Üleannetus. Triloogia I raamat. Kasey Michaels

ähmasemalt mõistis ta, et naine ei kanna peale hommikumantli mitte midagi.

      „Sam…?”

      Samil oli pärast Joliet teisigi naisi olnud. Ta polnud pühak ja naine oli ära olnud viis pikka aastat. Kuid ühtki neist polnud lubatud siia: tema majja, tema magamistuppa, alasti tema hommikumantlisse. Ta oli oma vannitoa Joliele mõeldes ümber kujundanud, teades, et see on hullumeelne. Kuid mees, kellel pole enam isegi lootust, võib sama hästi elu kohe margikogumisele pühendada.

      „See polnud tõsi, mida sa seal väljas ütlesid, Jolie. Ma igatsesin sind piisavalt. Terve esimese aasta mõtlesin pidevalt, et sa tuled koju tagasi. Püüdsin endale kinnitada, et sa lihtsalt kogud julgust, et tunnistada, et eksisid, et Hollywood ei ole sinu jaoks õige koht. Ja siis… ja siis tuli film välja ja ma teadsin. Sul oli ainult paar tosinat rida üsna halba teksti ja sa olid ekraanil ainult kolmes stseenis – ma lugesin kokku. Kuid kui sa olid ekraanil, siis polnud seal kedagi teist, kellelgi teisel polnud tähtsust. Sa olid suurepärane. Siis ma teadsin, Jolie. Siis ma teadsin, et sa ei tule enam kunagi koju.”

      Naine vaatas maha. „Mul vedas. Ma olin valmis teise aasta lõpus, kui see kohutav film välja tuli, saba jalge vahel koju tulema. Kuid Walter andis mulle ka oma järgmises filmis osa ja sellest ajast peale olen pidevalt töötanud. Asjad… asjad lähevad nii, nagu peavad. Kui ma oleksin läbikukkujana tagasi tulnud, poleks ma kellelegi midagi väärt olnud. Ei sulle ega isegi endale.”

      Kui Jolie rääkis, lükkas Sam masseerivate pöialdega hommikumantli hõlmasid aina kaugemale. „Ja sa tegid kõike nii, nagu sulle meeldis.”

      „Tähendab, et mitte nii, nagu sulle oleks meeldinud?” Naine asetas käed mehe rinnale ja libistas need siis alla tema pihani. „Kuid see on nüüd möödas, Sam. Ma ei kasutanud sinu raha ega sinu abi. Ma laulsin üsna hästi. Ma teadsin, et oskan tantsida. Pidin välja uurima, kas oskan ka näidelda. Ma pidin seda tegema, Sam. Ja ma pidin seda ise tegema. Nii ma siis koristasin laudu, müüsin kingi, pakkisin oste, küsisin, kas kliendid tahavad oma burgeri juurde friikartuleid. Ma tegin kõike ise. Kuidagi sain ma endale osa selles kõige halvemas filmis, mis kunagi kinolina on näinud, ja mul hakkas vedama. Uskumatu, et sa seda filmi üldse vaatasid. Stuudio peaaegu mattis selle maha, kui nad minust uut staari teha tahtsid.”

      Nüüd oli Sami kord pilku kõrvale pöörata. „Keegi mainis, et oli sind selles filmis näinud, pean tunnistama, et seda polnud kerge leida.”

      „See läks peaaegu otsekohe riiulile seisma,” vastas Jolie mehe püksirihma kallal töötades. Sam suunas neid mõlemaid juba voodi poole. „Sam? Kas me räägime edasi või liigub see kõik mingis suunas?”

      Sam teadis, et nende jutt ei liigu tõe lähedalegi, see oli kindel. Mitte igatahes siis, kui tema selles suhtes midagi ette võtta sai. Miks siis mitte lasta kõigel minna sinna, kuhu nad mõlemad tahtsid, et see läheks?

      Sami pöidlad olid oma tööga hästi hakkama saanud ja nüüd puudutasid ta sõrmed juba paljast nahka. Mees tundis oma reite tagakülje vastas juba voodi äärt. „Kas sa tahad sellega öelda, et oled näljane ja tahad oma võileiva lõpuni süüa?”

      Naine vaatas teda oma uskumatult pikkade ripsmete varjust. „Ma olen tõesti… näljane.”

      Sam kobas naise hommikumantli esiosa, leidis vöö ühe otsa, tõmbas seda ja mantli hõlmad vajusid lahti.

      „Jumal küll,” sosistas mees ja ahmis silmadega pilti pikast piinavalt täiuslikust kehast.

      Jolie kehitas õlgu ja hommikumantel libises tal seljast ja kukkus jalgade juurde. Naine seisis Sami ees täiesti alasti ja häbenemata, õrnalt tegutses ta edasi mehe püksirihma, nööbi ja luku kallal. Ja siis, ühe kiire liigutusega oli Sam allapoole vööd täiesti alasti, püksid ja bokserid kukkusid ta pahkluude ümber.

      Ta tundis Joliet. Tundis ta tujusid ja märguandeid.

      Järgnevas ei pidanud olema midagi õrna.

      Sam sulges hetkeks silmad ja vaatas siis naisest mööda nende peegeluste poole, mis varjasid väikest baari ja lõõgastumistuba. Ta vaatas juhmistunud pilguga peeglist, kuidas libistab kätega üle naise keha ja haarab ta tugevatest kõrgetest tuharatest. Ta vaatas, kuidas ta tõmbab Jolie lähemale, kuidas naine asetab tasakaalu hoidmiseks käed tema õlgadele.

      Vaatas, kuidas tantsijale omaselt painduv Jolie mässib ühe jala ümber tema piha.

      „Hoia mind, Sam,” sosistas Jolie mehe kõrvalesta näkitsedes. „Aita mind!”

      Oli tal valikut? Käed ikka veel naise kannikatel, ajas mees jalad natuke harki, et toetada Joliet, kes tõstis nüüd ka teise jala ja pani selle ümber mehe selja.

      Sam ei suutnud lõpetada toimuva peeglist jälgimist. Ka siis mitte, kui ta Jolie kaela lakkus ja keele naise kõrva taha surus. Ka siis mitte, kui naine libistas käe nende vahele. Leidis ja aitas teda. Sättis ennast tema ümber. Tõmbas teda enda sisse. Sügavamale. Sügavamale.

      „Jah… jah… Sam, jah!”

      See oli puhas vajadus. Ürgne ja loomalik.

      Jolie tahtis unustada. Sam tahtis meenutada.

      Sam mõistis, et tol hetkel pole tal oma hormoonide üle rohkem võimu kui teismelisel. Ta lükkas ennast naise sisse ja Jolie surus oma pikad sõrmeküüned mehe selga. Korra, kaks, ta tõmbas Jolie enda vastu, enne kui midagi tema sees murdus, vabaks pääses ja ta tõmbus naise sees krampi, purskus tema sisse, andis endast lõplikult kõik talle.