Suur tšempion
Kui Flack ja Lermusiaux olid katkestanud, jäi maratoni juhtima kohalik sportlane Spyridon Loúis. Too 23-aastane nooruk oli sündinud Ateenast põhja pool asuvas Marousi linnakeses, kus ta töötas veevedajana. Ka kreeklane oli janukustutuseks joonud pealtvaatajate pakutud veini, kuid selle mõju osutus prantslase omale vastupidiseks: viinamarjanektarist kosutust saanud mees jõudis staadionile esimesena. Viiskümmend tuhat inimest hõiskasid rõõmust ja aplodeerisid kõvasti, kui kuulsid, et too üksinda finišile lähenev tilluke atleet on nende kaasmaalane. Põnevus oli selline, et printsid Konstantinos ja Geórgios lahkusid loožist ja jooksid teine teisel pool Loúisi kõrval lõpuni – hiljem kinnitasid nad, et turvasid teda. Publiku seast pilluti Loúisi jalge ette lilli, raha, ehteid ja kübaraid tänutäheks hiilgava soorituse eest. Tundmatust sportlasest, kes oli läbinud finišilindi pärast 2 tundi, 58 minutit ja 50 sekundit kestnud kiirsörki, sai kui võlujõul rahvuskangelane. Ta külvati võidu eest üle kõiksugu preemiatega – ajalehtede, klubide ja poliitikute kingitud väikestest varandustest kuni tasuta juuksurini ja lõunasöökideni kogu ülejäänud eluks. Rikkur Georgios Averofi lubatud autasu oli vahest kõige pöörasem: mees pakkus Loúisile oma tütre kätt koos kaasavaraga miljon drahmi – sama suur summa kui oli kulunud kogu Panathinaikó staadioni ehitamiseks. Loúis tänas ärimeest helde pakkumise eest, kuid pidi selle tagasi lükkama, kuna oli juba abielus ja tal oli kaks last. Ka kuningas Geórgios I küsis autasustamistseremoonia ajal, mida kangelane oma saavutuse eest sooviks. Tšempion, lihtne ja tagasihoidlik mees, ei hakanud seekord kõhklema: „Kaarikut koos kahe härjaga, kes aitaksid mul vett vedada.”
Esimene maratonipettur
Umbes seitse minutit Spyridon Loúisist hiljem jõudis staadionile teine kreeklasest jooksja, Charilaos Vasilakos. Peagi finišeerus kolmaski kohalik sportlane, Spyridon Velokas. Esimene välismaalane saabus neljandana, see oli ungarlane Gyula Kellner. Ent niipea, kui madjar oli veidi hinge tõmmanud, teatas ta, et Velokas oli jooksu ajal sohki teinud, nimelt läbinud suure osa distantsist hobukaarikul. Korraldajad küsitlesid Velokast, kes pettuse kahetsusega üles tunnistas. Loomulikult diskvalifitseeriti mees viivitamatult. Autasustamistseremoonial kinkis kuningas Geórgios I ungarlasele lohutuseks lisaks ka kuldkella.
Kuldne turist
Iirlane John Boland kutsus 1894. aastal oma kreeklasest sõbra Thrasyvoulos Manaose esinema Oxfordi Ülikoolis peetaval spordikonverentsil. Jõukast perest pärit Manaos oli selle võimaluse eest tänulik ning kaks aastat hiljem, kui temast oli saanud olümpiamängude korralduskomitee liige, tahtis ta Bolandile žesti teha ja kutsus sõbra pealtvaatajaks esimestele kaasaegsetele olümpiamängudele. Kreeka pealinna saabudes pani iirlane tähele, et mängude kavva kuulub ka tennis, üks ta lemmikalasid, ning ta otsustas osaleda. Oma esimeses murutennisematšis Ateenas alistas Boland sakslase Friedrich Trauni. Seejärel sai ta veerandfinaalis jagu kreeklasest Evangelos Rallisest ja poolfinaalis teisest kreeklasest Konstantinos Paspatisest. Finaalis, mis toimus 11. aprillil, oli Boland üle kohalikust mängijast Dionysios (Dimitrios) Kasdaglisest. Kuid see polnud veel kõik: sakslane Traun oli Bolandi mängutasemest vaimustuses ja kutsus ta endaga koos võistlema ka paarismängus, kuna tema partner oli viga saanud. Iirlane nõustus ning too „segapaar” – tollal võisid mängijad olla eri rahvustest – võitis kulla, alistades kaks Kreeka paari: esmalt Aristidis ja Konstantinos Akratopouluse ning viimases matšis Demetrios Petrokokkinose ja Kasdaglise. Nii naasis Ateenasse turistina saabunud mees kodumaale kahekordse olümpiavõitjana.
Nimeline autasu
Nõod Alfred ja Gustav Flatow sündisid tänapäeva Poolas, kuid kasvasid üles Berliinis, kuhu nende pered olid elama kolinud. Saksamaa pealinnas paistsid noored Flatowid peagi silma kõiksugu spordialadel: võimlemine, rattasõit, tõstmine ja kergejõustik. Saanud teada, et Ateenas peetakse esimesed kaasaegsed olümpiamängud, reisisid nõod Flatowid sinna, et esindada oma kodumaad Saksamaad sportvõimlemises, seda nii individuaalsetel kui meeskondlikel aladel. Tänu neile tuli Saksamaa meeskondlikule esikohale rööbaspuudel ja kangil. Alfred võitis samadel aladel „kulla” ja „hõbeda” individuaalarvestuses. Saksamaale naasmise järel õnnitleti nõbusid soojalt riigi eduka esindamise eest. Ent 1933. aastal, kui Adolf Hitler sai valitsusjuhiks, ei kaitsnud juutidest nõbusid ka omaaegne olümpiakuulsus. Alfred ja Gustav – kes töötasid spordisaalides ja koolides, õpetades seal mitmesuguseid alasid – pidid Saksamaal puhkenud antisemitismi eest Hollandisse pagema. Saksamaa okupeeris II maailmasõja ajal Hollandi ja nõod Flatowid, sarnaselt tuhandetele teistele juutidele, suruti taas Saksamaa raudse kanna alla. Mõlemad võeti kinni ja viidi Theresienstadti koonduslaagrisse praeguse Tšehhimaa territooriumil, kus nad koos veel 35 000 inimesega nälga surid; Alfred oli siis 73 ja Gustav 70. Kuid nende olümpiasära see õudne lõpp ei kustutanud: Saksamaa Võimlemisliit hakkas 1987. aastast jagama spordialaste teenete eest „Flatowi medalit”, seda Alfred ja Gustav Flatowi mälestuseks. Igati vääriline ja kestmajääv tunnustus kahele mehele, kes pühendasid oma elu spordi edendamisele Saksamaa noorsoo seas.
Ujuja, naljamees ja arhitekt
Kuna Ateenas ei leidunud ujumisvõistluste läbiviimiseks sobilikke basseine, otsustasid korraldajad, et kolm võistlusdistantsi – 100, 500 ja 1200 meetri vabaujumine – toimuvad Zea lahes Ateena Pireuse sadama kõrval. Selle otsusega kaasnes mõistagi üks probleem: keegi ei võinud olla kindel, et võistluspäeval on Egeuse meri vesi piisavalt tüüne. Ja nagu Edward Murphy seadus kinnitab: „Kui midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb.” Pühapäeva, 12. aprilli hommikul oli meri tormine, lained kõrged ning vesi väga külm. Ebasoodsatest tingimustest hoolimata otsustasid korraldajad võistlused läbi viia ning esimese ala kuus osavõtjat viidi paadiga platvormile, kust nad vette hüppasid, et lainetega võideldes maale ujuda. Võitjaks tuli ungarlane Alfréd Hajós (enne nime madjariseerimist Arnold Guttmann), 18-aastane arhitektuuritudeng, kes oli otsustanud ujuma õppida kolmeteistaastaselt, pärast oma isa uppumist Doonau jõkke. Hajós läbis raja, mis oli märgistatud tühjaksõõnestatud kõrvitsatest poidega, ajaga 1 minut ja 22,2 sekundit, olles vaid kuus sekundikümnendikku kiirem teisena lõpetanud austerlasest Otto Herschmannist. Teised neli võistlejat (ameeriklane ja kolm kreeklast) eelistasid platvormile tagasi ronida, sest pelgasid külmas vees tekkivaid krampe ja tugevaid laineid, mis võinuks nad vastu sadamakaid paisata.
500 meetris osales vaid kolm võistlejat: austerlane Paul Neumann (võitis ajaga 8.12,6) ning kreeklased Antonios Pepanos ja Efstathios Chorafas, kes jäid vastavalt teiseks ja kolmandaks.
Enne järgmise ala algust, milleks oli 1200 meetrit, oli meri veidi rahunenud. Kuus osavõtjat viidi platvormile kolme paadiga. Enne stardipauku naasid kaks paati kaile, kolmas jäi aga kohale, et mistahes ootamatuste puhul hädalisi abistada. Hajós, kes oli eelmisel distantsil madala veetemperatuuri tõttu kannatanud, määris keha külma kaitseks rasvaga sisse. Sellest hoolimata otsustas ta poolel teel krambi tõttu katkestada. Kuid tema üllatuseks oli abipaat kaugemal kui finišijoon, seega pidi ta elu eest edasi ujuma. Tänu ellujäämisinstinktile pääses nooruk ohust ja tuli ka võitjaks ajaga 18.22,2. „Ennekõike võitlesin ma lainetega – hommikul olid need nelja meetri kõrgused – ning ka vesi oli jube külm,” ütles võitja, kes edestas kreeklast Ioannis Andreou’d kahe ja poole minutiga. Samal päeval peeti ka vaid madrustele mõeldud 100 meetri vabaujumine, mille võitis Ioannis Malokinis – toda võistlusala hilisematel olümpiamängudel enam ei kohta.
Järgmisel