„Kas vajad abi?” tegi Rain esimesena suu lahti.
„Mitte mingil juhul,” läks Jürgen samuti kangust täis. „Käin kaks korda.”
„Nagu ise arvad.”
Kertu kiikas ülevalt, kuidas Jürgen auto käivitas ja majaesiselt parkimisplatsilt ära sõitis. „Läks,” sosistas ta ning silmanurka ilmus miskipärast suur pisar, seejärel teine.
„Nonoh, ära nüüd tönnima küll hakka.” Suur vend sattus hetkeks segadusse, sest naiste pisarad polnud talle kunagi hästi mõjunud. Seejärel astus ta lähemale ning embas oma õblukest õde. „Jumal tänatud – viimaks ometi said tast lahti!”
„Tean isegi,” nuuksatas naine, „ent ikkagi kolm ja pool aastat koos elatud. Isegi temast on kahju, veel rohkem iseendast – raisatud aeg ...”
„Katsu üle saada. Ka minu esimeseks elukaaslaseks oli vale naine.”
„Aga Jürgen oli mul juba teine prohmakas.”
„Kolm on kohtu seadus,” muigas vend. „Ja minu arvates peaksid nüüd kõigepealt Kabjalohus ära käima.”
„Arvad?”
„Märgid ju näitavad, et need saladuslikud jõud kutsuvad sind sinna.”
„Näib nii,” ohkas Kertu, „aga ma ei julge korterit tühjaks jätta. Eriti nüüd. Mul on sihuke aimus, et Jürgen sepitseb midagi. Ta võib väga alatu olla.”
„Arvan samuti, et ega Jürgen seda asja niisama ei jäta. Seepärast teen ettepaneku: elaksin oma perega vahelduseks mõnda aega sinu korteris. Aeg-ajalt käib keegi isa-ema vaatamas. Pealegi on nad meil tublid … Muidugi kui sul midagi selle vastu pole.”
„Mis sa nüüd, mitte kõige vähematki! Pealegi vajan praegu Saaremaad nagu värsket õhku. Ja ilmtingimata pean Piksekivi nägema!”
„Usun. Kuule, kus su kivikild on? On sul see alles? ”
„Muidugi alles,” elavnes Kertu. „Tõstsin selle igaks juhuks silma alt ära.”
„Miks?”
„Sattusin peale, kui Jürgen Piksekildu näperdas.”
„Piksekildu?” naeris Rain. „Ilus nimi, ja võib-olla ka tähendusrikas. Näita seda!”
Kertu vaatas vennale pikalt otsa ning läks magamistuppa. Tuli sealt karbikesega tagasi. „Võta see ise välja,” lausus ta lühidalt ja hakkas Jürgeni poolt segi paisatud kirjutuslauda koristama. Rain kõõritas imestunult õe poole, avas siis karbi ning haaras parajasti peopessa mahtuva kivi pihku, uuris seda veidi ning poetas siis karpi tagasi.
„Tundsid sa midagi?” päris Kertu pinevil häälega.
„Mida ma siis tundma pidin?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.