Mõrv mäeharjadel. Betty Rowlands. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Betty Rowlands
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789916120583
Скачать книгу
_img_img_cda0e315-030e-5fc5-a1dd-459d0823092f.jpg" alt="cover"/> title

      Originaali tiitel:

       Murder on the Clifftops

       Betty Rowlands

       Bookouture

       Toimetanud Mari Tuuling

       Kujundanud Piia Stranberg

       Kaanefotod: Shutterstock / Olha Rohulya

       Copyright © Betty Rowlands 1992, 2018

       Originally published as Over the Edge by Hodder & Stoughton Ltd. in 1992

       Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2020

       ISBN 978-9916-12-057-6

       ISBN 978-9916-12-058-3 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      Hilaryle, Michaelile ja Dorothyle

      ESIMENE PEATÜKK

      Kui kaks inglannat Les Châtaigniers’ nime kandva maja juurde jõudsid, avas neile värava keegi sinistes tööriietes mees, kes huupi käega rehmates teada andis, et monsieur Bonard ootab neid terrassil. Naised tänasid teda ja kuna neil kiiret polnud, jäid hetkeks viivlema, et nautida vaikides hiiglaslikku päikeselõõsas kümblevat iidset tellistest maja, mida ümbritsesid rühmaks koondunud kõrvalhooned, lastes seejärel pilgul teispool kruusaga kaetud sisehoovi paistva Monet’ lõuendit meenutava lopsaka ja õieehtes aia suunas uitama minna, kuni see viimaks kõigele majesteetlikku tausta pakkuvate Cévennes’i mägedeni välja jõudis.

      Melissa tõi nad mõlemad jälle maa peale, mainides asjalikult, et koht oleks mõne toretseva mõrvamüsteeriumi jaoks ideaalne toimumispaik, mispeale Iris võrdlemisi hapult tähendas, et loodetavasti ei ajendanud Melissat sellist asja ütlema mingi aimus.

      „Ja vaata, et sa Philippe’i kuuldes midagi sellist ei ütle,“ lisas ta alumist huult närides.

      „Miks küll? Kas ta on ebausklik?“

      „Minu teada mitte.“

      „Milles siis asi on?“

      „Minu meelest see lihtsalt ei meeldiks talle, muud ei midagi.“

      Melissale jõudis korraga pärale, et Iris oli alates hetkest, mil nad Prantsusmaal maabusid ja alustasid teekonda lõuna poole, järjest närvilisemaks muutunud. Naine oli reisile eelnenud nädalatel innust pakatanud; nüüd, mil see käes oli, käitus ta nagu närvipundar.

      Melissa võttis sõbrannal käe alt kinni. „Ära muretse, ma olen hillitsetus ise,“ lubas ta. „Lähme nüüd, küllap me peame sinnapoole minema.“

      Nad suundusid ümber nurga sinnapoole, kust kostsid hääled. Kümmekond eri vanuses meest ja naist olid basseini kõrvale terrassile kogunenud, limpsisid jooke ja arendasid pisut sunnitult vestlust, meenutades suure staari sisenemist ootavat taustanäitlejate seltskonda. Melissa ja Irise saabumine näis olevat otsekui märgusõna, kuna kaugema nurga tagant purjetas lava keskele pikka kasvu mehekogu.

      „Passi peale, Armani ülikonnas Rossano Brazzi[1.] teisik!“ poetas Melissa vaikselt suunurgast.

      Irise hallid silmad lõid särama ja päevitunud põskedele kerkis õhetav kuma. „See on Philippe! Nägus, mis?“ Naine kiirustas mehe suunas; too tuli talle poolele teele vastu, haaras ta käed pihku ning suudles Irist enne tema tagasi Melissa juurde talutamist mõlemale põsele.

      „See on ilmselt su sõber madame Craig, kellest sa nii tihti kõneled!“ Mees kummardus sügavalt Melissa käe kohale. „Olen seda meeldivat hetke juba kaua oodanud.“

      „Rõõm teiega kohtuda, härra Bonard,“ sõnas Melissa soojalt. „Iris on mulle teist ja teie tööst hariduse vallas väga palju rääkinud.“

      Mees oli teda tervitanud tugeva aktsendiga inglise keeles; Melissale sai vaevatasuks vastuse eest prantsuse keeles, mille meelde tuletamisega naine viimasel ajal vaeva oli näinud, osaks vapustavalt võluv naeratus.

      „Ma olen äärmiselt meelitatud. Ta on mulle rääkinud ka teie kuulsusest kirjanikuna, kuid mitte sellest,“ Bonard viibutas Irise suunas etteheitvalt sõrme, „kui hästi te meie keelt valdate. Lubage mul teie suurepärast hääldust tunnustada.“

      „See on teist äärmiselt kena, härra.“

      „Fui! Milleks sellised formaalsused. Me ju viibime sõprade seas? Kutsuge mind Philippe’iks ja te lubate mul end Melissaks nimetada?“

      „Otse loomulikult.“ Naine tajus teravalt, kuidas teda puurisid kaks väljendusrikast silmapaari. Bonardi mustadest säravatest silmadest vaatas vastu imetlus, sellal kui Irise ühelt sõbralt teisele liikuvast pilgust võis välja lugeda teatavat omanikuuhkust.

      „Imeline!“ Nende võõrustaja võttis mõlemal naisel käe alt kinni. „Lähme, ma tutvustan teile oma õpilaste peret.“ Mees plaksutas tähelepanu nõudes käsi.

      „Mu daamid ja härrad,“ kuulutas ta. „Mul on au tutvustada teile kahte väga kuulsat daami. Madame Irish Ash,“ ta osutas peaga naise suunas ja sai vastuseks malbe muige, „hakkab, nagu te juba teate, juhendama meie kursust nimetusega „Looduse mustrid“. Tema hea sõber madame Melissa Craig, tuntud romaanikirjanik,“ nüüd sai omakorda Melissale osaks väärikas kummardus, millele ta asjaliku noogutusega vastas, „austab meid samuti oma kohalviibimisega ja kogub materjali uue raamatu jaoks.“

      Mees tegi põgusa pausi, et seltskond saaks sõbralike naeratuste ja huvi väljendava pominaga reageerida. „Ja nüüd lähme lõunat sööma.“ Ta pöördus toidu all lookas oleva laua kõrval seisva range olemisega naise poole. „No nii, Juliette, ehk kostitaksid mu külalisi oma köögikunstiga?“

      „Jah, härra.“ Naise nägu oli ilmetu, kui ta napisõnaliselt ja tugeva kohaliku aktsendiga prantsuse keeles neid erinevate roogade seast valikut tegema kutsus. „Korvis on saia,“ osutas ta laua otsa suunas, „ja siin on lisaks kastmed, või, juust, vein …“ Naise hoiakus oli midagi hoomamatut: ta ei naeratanud, olemata samas vaenulik; käitus lugupidavalt, kuid mitte teenijarahvale omase alandlikkusega; tema eemalolev ja väärikas hoiak võinuks varjata mistahes emotsioone.

      „Kas see naine on majapidajanna?“ küsis Melissa, kui nad Irisega endale klaasikese jahutatud roosat veini valanud olid ja istekohta otsima läksid.

      „Võimalik. Pole teda varem näinud. See mees on ainus tuttav nägu.“ Iris osutas peaga laitmatu lõikega pükstes ja monogrammiga särgis mehe suunas, kes parasjagu paksule ja higistavale naisele ning tolle pikale kõhnale mehele toitude kohta selgitusi jagas. „Alain Gebrec, Philippe’i asendamatu abiline.“

      Naise hääles oli midagi nii lõikavat, et Melissa kergitas kulmu. Ta kiikas mehe poole; too oli sale, keskmist kasvu ja vanuseks oleks talle võinud pakkuda neljakümnendate keskpaika, kuigi värske jume ja laubale langevad pruunid lokid andsid talle poisiliku välimuse.

      „Kas ta ei meeldi sulle?“ uuris Melissa. „Pealtnäha tundub ta üsna meeldiv olevat.“

      Iris kehitas õlgu ja togis charcuterie-palakest tülgastunud ilmel taldrikuserva suunas. „Ma ju ütlesin sellele naisele, et ma ei söö liha,“ porises ta piredalt. „Räägi nagu seinaga.“

      „See on nii tilluke tükk, et küllap see sattus kogemata su taldrikule. Räägi, mis sul Alain Gebreci vastu on.“

      Iris tegi kahvliga peaaegu märkamatu tõrjuva liigutuse. „Tegelikult mitte midagi. Oma tööd teeb ta hästi. Philippe on temast väga kõrgel arvamusel.“

      „Ah nii!“ Melissa võttis lonksu veini ja pani klaasi käest. Nad olid end sisse seadnud ühel paljudest basseini ääres seisvatest istmetest puldanist päevavarju all. Nende selja taga laiutas muruplats, mille tagumisest servast sai alguse puuviljaaed, kus kasvasid küpsevate viljade raskuse all lookas pirni- ja õunapuud. Iris, kelle ärritus oli hajuda jõudnud, lasi pilgul rahuloleva ohkega ringi käia.

      „Kaunis paik, eks ole?“

      „Seda küll.“