalik, ootamatu ja imelik. Mida see kõik tähendas? Ja kui ta minema saadetakse, mis siis saab?
Sylvia mõtles onu Octaviusele ja Hastingsi kiriklale ning teadmatus pitsitas südant. Mis tähtsust oli muul selle hirmu kõrval? Kas ta mitte ei kartnud elu seal rohkem kui leedi Clementinat ja Sir Robertit või midagi muud, mis selles majas võis peituda?
Sylvia teadis vastust. Ta tõi kuuldavale naeruturtsatuse, avas ukse ja jooksis Lucyt otsima.
6. peatükk
“Ma kardan!”
Hoidja pani õmblustöö käest ja vaatas Sylviat, kes istus teisel pool kaminat.
“Kas leedi Clementinat?” küsis ta.
Sylvia noogutas. “Ta ei luba mul siia jääda. Ta tahab, et ma lahkuksin, ma tean seda, ehkki ta pole seni midagi kindlat öelnud.”
Hoidja ohkas. “Ma arvasin seda.”
“Kas ta on teile midagi öelnud?” uuris Sylvia.
“Tegelikult mitte, aga kõrgeauline proua käitub sageli nii. Vahel mängib ta pikalt kassi ja hiirt, ehkki on ammu otsustanud kellegi lahti lasta.”
“Aga miks? Miks ma talle ei meeldi? Mida ma teinud olen?”
Hoidja ajas huuled torru ja Sylvia teadis, et ta arutleb, mida öelda. Neiu oli mõistnud, et ennekõike on hoidja sellele majale ja oma tööandjatele ustav. Ta oleks võinud Sylviale viimastel päevadel paljugi rääkida, aga ta oli olnud vait, püüdes kõike parimas valguses näidata, soovides, et õhkkond tunduks meeldiv ja sõbralik kui mitte Sylvia, siis vähemalt Lucy pärast. Ja ometi oli palju sellist, mida ei saanud varjata.
“Asi on selles,” sõnas hoidja viimaks hoolikalt sõnu valides. “Kõrgeauline proua on seda majapidamist peaaegu pool sajandit juhtinud. Talle ei meeldi naised. Olen kuulnud teda tihti ütlemas, et talle meeldiksid ainult meessoost teenijad. Pealegi olete te noor ja ilus.”
Hoidja naeratas seda öeldes ja Sylvia püüdis jätta muljet, nagu oleks tal komplimendi üle hea meel.
“Tänan. Samas pole see suurem asi lohutus, kui mind aetakse selletõttu minema paigast, kuhu ma tahan jääda, kui see takistab mind elatist teenimast.”
“See on raske ja ebaõiglane,” nõustus hoidja, “aga ma olen näinud paljusid tublisid tüdrukuid välimuse pärast kannatamas. Hea välimus on pigem needus kui õnnistus, kui sa pole just rikas.”
Sylvia langetas meelt heites pea, võideldes vägisi silmi tungivate pisaratega. See kõik tundus nii julm ja ebaõiglane. Kui poleks leedi Clementinat, oleks ta siin õnnelik võinud olla. Tõsi, ta kartis Sir Robertit. Lucy viimine söögituppa, kus ka mees viibis, oli olnud lausa piinav. Sylvia kartis meest, tema eemalolevat kõrkust, seda, kuidas ta ei teinud neiut märkamagi, mõjudes ometi Sylviale nii kummaliselt, et neiu oli tema kohalolust pakitsevalt teadlik kohe, kui mees tuppa astus. Sylvia kinnitas endale, et harjub sellega, et ta polnud harjunud meestega niimoodi pidevalt koos olema, sest elas viimased aastad emaga kahekesi. Ta on lihtsalt häbelik ja ta uskus, et aja jooksul suudab ta Sir Robertiga vestelda ja tema juuresolekul loomulikult käituda.
Aga leedi Celementina oli vaenlane, selles oli Sylvia kindel hetkest, kui teda sunniti osavalt, ent julmalt tunnistama, et riided, mida ta kandis, ei kuulu talle. Ja sestsaadik, nagu hoidja väga värvikalt mainis, oli leedi Clementina mänginud temaga nagu kass hiirega. Leedi ei öelnud midagi kindlat ei tema lahkumise ega sinnajäämise kohta, ent ta pommitas Sylviat aeg-ajalt teravate sakiliste nooltega, mistõttu neiu värises pidevalt ärevusest ja hirmust.
Samal hommikul, kui Lucy oma vanaema juures käis, oli leedi Clementina lapsele