Hesterile käis närvidele, et markii pole nõus oma põhimõtetest loobuma ja lubama tal enda majas elada.
Kui nad koos õhtust sõid, ei kutsunud mees teda pärast ülakorrusele.
“Mis tähtsust sel on, mida teenrid arvavad?” küsis Hester pahuralt.
“Teenrid armastavad lobiseda,” vastas markii, “ja mina pean su mainet kaitsma.”
“Tegelikult mõtled sa ainult iseendale!” nähvas naine, ent muutis kiiresti meelt, nihkus lähemale ja sosistas vaikselt: “Mu kullakallis Favian, väga lihtne oleks korraldada asjad nii, et meie käitumine kedagi ei šokeeriks.”
Markii ei vaevunud teesklema, et ta vihjest aru ei saa.
Tema pilk tõsines ja ta lausus: “Sa oled väga veetlev naine, Hester, kuid ma ei suuda sind abikaasa ja ema rolli kujutleda!”
“Ma ei mõista, mispärast!” vaidles Hester vastu.
Ta uuris markii ilmet ja taipas, et sõnadega pole võimalik seda meest mõjutada.
Ta põimis käed mehele kaela ja tiris tema pea enda poole.
“Ma armastan sind,” ütles ta, “ja miski muu ei oma tähtsust.”
Markii suudles teda. Kui naine tema külge klammerdus, tundsid nad enda sees ühesugust tuld lõõmamas.
Ent sügaval südames teadis markii, et ei soovi tervet elu niiviisi veeta.
Õhtul korraldas leedi Bellers peo, kuid markii keeldus koos Hesteriga peole minemast.
“Koos saabumine oleks viga,” nentis ta.
“No kuule, Favian, kuidas sa võid nii korralik olla?” pilkas Hester. “Terve London teab, et oleme pidevalt koos. Mis vahet seal on, kas saabume ühe või kahe tõllaga?”
“Nii mõnigi külaline võib arvata, et tulime ühest majast,” vastas markii. “Pealegi pole sinu tõllal ja hobustel häda midagi.”
“Kurat võtaks, sa sarnaned järjest rohkem mu vanatüdrukutest tädidega!” käratas Hester vihaselt.
Kui markii tõusis, taipas Hester, et on teinud vea.
“Kallis Favian, ära mine!” anus ta. “Mul on sulle nii palju öelda. Ma vajan su suudlusi – vajan neid meeletult!”
Markii rabeles naise haardest välja ja sirutas käe ukselingi poole.
“Õhtul näeme!” lubas ta.
“Ja kas viid mu koju?” tahtis Hester teada.
Markii teadis, mida naine sellega silmas peab, ning lõi kõhklema. “Ma mõtlen selle üle,” sõnas ta.
Nende sõnadega oligi ta läinud ja leedi Hesteril ei jäänud üle muud kui jalgu trampida.
Raevuhoos paiskas naine kaminasimsilt imeilusa Dresdeni portselananuma põrandale, kus see tuhandeks tükiks purunes.
“Ma abiellun temaga igal juhul!” kinnitas ta oma peegelpildile.
Ent samal ajal kartis ta, et markii lipsab tal peost.
Ta pidi endale tunnistama, et on olnud liiga kerge saak.
Ta tõreles endaga, et juba varem mehe armukadedaks tegemise peale ei mõelnud.
Ta mukkis end tol õhtul eriti kauniks, eesmärgiga näha välja veelgi võluvam kui tavaliselt.
Ta tõmbas selga Bond Streeti kalleimalt õmblejalt saadud uue kleidi, mis oli Pariisi mudel.
Juuksur sättis tema juuksed täiesti uutmoodi soengusse.
Ta võidis oma nägu kreemide ja salvidega, tehes seda nii peenelt, et midagi polnud märgata, ent samas rõhutasid need tema valget nahka ja peeneid musihuuli.
“Kuidas ta suudakski mulle vastu panna?” küsis Hester enne väljaminekut.
Ta kõndis trepist alla, kus teda ootas tõld, kui äkki meenus talle, et markii erineb kõikidest teistest meestest.
Teised olid Hesteri ees põlvili langenud ja ähvardanud surra, kui ta neile korvi annab.
Üks mees oligi tema pärast enesetapukatse teinud.
Ent kuidas Hester ka ei proovinud, jäi markii alati nende armuloo domineerivaks pooleks.
Markii oli ilmselgelt harjunud oma tahtmist saama ja Hester ei osanud teda kuidagi muuta.
Ta piinles iga päev mõtete küüsis, mis juhtub siis, kui markii peaks ta mingil seletamatul põhjusel maha jätma.
Aga missugune mees, arutles Hester endamisi, poleks oma varanduse peale armukade?
Jõudnud Grosvenori väljakul asuva markii häärberi lähedal olevasse leedi Belleri majja, hakkas Hester ringi vahtima.
Oma suureks rõõmuks leidis ta peolt Prantsuse suursaadiku, kelle abikaasa oli tema teada äsja Pariisi sõitnud.
Suursaadik oli meeldivalt prantslaslik ja flirtis armulikult iga naisega, kes talle meeldis.
Hester liikus läbi ruumi tema poole.
Ta istus suursaadiku kõrvale ja vaatas mehele äärmiselt kutsuva pilguga otsa.
Markii saabus kümme minutit hiljem.
Prantsuse suursaadik tõstis leedi Hesteri käe, millelt oli sõrmkinda eemaldanud, oma suule.
Markiile ei avaldanud see mingisugust muljet.
Ta oli Hesteri käitumise pärast terve õhtu ärritatud.
Ta polnud raasugi armukade, sest see tunne oli talle võõras.
Tal polnud kunagi olnud põhjust huvipakkuva naise tunnetes kahelda.
Ta polnud iialgi armatsenud naisega, kes poleks temast üdini lummatud olnud.
Harilikult muutusid naise tunded järjest sügavamaks, kuni markii viimaks suhtele punkti pani.
Just sellepärast oligi ta kõigest pahane, et leedi Hester säärase etenduse korraldas.
Ta arvas, et Prantsuse suursaadikule peaks meelde tuletama, et too on Londonis, mitte Pariisis.
Peoperenaine oli markii hea tuttav ja nad ajasid õhtusöögi ajal elavalt juttu.
Kui mehed pärast õhtusööki oma naiste juurde läksid, pöördus markii ühe mehe poole, kes huvitas teda eelkõige sellepärast, et teadis üpris palju Põhja-Aafrikast.
See mees oli kirjutanud hiljuti raamatu Marokost.
“Teie raamat oli väga huvitav!” kiitis markii.
“Kas lugesite selle tõepoolest läbi?” küsis autor.
“Kaanest kaaneni,” kinnitas markii.
Ta oli sellega harjunud, et inimesed tema lugemisharrastuse üle imestavad.
Lõppude lõpuks veetis ta suurema osa päevast värskes õhus ja tema õhtud olid tihedalt broneeritud.
Kuid tõtt-öelda ostis ta endale kõik teosed, mis tema silmis mingisugust tähtsust omasid.
Parajasti ehitati tema maamaja raamatukogu suuremaks, et uuemale kollektsioonile lisaruumi teha.
Markiil oli loetu kohta häid sõnu öelda.
Viimaks lausus autor: “Tean, et olete palju reisinud, mu härra, kuid ma palun teid, et külastaksite ka Fezi. See on suurtest moslemilinnadest üks põnevamaid ja ma olen kindel, et peaksite seda niisama lummavaks kui mina.”
“Kahtlemata sõidan sinna esimesel võimalusel,” kostis markii.
Kohe pärast seda viis peoperenaine markii mujale, et tutvustada teda kellelegi, kes olevat juba ammu tahtnud temaga kohtuda.
Tund aega hiljem otsustas markii koju minna.
Ta polnud Hesteriga sõnagi vahetanud.
Ta tõusis