Originaali tiitel:
Terry Pratchett
Mort
Victor Gollancz
1996
Kolmas trükk
Toimetanud Krista Kaer
Korrektuuri lugenud Krista Nurm
Kaane kujundanud Hillar Mets
© Terry Pratchett, 1987
First published by Victor Gollancz Ltd, London, in association with Colin Smythe Ltd
© Tőlge eesti keelde. Allan Eichenbaum, 1999, 2020
ISBN 978-9985-3-5034-8
e-ISBN 9789985351277
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Rhiannale
See on hele küünaldest valgustatud tuba, kus hoitakse elutundide lugejaid – riiul riiuli kohal, matsakad liivakellad, üks iga elava jaoks, oma peent liiva tulevikust minevikku valamas. Langevate liivaterade sahinast täitub tuba otsekui meremühaga.
See, kes murelikul ilmel üle toa sammub, on selle toa omanik. Tema nimi on Surm.
Aga ta pole lihtsalt ükskõik milline surm. Tema on Surm, kelle tegevussfääriks on, nojah, tegelikult üldse mitte sfäär, vaid kettamaailm, mis on lame ja seisab nelja hiiglasliku elevandi seljas, kes omakorda seisavad määratu tähekilpkonna Suure A’Tuini kilbil, ja mida ümbritseb lõputult kosmosesse langev kosk.
Teadlased on välja arvutanud, et millegi nii silmatorkavalt absurdse eksisteerimise tõenäosus tegelikkuses on üks miljonist.
Võlurid aga on välja arvutanud, et tõenäosus üks miljonist saab tõeks üheksal korral kümnest.
Surm läheb luiste varvaste klõbinal üle musta-valgeruudulise põranda ja pomiseb midagi oma peakoti varjus, luukeresõrmed tegusate liivakellade ridu loendamas.
Lõpuks leiab ta ühe, mis paistab teda rahuldavat, tõstab selle ettevaatlikult riiulilt ning kannab selle üle toa lähima küünla juurde. Ta hoiab seda nii, et valgus sellelt vastu välgatab, ja vaatab üksisilmi peegelduvat sädelust.
Tema välkuvate silmakoobaste liikumatu pilk haarab maailmakilpkonna, kes sõuab läbi kosmosesügavike, seljakilp komeetidest kriimuline ja meteooridest auguline. Ühel päeval sureb isegi Suur A’Tuin, teab Surm; vaat see saab olema alles väljakutse.
Aga tema pilk liigub edasi, hunnitule sinirohelisele kettale endale, mis pöörleb aeglaselt tema ümber tiirleva päikese all.
Nüüd pöördub päike kaugemale, suure mäeaheliku poole, mida kutsutakse Jääraharja mägedeks. Jääraharja mäed on täis sügavaid orge ja ootamatuid kaljurünkaid ja seal on tublisti rohkem geograafiat, kui sellega peale osatakse hakata. Neil on oma eriskummaline ilm, täis šrapnellina mõjuvat vihma ja piitsana lõikavat tuult ja pidevaid äikesetorme. Mõned ütlevad, et see tuleb sellest, et Jäärahari on vana, metsiku nõiduse kodukoht. Kuid samas võivad mõned öelda mida tahes.
Surm pilgutab silmi, seab nägemise teravamaks. Nüüd näeb ta rohumaid mägede kaarduvatel nõlvadel.
Nüüd näeb ta ühte kindlat mäekülge.
Nüüd näeb ta aasa.
Nüüd näeb ta poissi jooksmas.
Nüüd ta vaatab.
Nüüd ütleb ta häälel, mis kõlab nagu tinatahvlite kukkumine graniidile: JAH.
Polnud mingit kahtlust, et oli tõesti midagi nõiduslikku selle mägise, künkliku paikkonna pinnas, mida – kummalise varjundi tõttu, mille see siinsele taimestikule andis – tunti oktariinirohu maana. Näiteks oli see üks neist vähestest kohtadest Kettal, kus taimedel esines eelaasta teisendeid.
Eelaastataimed on taimed, mis kasvavad ajas tagasi. Paned sel aastal seemne mulda ja nemad kannavad vilja eelmisel aastal.
Morti perekond oli spetsialiseerunud veinitegemisele eelaasta viinamarjadest. Need olid väga suure väega ja neid hindasid väga kõrgelt ennustajad, sest loomulikult võimaldasid need viinamarjad neil tulevikku näha. Ainuke häda oli, et nendest tehtud veiniga tuli pohmelus eelmisel hommikul, ja sellest ülesaamiseks pidi kõvasti jooma.
Eelaasta taimede kasvatajad olid tavaliselt kogukad tõsised mehed, kellel oli tugev kalduvus enesevaatlusele ja kalendriuurimisele. Talunik, kes jätab külvamata tavalise seemne, jääb lihtsalt viljast ilma, samas kui inimene, kes unustab külvata sellise vilja seemet, mis on juba kaksteist kuud tagasi koristatud, riskib kogu põhjuste ja tagajärgede jada segiajamisega, äärmiselt piinlikust olukorrast rääkimata.
Morti perekonnale oli samuti äärmiselt piinlik see, et pere noorim poeg polnud sugugi tõsine ja tal oli umbes sama palju annet maaviljeluse peale kui surnud meritähel. Asi polnud mitte selles, et ta poleks tahtnud aidata, vaid selles, et ta oli abivalmis säärasel hajameelsel, rõõmsal viisil, mida tõsised inimesed ruttu kartma õpivad. Selles oli midagi nakkuslikku, lausa saatuslikku. Mort oli pikk, punapäine ja tedretähniline, tal oli sedasorti keha, mis paistab vaid osaliselt omaniku kontrollile alluvat, ning see näis koosnevat ainult põlvedest.
Kõnealusel päeval tormas see keha parasjagu vuhinal üle kõrgete põldude, vehkis kätega ja huilgas.
Morti isa ja onu jälgisid seda kivimüüril seistes trööstitu pilguga.
„Ma ei saa aru sellest,” sõnas Lezek, tema isa, „et linnud ei viitsi isegi ära lennata. Mina lendaks minema, kui ma midagi sihukest enda poole tulemas näeks.”
„Ähäh. Inimkeha on ikka üks imepärane asi. Ma mõtlen seda, et tal käivad jalad risti all, aga seal on ikkagi päris tubli annus kiirust.”
Mort jõudis vao lõppu. Üks end liialt täisõginud metstuvi taarus aeglaselt tema teelt kõrvale.
„Aga vähemalt on tal süda õiges kohas,” ütles Lezek ettevaatlikult.
„Ähäh. Muidugist, se’on see ülejäänd kraam, mis omal kohal pole.”
„Ta hoiab puhtust. Ei söö palju,” sõnas Lezek.
„Jah, seda ma näen.”
Lezek heitis silmanurgast pilgu oma vennale, kes üksisilmi taevasse vahtis.
„Ma kuulsin, et sul olevat talus üks koht ära anda, Hamesh,” ütles ta.
„Ähäh. Aga ma sain õpipoisi tallu kah.”
„Aa,” sõnas Lezek süngelt, „millal see veel oli?”
„Eile,” valetas ta vend lõgismao kiirusel. „Leping kõik alla kirjutatud ja pitser peal. Anna andeks. Kuule, saad aru, ega mul pole midagist Morti vastu, ta on nii tore poiss, et rõõm vaadata, ainult et …”
„Ma tean, ma tean,” ütles Lezek. „Ta ei leiaks oma tagumikku kahe käega kobades kah üles.”
Nad vahtisid kauget inimkuju. See oli ümber kukkunud. Paar tuvi olid vaarunud lähemale asja uurima.
„Ega ta loll ju pole,” märkis Hamesh. „Lolliks ei saa teda kuidagi nimetada.”
„Aju on tal täitsa olemas,” nõustus Lezek. „Vahel vajub ta nii raskelt mõttesse, et talle tuleb vastu pead virutada, et ta sind tähele paneks. Ta vanaema õpetas ta ju lugema. See vist kuumutas ta mõistuse üle.”
Mort oli end üles ajanud ja komistas nüüd oma hõlsti otsa.
„Sa peaks ta mingi ameti peale panema,” sõnas Hamesh mõtlikult. „Vahest preestriks. Või võluriks. Need võlurid loevad palju.”
Nad vaatasid üksteisele otsa. Mõlema mõtteist käis läbi aimus, millega Mort hakkama võiks saada, kui ta oma kõige paremate kavatsustega võlukunstiraamatu ligi pääseks.
„Hea küll,” ütles Hamesh kiiruga. „Siis millekski muuks. Kindlasti on terve hulk ameteid, kus ta kätt võiks proovida.”
„Ta