“Varsti ei märka mind enam keegi,” kinnitas Nadina endale.
Just seda soovis ta kõige rohkem.
Veendunud, et Lyle Westley pääses kindlasti põgenema, naasis ta aeglaselt majja.
Nagu arvata võiski, oli uksehoidja sügavasse unne vajunud.
Kui Nadina ukse juurde jõudis, ärkas mees võpatusega ning ajas ennast vastumeelselt püsti.
Nadina möödus temast ja läks ülakorrusele.
Rahmil olid imekaunid toad.
Laps jooksis ees lemmiknukku otsima.
Nadina läks akna juurde, kust avanes vaade peaaegu aia lõpuni.
Õitsevad puud varjasid osaliselt vaadet.
Ta uuris maapinda, kuid ei märganud kedagi.
Lyle Westley oli teel Konstantinoopolisse.
Nadina lootis, et mees leiab sihtpunkti jõudmiseks mingisuguse sõiduvahendi.
Aga et mehel polnud tulles raha kaasas, siis läks ta ilmselt Briti saatkonda.
Võib-olla mõtles ta välja mingisuguse viisi muutumiseks.
Nadina teadis, et need, kes peavad ennast varjama, on väga ettevaatlikud.
Nad ei tahtnud end ebatavalises maskeeringus näidata.
Üks vale samm või eksimus võis tähendada surma.
Olnuks rumal midagi juhuse hooleks jätta.
“Ta oli väga nägus,” mõtles Nadina ja arutles endamisi, kas nad kohtuvad veel kunagi, kuid see mõte ajas teda naerma.
Arvatavasti oli võõras Türgis üksnes läbisõidul.
Ta sai tulla ainult Venemaalt.
Aga kui ta oli tulnud Venemaalt, mis oli ilmselge, siis pidi ta olema spioon.
Spiooniamet oli äärmiselt ohtlik.
Venelased kahtlustasid isegi oma varju.
Nende salateenistus tegutses igal pool ja keegi ei suutnud uurimisest kõrvale hiilida.
“Mul on väga hea meel, et sain teda aidata,” ütles Nadina endale.
Neiu palvetas mõttes, et mees oleks väljaspool hädaohtu ega satuks enam kunagi samasugusesse kitsikusse.
Nüüd, kui juhtunu oli möödas, haaras Nadinat kerge nõrkus.
Midagi võinuks viltu minna.
Ta oleks võinud abivajajat alt vedada.
Venelased poleks pruukinud temaga rääkida, enne kui läksid majja redutajat otsima.
Nadina pidi möönma, et ta poleks suutnud vaadata, kuidas põgenik minema lohistatakse.
Võib-olla oleks mees enne lootsikusse heitmist koguni oimetuks löödud.
Talle tundus, et ta näeb ikka veel venelasi nagu mingisugust sünget nuhtlust.
“Olge ettevaatlik! Olge… ettevaatlik!”
Nadina saatis mõtted Lyle Westley poole lendu.
Seejärel kutsus neiu end mõistusele.
Ta ei saanud rohkem midagi teha ja oli selge, et mees on ta juba unustanud.
Aga kui Rahmi teda hüüdis, heitis Nadina pilgu oma käele.
Võõras oli seda huultega puudutanud.
See oli elu esimene suudlus, mille ta oli mehelt saanud.
Teine peatükk
Teenija teadustas ukselt: “Üks härrasmees soovib teid näha, sir.”
Kirjutuslaua taga istuv Briti suursaadik tõstis pilgu.
“Kes on?” küsis ta. “Mul on väga kiire.”
“See on härra Westley, sir.”
“Westley?” hüüatas suursaadik. “Saatke ta kohe sisse!”
Lyle Westley sisenes suursaadiku erakabinetti, peas punane müts ja seljas riided, mis oli Nadinalt saanud.
Walter Baring jõllitas teda hämmeldunult ja puhkes naerma.
“Uskumatu!” pahvatas ta. “Kust pagana kohast teie tulete?”
“Tahaksin viivitamatult Londonisse telegrammi saata,” kostis Lyle Westley. “Pärast seda räägin teile kõigest.”
“Nad ootavad juba kuu aega pingsalt teie teadet,” ütles suursaadik. “Loodetavasti on teil neile midagi öelda.”
“Mul on kõik, mida peaminister soovib kuulda,” sõnas Lyle Westley vaikselt.
Ta sikutas peast tuttmütsi, mida oli kandnud üksnes suursaadiku üllatamiseks, ning viskas selle toolile.
Walter Baring vajutas laual ühele nupule, mispeale avanes uks ja kabinetti astus tema abiline.
“Jumal tänatud, Westley on tagasi!” õhkas suursaadik. “Viige ta silmapilk telegraafituppa.”
“Saab tehtud, sir,” kostis abiline ja pöördus naeratades Lyle Westley poole.
“Väga hea, et ilmusite välja. Kõik käratsevad nagu paabulinnud ja minule hakkas tunduma, et ellujäämisõnn on teile selja keeranud.”
“Ma pääsesin üle noatera,” tunnistas Lyle Westley. “Minu elupäästja oli üks kaunis heledapäine ja sinisilmne olevus.”
Nende sõnadega väljus Westley kabinetist, abiline kannul.
“See on nii teie moodi,” kostis too. “Mind oleks päästnud kindlasti mõni vana valgete juustega hambutu hernehirmutis!”
Kaks meest puhkesid naerma ja sisenesid lukustatud tuppa, kust saadeti kodeeritud eritelegramme välisministeeriumile.
Suursaadik ootas kärsitult.
Alles pool tundi hiljem ilmus Lyle Westley uuesti välja ja istus kamina kõrvale tugitooli.
Suursaadik lausus: “Tähistame teie tagasitulekut klaasitäie šampanjaga.”
Ta kõmpis seinaäärse laua juurde, kus oli hõbedases jäänõus üks pudel.
Baring valas šampanja klaasi ja ulatas selle Lyle Westleyle.
Seejärel täitis ka enda pokaali.
“Tõepoolest, Westley,” nentis ta, “hakkasin teie saatuse pärast juba kartma.”
“Minagi kartsin pisut,” möönis Lyle Westley.
Ta rüüpas šampanjat ja jätkas: “See kulus mulle ära! Kuid üle kõige sooviksin praegu magada.”
“Ülakorrusel ootab teid magamistuba,” teatas Walter Baring.
“Tänan,” kostis Lyle Westley naeratades. “Nagu näete, igatsen ka oma riideid, mis olete vist kuhugi ära peitnud.”
“Need ootavad teid nii kindlas kohas, nagu see Türgis üldse võimalik on,” vastas Walter Baring, “nüüd, mil sultan muutub iga päevaga üha arulagedamaks.”
Lyle Westley kergitas kulme.
“Kas olukord on nii hull?”
“Hullem veel! Me ei või iial teada, mida ta järgmisena ette võtab. Nagu arvata võite, kardavad alluvad teda kohutavalt.”
Lyle rüüpas šampanjat.
“Rääkige mulle sellest lähemalt,” palus ta, “kui olen jälle võimeline keskenduma millelegi muule kui silmade lahtihoidmisele.”
“Lasen teid magama kohe, kui olete öelnud, mida teada saite.”
“Just seda, mida kahtlustasitegi,” sõnas Lyle. “Bulgaarlased on piisavalt kannatanud ja on krahhi äärel.”
Walter Baring pigistas huuled kokku, vältimaks kinnitamist, et seda ta oligi kahtlustanud.
“Venelased,