Sajandeid on inimesed otsinud panatsead, imerohtu, mis annaks igavese elu ja täieliku tervise. Eri kultuurides on teatud (söödavatel) taimedel olnud tähtis koht vanade ravitsemissüsteemide osana, ja nende abil on üritatud tagada nii teadvuse kui ka keha heaolu. Peaaegu kõigis kultuurides on olnud eriti kõrgesti hinnatud toiduaineid. Näiteks Hiinas ja Indias on püütud selliste taimedega pikendada eluiga ning tagada vaimset ja kehalist reipust kogu elu jooksul. Niisuguseid ürte on peetud surematuse imerohtudeks või siis arvatud, et need vähemalt aitavad kasutajal jõuda surematusele lähemale. Indias on sellised olnud rasayana-taimed, mida on arvatud tervendavat nii vaimu kui ka keha.
Hiina traditsiooniline meditsiin on ennetav teraapia, holistiline ehk kõikehõlmav ravi. Lähtepunktiks on õige toitumine – ainult siis, kui see ei aita, määratakse ravimeid. Sööke valitakse ühtviisi nii ravitoimet kui ka toitvust ja maitset silmas pidades. Esmatähtis on tasakaalustatuse ja harmoonia taotlus, sest mikrokosmos ehk inimene peaks olema makrokosmosega alati tasakaalus. Kreeka filosoofiast pärineva mõtteviisi järgi on kõik kõiksuse tasandid, maailmakõiksusest (makrokosmosest) inimeseni (mikrokosmoseni) omavahel ühenduses. Taoismis on eesmärgiks tasakaal ja kohandumine. Taoism suunas elueliksiire otsima ja ühtlasi taimeravi arendama. Taod, kohandumist ja tasakaalustatust, soodustavad adaptogeentaimed või toonikumid ehk üldise enesetunde tugevdajad.
Kibuvitsamarjad, suurepärane antioksüdantide allikas.
Indias on ajurveda põhimõte ravimite kõrval hoolitseda tervise eest ja vältida haigusi tasakaalustatud toitumise, füüsiliste ja vaimsete harjutuste, positiivse mõtlemise ning harmoonilise keskkonnaga. Nõnda püütakse tugevdada keha elujõudu ja õilistada vaimu. Meetodi aluseks on usk keha kalduvusse iseenesest paraneda. Ajurveda valib ravimeid selle järgi, kuidas need säilitavad tasakaalu haige ja elu eri tegurite vahel.
Roomas loodi Pontose kuninga Mithridates VI (132–63 eKr) eestvõtmisel mitridaatsium, aine, mis sisaldas 54 eri koostisosa mürkide vastu. Arst Andromachus arendas esimesel sajandil eKr mitridaatsiumist välja tõhusa universaalravimi nimega Theriaca andromachi, mis sisaldas 64 eri taimse ja loomse päritoluga droogi. Teriakk, nagu see nimi aja jooksul lühenes, oli Euroopas kasutusel üle 1500 aasta ja seda hakati pidama „kõike parandavaks”. Teriaki retsept oli ära toodud veel Rootsi-Soome esimeses farmakopöas (1686), kuid aastal 1876 väljaantud mürke käsitlev seadus keelas ära oopiumi kasutamise teriakis. Selle ravimi valmistamine vähenes ja 20. sajandi algul lõppes hoopiski. Teised samalaadsed universaalravimid olid Nero arsti leiutatud „Veneetsia siirup”, Tarsuse Philoni loodud philonium ja Jerome Frascata katkuvastane ravim diascordium. Egiptusest ja Kreekast jõudsid Rooma pühad tinktuurid hiera picra, millel oli samuti kõikeparandav maine. „Rootsi tilgad” on traditsiooniline ürditoonikum, mida on Euroopas kasutatud 18. sajandist alates. Tänapäeval on supertoidud „Rootsi tilgad” kõrvale tõrjunud.
Otsime üha võlu- või supertaimi või nende ühendeid, mille abil meie keha ja vaim võiks kaua noorena püsida, soovitavalt igavesti. Vananemisvastased eliksiirid, tabletid ja salvid täidavad reklaamilehekülgi. Noorust säilitavat võluainet pole seni siiski leitud. See-eest on uuringud andnud uut teavet meie keha ja aju komplitseeritusest ja ajule vajalike toitainete mitmekesisusest.
Me elame väga mitmetahulises maailmas, kus puutume iga päev kokku paljude stressi põhjustavate teguritega. Koormame ennast lisaainete ja mürkidega ja sööme toitu, mille koostisosadevaheline suhe ei ole soodne. Tuleb vaid püüelda tasakaalu poole selles keerulises ja vastuolulises maailmas ning leida õige toiduvalik, mis on kooskõlas pärilikkustegurite ja elukorraga.
Oma 40 aasta pikkuse kogemusega tervise vallas usun, et üks tervise lähtealus on tervislik looduslik toit, millel on suuresti haigusi ennetav mõju. Nüüdisaja teadus on hakanud esile tõstma värske ökotoidu tervistavat mõju, sest sellises toidus on säilinud immuunkaitset tugevdavad mikroobid. Fütoteraapia ehk taimravi ei toimi ilma toitumist kavandamata, sest laias laastus on kõigil toiduks kasutatavatel taimedel terapeutiline mõju, kui me seda ise oma toimingutega ei riku või ei kasuta taimi valesti.
Barcelona turul.
Arvan siiski, et lisaks toidule vajame ka teatud toidulisandeid. Me ei saa elada täiesti stressivabas keskkonnas ja vabana pärilikkustegureist. Ka maapinda on aegade jooksul vaesestatud ja mürgitatud, mistõttu taimede ja loomade toit ei sisalda enam kõiki nende heaoluks vajalikke elemente. Viimased geeniuuringud on andnud mõista, et mäluhaigused hakkavad arenema juba lapsepõlves. Meie kõigi üks tähtsaimaid ülesandeid peaks olema aidata iseennast ja oma lähedasi, tagades ajule parimad võimalikud keskkonnatingimused ja toitumise.
Mis on vananemine
Vanus on vaimu võit mateeria üle.
Millest sa ei hooli, sel pole tähtsust.
Mark Twain
Oleme alati tahtnud aru saada, miks me vananeme. Kasvame, areneme, jõuame täisikka – ja samas toimub ähvardav vananemine. Miks oleme üha vastuvõtlikumad haigustele? Vananemine algab juba noorpõlves, aga kiireneb paljudel, kui aastaid on nii 60–65. Siiski on iga, mil inimene ei tule enam ilma kõrvalise abita toime, küllaltki erinev ja jääb seitsmekümne ja saja aasta vahele. Osa on heas vormis veel isegi 90-aastasena, teistel on vananemine oma töö teinud juba seitsmekümnesena. Viimastel aastakümnetel on arenenud maades inimeste keskmine eluiga eriti jõudsalt pikenenud, aga seejuures ei ole üksikinimese maksimaalne eluiga otsustavalt kasvanud. Vananemine on väga individuaalne.
Vananemine kuulub inimelu juurde, aga inimesed ei vanane ühesuguses rütmis. Suur tähtsus on pärilikkusel, aga ka eluviis, tervisesport, toitumine ja traumad ja nende tagajärjed mõjutavad vananemise kiirust. Üldiselt tähendab vananemine organismis halvemuse suunas toimuvaid muutusi. See ongi paljude kehaliste, vaimsete ja sotsiaalsete muutuste mitmetahuline kogum. Küllap on kõigi jaoks tähtsaim elukvaliteedi parandamine, kuigi see ei pruugi tähendada eluea pikenemist.
Inimkeha taandareng algab juba kolmekümnendate eluaastate paiku. Vananemine annab end tunda eriti selliste rakkude talitluses, mille hulk aastatega väheneb. Rakkude ja kudede vananemist mõjutavad paljud asjaolud. Kesksed biokeemilised tegurid on vabadest radikaalidest põhjustatud oksüdatsioonistress, valkude ja rasvade suhkrustumine (glükatsioon) ja karbonüülimine. Kõigi krooniliste haiguste puhul on tegemist nii oksüdatsioonistressi kui ka põletikuga. Need lühendavad rakkude telomeere, kiirendades sellega vananemismuutusi ja lisades vananemisega kaasnevaid haigestumisriske. Telomeerid on kromosoomide DNA-molekulides olevad otsmised osad, milles on piiratud hulk korrapäraseid, rakkude jagunemisel irduvaid aluspaare.
Kui telomeerid saavad otsa, lõpeb ka rakkude jagunemine. Uusi rakkusid enam ei moodustu, mis tähendab, et koed ei uuene enam sama kiiresti, kui vanad surevad. Need uuenematud rakud jätkavad oma talitlust ja neist vabanevad molekulid võivad organismis haigusi põhjustada. Vananedes muutume vastuvõtlikumaks pikenenud stressi kahjustavale toimele. Vananedes mõjutab stress kilpnäärme talitlust, anaboolsete hormoonide toodang väheneb, lihasmass muutub väiksemaks ja kahjuliku rasva ladestumine suureneb.
Rikkalikus valikus puu- ja köögivilju.
Paljusid organismis toimuvaid vananemisega kaasnevaid muutusi põhjustavad haigused, mis tabavad nõrgenenud vastupanuvõimega vanureid. Rakkude energiatoodang väheneb ja põletikutsütokiine tekib rohkem. Organismis toimub ikka veel miljoneid mutatsioone, aga DNA vigu parandavad ensüümid ei toimi ruineerunud elundkonnas enam endise tõhususega, mistõttu mutatsioonide mõju tuleb rohkem esile. Rakkude jagunedes tekib geenides üha rohkem vigu, sest koopiatest võetakse üksteise järel üha uusi koopiaid. Vananedes koguneb rakkudesse jäätmeid, mis on organismi jaoks mürgised ja häirivad selle talitlusi. Immuunkaitse nõrgeneb ja taandareng kiirendab seda protsessi veelgi. Lisaks geenimuutustele toimub