Jolie unustas kaamera, reporterid ja isegi oma viha. Ta hingas peaaegu tahtmatult sisse, imes õhku endasse nii tugevalt ja nii kaua, et hakkas muretsema, ega ta viimaks väljahingamist unustanud pole. Ja siis, kui tundus, et ta hakkab kohe-kohe minestama, vabanes miski tema sisemuses. Temast purskus naerupahvak, mis oli sinna pika aja jooksul kogunenud ning murdis nüüd täiesti kontrollimatult välja.
Ta naeris, kuni pidi kummarduma ja käed põlvedele toetama, et tasakaalu leida. Ja ta naeris ikka veel edasi.
Ta naeris seni, kuni naer muutus pisarateks. Rasked sügavad nuuksed raputasid Jolie keha, sest ta mõtles sellele, kui väga oleks Teddyle meeldinud see lugu mutiauguga. Ta oleks sellest poole pikema ja poole naljakama loo kokku rääkinud.
„Tule nüüd, kullake, esinemisaeg on läbi.”
Jolie kangestus, tundes, kuidas tugevad käed ta õlgade ümbert kinni võtavad ja ta püsti tõstavad. Ta pööras aeglaselt ümber ja vaatas näkku, mida polnud näinud viis pikka aastat.
„Sam? Oh Jumal … Sam …”
„Jah, Sam. See on õige,” ütles Sam Becket, libistas kaitsva käe ümber Jolie õlgade ja juhtis ta limusiinist eemale uhke musta Mercedese poole, mis oli pargitud teekäänaku taha. „Su õed saavad hakkama, kuid peame sinu siit eemale saama!”
Jolie püüdis käiku aeglustada, kuid Sam hoidis teda kõvasti kinni ja kiirustas üle muru auto poole. „Ma ei saa neid lihtsalt jätta…”
„Saad ja seda sa ka teed. Üks kord oma iseseisva elu jooksul lased sa kellelgi teisel enda eest hoolitseda!” ütles mees. Sam avas sõiduki kõrvalukse ja peaaegu lükkas Jolie istmele. Piltnikud käisid neil kaamerate välkudes järel. Nad surusid fotoaparaadid vastu autoakent ja Jolie kattis näo kätega.
Sam avas juhiukse ja jäi enne sisse istumist hetkeks seisma. „Teil on kolm sekundit, et kaamerad kokku pakkida. Liikuge eest ära või jääte neist ilma!”
Üks mikrofoniga reporter trügis veelgi lähemale. Tüübil olid blondid juuksed, võltspäevitus ja liiga valged hambad, mis võisid küll ekraanil head välja näha, kuid päris elus andsid talle kopraonu välimuse. „Või nii?” nõudis tüüp. „Ja kes sa selline ole? Kes kurat sina oled?”
„Mina? Aga palun, kopraonu, mina olen see mees, kes nüüd kohe lahkub. Kahe sekundi pärast. Kes teist luuseritest tahab mu rattakaunistuseks saada?”
„Seda te ei tee… meil on õigus…”
Sam tõmbas ukse mürtsuga kinni. Ta keeras süütevõtit ja pani esimese käigu sisse. Lühike hoiatav signaal ja suur auto liikus paigast.
„Sam, sa ei saa neile lihtsalt otsa sõita,” hoiatas Jolie, hakates tasapisi mõistusele tulema. „Ma poleks tohtinud murduda. Ma ju tean, kuidas see käib, tean, millised nad on. Ma – Sam, ei!”
Väljas karjatas keegi valust ja ülejäänud raisakotkad tormasid ohutusse kaugusse.
„Ups! Tundub, et ma sõitsin vist üle kellegi jala või mis?” ütles Sam ja naeratas naisele. „No ei saa väita, nagu poleks ma neid hoiatanud! Pea alla, Jolie, oleme ohutsoonist peaaegu väljas.”
„Mu mänedžer kas suudleb sind või laseb su maha. Mind ennast ka, kui nüüd järele mõelda,” ütles Jolie, kui Mercedes surnuaia väravatest välja jõudis ja maanteele pööras.
„Kas see läheb sulle korda?”
Jolie vaatas mehele otsa ja kaalus tõsiselt vastust. „Ei, ma ei usu, et läheb.” Ta pistis käe taskusse ja tõmbas välja paki pabertaskurätikuid silmade kuivatamiseks. „Aitäh, Sam. Sa ei oleks pidanud seda tegema.”
„Mida ma oskan öelda? Superkoer päästeoperatsioonil?” Mees naeratas kiiresti Joliele ja naise kõhus hüppas midagi. Kuidas mehed seda tegid? Naised muutusid aina vanemaks ja Hollywoodis veel eriti kiiresti. Aga mehed? Mehed vananesid nagu vein. Sam Becket oli lihtsalt üks esmaklassiline uunikum.
„Kõigi superkangelaste seast valisid sa just superkoera?”
„Ilmselt on pikad lontis kõrvad lihtsalt mu nõrk koht.”
„Oh jumal! Rockne! Ma lasin ta rihmast lahti!”
„Ta on Jade’i juures,” ütles Sam ja keeras kõrvalteele, pilk tahavaatepeeglisse suunatud. „Meid jälitatakse.”
„Ei, sind jälitatakse. Sina oled ju Superkoer, mäletad?” Jolie pööras istmel ümber ja vaatas tahavaatepeeglisse. „Kas see masin suudab põgeneda hiidsatelliidiga telebussi eest?”
Küsimusele vastuseks vajutas Sam gaasi põhja, nii et Jolie pidi uuesti ümber pööramiseks uksekäepidemest kramplikult kinni hoidma ja turvavöö kõvemini kinni tõmbama. „Kuidas ma sain unustada, milline eputis sa oled?” küsis ta ja surus pea vastu tuge, kui mees õnneks üsna hõredas liikluses edasi-tagasi sõelus.
Mees oli nüüd täiesti keskendunud ja Jolie kasutas juhust, et teda korralikumalt uurida. Tema profiil oli ikka veel terav, nina sirge ja kaunis, põsearnad kõrged, kulmud teravad ja lõuajoon konkreetne nagu kivi. Mees oli üsna hiljuti ületanud kolmekümne aasta piiri. Kolmkümmend kolm? Kolmkümmend neli? Ilmselt peaks ta seda mäletama, aga ei mäletanud sellegipoolest.
Ta mäletas aga mehe pakse tumeblonde juukseid, mis olid lühemad, kui siis, kui Jolie neid viimati nägi, ja üsna sasitud – sellist sorti sasitud, mis maksab parimate juuksurite juures ilmselt kakssada dollarit. Mehe veatu nahk oli kuldpruuniks päevitunud. Ta käed olid näoga võrreldes üsna kahvatud. See tõestas, et tal oli olnud Becketi Impordi, ühe piinlikult rikka Becketi suguvõsa firmadest, juhtimise kõrvalt aega ka natuke golfi mängida.
Põhiliselt mäletas Jolie seda, kui hästi tema keha mehe pika saleda figuuriga sobis. Naise pealagi ulatus Sami lõuani, samas kui suuremale osale meestest pidi Jolie ülevalt alla vaatama. Tunne, mida mehe käed tema naha vastas tekitasid, tema huulte maitse, tugev, jalust niitev pilk mehe rohelistes silmades, kui nende kehad ühinesid…
„Kuhu… mm… kuhu me läheme?”
„Oleks arutu raputada press maha ja minna siis otse tagasi su isa majja, kas sa ei arva?”
Jolie noogutas ja hammustas ülahuult. „Kuhu me siis läheme?”
„Minu juurde,” vastas mees, langetas veidi pead ja piilus naist üle päikeseprillide hõbedaste raamide. „On sul midagi selle vastu?”
Jolie raputas pead, surudes maha järjekordse hüppe kõhus. „Ma ei ole vist veel valmis tagasi koju minema, nii et ei, mul pole selle vastu midagi. Ma olin nii ametis kõigi pilkude vältimisega, et ei näinudki, et sa kohal olid. Kas sa olid juba kirikus?”
„Vabandust, aga ei. Olin eile kaua väljas ja nägin kuulutust alles hommikul kontoris ajalehes, mille sekretär mu lauale oli jätnud. Ja kuna ma pole seda veel öelnud, siis mul on Teddy surma pärast väga kahju. Ta oli ainulaadne kuju!”
„Sa meeldisid talle alati,” ütles Jolie ja pilgutas pisaraid ära.
„Mitte alati.”
Jolie vaatas mehele otsa. „Kuidas palun? Tal oli alati Sam seda ja Sam teist. „Sam on ainulaadne mees, Jolie!”.”
„See oli ilmselt enne seda, kui ta käskis mul sinust eemale hoida, kui ei taha oma näole uut kujundust.”
„Ta… oh… seda ta küll ei öelnud. Või ütles? Oh jumal, ütleski? Millal ta seda ütles?”
Sam vaatas teda ja kallutas jälle pead, et heita naisele oma vaimustavate roheliste silmade pilk üle päikeseprillide. „Kas sa tahad tõesti praegu minevikku meenutama hakata, kui me just nii hästi läbi saame?”
„Ei, ilmselt mitte,” vastas Jolie, nihutas ennast toolil mugavamasse asendisse ning jälgis autoaknast avanevat vaadet. Selle moodustasid põhiliselt teed ääristavad kõrged tsementmüürid, mis varjasid võõraste