Wivina ohkas vaikselt.
„Ta tundub olevat nii suurepärane inimene, ja nüüd, kus ta sai Napoleonist jagu, on temast saanud meie aja kõige suurem kangelane.”
„See on tõsi ja teil ei ole aimugi, kuidas teil on vedanud, et elate Inglismaal ja mitte laastatud Prantsusmaal.”
Wivina ei öelnud midagi ja lord Cheriton jätkas:
„Siinsed inimesed ei suuda mõista, et sõjaga seonduva romantika ja ohverduste asemel jääb sõjast tegelikult maha palju süngeid pilte, kus maas lebab sadu surnud hobuseid, majadest ei jää midagi järele ja kirikud muudetakse tallideks ja haiglateks.”
Ta jätkas justkui endamisi rääkides:
„Surnukehad lebavad tänavat katvatel õlgedel või haavatud veavad kõndides invaliidistunud jäsemeid järel. Räpased kõrtsid on täis sõjaväelasi ja kõikide majade aknad on eest rebitud ning mööbel purustatud või põletatud.”
Wivina ohkas raskelt.
„Ma olen tõepoolest sellele mõelnud! Ma mõistan, mida meie mehed on pidanud üle elama, samal ajal kui meie oleme… nende heaks nii vähe teinud.”
„Sellepärast palun ma praegu teie abi.”
Ta mõistis, et on tüdruku suhtes ebaaus, aga tal oli vaja Larkswelli sisse saada ja kus oleks veel parem olla, arvestades äsja kuuldut ja nähtut, kui Larks Hallis?
Ta nägi Wivina näos kõhklust ja sisemuses endaga vaidlemas, ning käte mudimisest sai lord Cheriton taas aru, et neiu on ärritunud.
„Ma ei… tea, mida… öelda,” kogeles neiu.
Koridorist kostus ebaühtlasi samme ja uks lendas lahti.
„Kujutad ette, Wivina, õues seisab suurepärane hobune!”
Tuppa astus noormees, ja viisist, kuidas ta ühte jalga järel lohistas, sai lord Cheriton aru, et see on Richard.
Tegemist oli kena noormehega, aga ta oli liiga kõhn, ning kuigi tal olid seljas puhtad riided, olid need äärmiselt kulunud.
Kui ta nägi, et õde ei ole toas üksinda, oli ta hetkeks üllatunud, aga liikus siis innukalt lähemale.
„Kas see on teie hobune, söör?”
„On küll,” vastas lord Cheriton. „Lubage ma tutvustan end. Minu nimi on Bradleigh – kapten Bradleigh.”
„Te olete sõdur?”
„Olin.”
„Ja teie hobune käis teiega koos Prantsusmaal?”
„Ta on vana sõdur.”
„Oh kuulge! Te peate mulle sellest kõigest jutustama. Wivina, kas sa kuulsid? Kapten Bradleigh sõdis Prantsusmaal! Ta võib üksikasjalikult rääkida meie võidust. Siinses väljasurnud kohas kuuleme me väga harva selliseid üksikasju.”
Noormehe hääles kõlav innukus ja erutus andis lord Cheritonile märku, et poisist saab tema liitlane, see, keda ta praegu vajab.
„Ma rääkisin just teie õele,” ütles ta, „et oleks väga õel sundida Samsonit täna edasi ratsutama ja ma küsisin, kas me saaksime öö siin veeta.”
Naeratades ütles ta Wivinale:
„Ma olen valmis Samsoniga koos tallis magama, ja see ei jääks mitte ainsaks korraks.”
„Aga loomulikult võite te siia jääda,” ütles Richard kiiresti. „Ja ehk te räägite mulle siis oma seiklustest Prantsusmaal. Ega te juhuslikult ei osalenud Toulouse’i lahingus?”
„Osalesin,” vastas lord Cheriton, „ja ma loodan, et ei pea enam iialgi nii palju õudust nägema.”
„Aga me ju võitsime!”
„Me võitsime,” nõustus lord Cheriton, „aga võidu hinnaks oli ligi 5000 meest.”
„Sõda on kohutav! Hirmuäratav!” ütles Wivina vaikselt.
„On muudki, mis võib ka hirmuäratav olla,” vastas Richard, „aga seal puudub au ja hiilgus.”
Lord Cheriton märkas, et Wivina heitis vennale hoiatava pilgu ja püüdis venna sõnu mitte märgata ning lisas kiiresti:
„Kapten Bradleigh, ma olen kindel, et suudame teid ööseks majutada, ja Pender, vana tallimees, keda eelnevalt juba mainisin, hoolitseb suurima heameelega teie hobuse eest.”
„Ma viin ta ise talli,” ütles Richard.
Ta pöördus ukse poole, aga jäi kõhklevalt seisma.
„Söör, ega ei ole võimalust, et te lubaksite mul temaga ratsutada?”
„Ma arvan, et ta on vastuvaidlemiseks liiga väsinud,” vastas lord Cheriton, „ja juhtumisi on ta väga järeleandlik hobune.”
„Siis ma ratsutan temaga talli ümber,” ütles Richard peaaegu hingetult. „Tänan teid, söör, tänan teid!”
Jalga järel lohistades liikus Richard küllaltki kiiresti ja lahkus toast ja nad kuulsid, kuidas ta koridori kaudu väljus.
„Richard armastab hobuseid,” ütles Wivina, „aga ta on väga harva saanud ratsutada, ainult siis, kui mõni talunik on lahke ja lubab korraks oma hobusega sõita.”
Ta naeratas virilalt ja jätkas:
„Enamasti ei ole tegemist selliste hobustega, kellega lõbusõitu tehakse.”
Lord Cheriton kujutas ette, kuidas talupojad kasutavalt tavaliselt oma hobuseid selleks, et laevadelt salakaupa ära vedada, aga lausus kõva häälega:
„Kuna te olete väga lahke ja võimaldate mul ööseks siia jääda, siis kas lubate mul ka oma teenri külast siia tuua?”
„Ma unustasin tema ära,” ütles Wivina, „ja loomulikult tahaksite te külla ratsutada.”
„Tegelikult ma parema meelega jalutaksin,” vastas lord Cheriton. „Me oleme terve päeva sadulas istunud ja sooviksin jalgu sirutada.”
„Te leiate Koera ja Pardi kergesti üles,” ütles Wivina. „See on sissesõiduteele väga lähedal.”
„Ma märkasin seda saabudes,” vastas lord Cheriton, „ja palun, preili Compton, ärge tehke endale minu pärast liigset tüli. Ma kinnitan, et olen harjunud magama igasugustes tingimustes.”
„Ei ole mingit põhjust, miks lord Cheritoni sõber peaks tundma end ebamugavalt.”
„Sellisel juhul lubage teid tänada külalislahkuse eest.”
Ta taipas, kui tüdrukut vaatas, et too pakkus talle öömaja vastumeelselt, ja vaist ütles, et ta teeb seda seetõttu, et nad koos vennaga avaldasid talle survet, kuid Wivina tundis end abitult ja oli hirmul.
Lord Cheriton haaras oma kaabu ja kõndis toast trepihalli, kus silmitses, viril naeratus huulil, seintel olevaid esivanemate portreesid.
Vaatamata sellele, et ta oli meeleheitlikult proovinud neid unustada, tundus talle, et neil on mingi võim tema üle. Või trotsis üks noor neiu hoopis tema käsku?
Mööda sissesõiduteed jalutades mõtles lord Cheriton, kas on võimalik, et maja on suudetud palvete abil isa tekitatud kurjusest vabastada.
Ta kahtles, et kas on võimalik, et on olemas midagi, mis suudab vabastada maja seal valitsenud õelusest ja türanniast.
Ta ütles endale, et minevikuarmid saadavad teda kogu elu, ja viha, mida ta tundis mehe vastu, kes teda nii palju piinanud oli, on teinud temast sellise inimese, nagu ta on, ja mitte miski ei suuda seda muuta.
Ta teadis väga hästi, et teda peetakse karmiks ja jäigaks ning kõik tema alluvuses töötavad mehed kartsid teda, kuid tema hoolis siiski nende elust ja tänu sellele mehed austasid teda.
Aga mitte keegi meestest ei otsinud temalt isiklike probleemide puhul kaastunnet või mõistmist, kuid kõik