Originaali tiitel:
Sabine Durrant
Under Your Skin
Mulholland Books
Kaas: OÜ PiktoGraaf
Toimetanud Rein Põder
© TPC & G Ldt
©Tõlge eesti keelde. Ene Mäe ja OÜ Eesti Raamat, 2014
ISBN 978-9949-525-42-3
ISBN 978-9949-091-49-2 (epub)
www.eestiraamat.ee
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
G.S.-ile
Reede
Täna hommikul läksin välja varem kui tavaliselt ja kuigi ei ole päris pime, pole ka veel valge. Park on viirastusi ja varje täis; puud varakevadise loori all ikka veel jäigad raudrüüs kogud; raudteeäärsed põõsad ja sõnajalad sõlmelised ja puntras – röövlite paradiis, kuigi ma püüan hoiduda selle peale mõtlemast.
Valin oma tavalise marsruudi: üle silla ja ümber jalgpalliplatside, mis on mättased nagu lainetav meri. Kõige pimedam koht on seal, kus jalgtee ümber nurga keerab, ja siis tuleb ebameeldiv sissepiiratuse hetk: ühel pool raudtee ja teisel seikluspark. Sinine anorak, vettinud ja lontis, annab ühele postile jubedalt inimliku kuju ning mu samm kiireneb, kuni jalgtee suundub üle lageda muru peatee poole. Autode esituled – igapäevased sõitjad, kellel on vaja tööle jõuda veel varem kui minul, kui niisugune asi võimalik on – kammivad sillutist. Peaaegu hääletult tuleb mulle vastu üks kogu, teine jooksja, kõrvaklappide ja lükra vilksatus, kaob ühe hingetõmbe, ühe soojuse- ja higipahvaku jooksul. Londonis ei ole sa kunagi üksi, isegi mitte keset ööd, isegi mitte kontkülmal märtsikuu hommikul enne koitu. Alati on võimalik, et keegi jälgib, tuleb järele, vaatab, mida sa ette võtad. Ma ei ole kindel, et see mulle meeldib.
Jooksmine aitab. Tempo, rütm, jäsemete korrapärase liikumise tajumine korrastab mu mõtteid. Ma ei maganud täna öösel hästi. Isegi lühikeste suigatuste ajal nägin unes, et olen ärkvel. Viimaks pidin üles tõusma. Keskendun oma hingamisele. Sisse ja välja. Sisse ja välja. Ma jooksen, püüan asju mõttes sorteerida ja koju jõudes lähen duši alla. Kell seitse tuleb Steve ja sõidutab mu stuudiosse. Hüvastijätumusi Milliele – Marta annab talle hommikusöögi. (Püüa Martasse paremini suhtuda.) Kas ma Philipit näen? Tõenäoliselt mitte. Juba nüüd – mida, 5.15? – on ta duši all, ajab habet, raputab Nobu ja Dorchesteri järelmõju maha (tundsin sigarite lõhna, kui ta kell kolm öösel tuppa koperdas), ajab kogu selle lükra endale selga ja väntab oma uhiuue süsinikratta seljas Mayfairi, Tokyosse, Bloombergi. Vanasti käisime koos jooksmas. (Ühesugused dressipluusid, meeste ja naiste Asics. Kas on mage öelda, et see meeldis mulle?) Me ei ole möödunud suvest saadik koos jooksnud. Kuna ärimaailm on selline, nagu see on, ütleb Philip, vajab ta lihastelt tõsist tagasisidet. Vajab võimsat takistust. Jooksmine, ütles ta, ei suuda tema stressi vastu midagi ära teha.
Ma lõõtsutan. Tunnen õhu kõrvetust rinnus. See on täiesti vale; ma ei tee seda õigesti. Olen lootusetu; olen inimene, kes ei oska isegi õigesti joosta. Pööran keskmisele jalgteele, möödun sellest südantlõhestavast pingist, mille külge keegi seob jõulude ajal pärja („EMMELE”). Võib-olla tasuks triviaalsed asjad kõigepealt välja sõeluda. Philipi vanemad: tahavad vastust pühapäevase lõunasöögi asjus. Millie nõndanimetatud sünnipäev: palu Philipit, et ta seekord seda maha ei magaks. (Kuidas ta küll võis teisipäeval tulemata jätta?) Nädalalõpp Brightonis... Kõhtu tuleb jube tunne, kui ma selle peale mõtlen. Ta ütles, et tal on liiga palju tööd. „Pole hullu,” ütlesin ma, kuid ei mõelnud nii. See pole üldse minu väljendki. Ma mängisin justkui kedagi nooremat, nipsakamat – Indiat, seda tüdrukut töö juurest, kellel on ortodontiliselt täiuslik naeratus, Stan Kennedy protežeed, kes on küllalt ilus ja tark, et minu töökohta himustada. Pole hullu? Kas Philip vaatas mind veidra pilguga, kui ma nii ütlesin? Kas see kõlas nii, nagu püüaksin lahe olla. Pole hullu. Kõik need pisiasjad on hullud; selles asi ongi. Mis on triviaalne? Mis on tõsine? Pühapäevane lõunasöök Philipi vanematega, uhke aluspesu Brightoni sviidis, noorema naise pärlhambad, küünlaid puhuv kaheksa-aastane laps. Sellest elu koosnebki. Lõppude lõpuks loeb ainult armastus.
Sillani ja üle silla. Siin ei ole enam nii vaikne. Teisel pool muruplatsi liiguvad veel kaks jooksjat. Suur koer läheb nuuskides tiigi poole. Kolm hane tõusevad tiibu lehvitades ja kaagutades lendu. Taevas heleneb – kusagil nende laskuvate relvahallide pilvede taga tõuseb päike, kuigi need tuhmid valguseniredki näivad parki vaid ilmetumaks muutvat, kontraste ja värve välja loputavat. Laste mänguväljakul on mudilase punane king halli tara otsa pistetud. Hõbehalli oksa küljes ripub märg lepatriinutäpiline müts. Kõik see hüljatud vara, mahajäetud tükikesed inimestest. Ükskord nägin jooksu ajal põõsas meeste aluspükse. Kuidas? Siin ei ole ju Clapham Common. Siin on Wandsworth. Me oleme kõik labraduudlid ja roostes tennisemängijad, mitte häbistavas olukorras ministrid. Dogging ei ole siin levinud harrastus.
Kohviku juures teen sekundi murdosa jooksul otsuse ja pööran ära – kiire sörk ümber keeglimuru. Aga kui jõuan tenniseväljakute juures oleva putkani, tõmbab miski mind selle taha metsikusse puudetukka. Tavaliselt ma siin ei jookse. See on ainult tihedamalt kasvavate kõrge ja kitsa võraga puude kolmnurk jalgpalliplatsi ääres, aga see varjab vaate peateelt. See tundub liiga kahtlane, liiga riskantne. Miks ma seda teen? Sellepärast, et hakkab valgeks minema? Soovist tänase päeva eest ära joosta? Keeglimuru hoolitsetuse ja jooksutempo tuimuse pärast? Lootusetult nurjunud sorteerimise pärast? Ma ei tea. Pärast võin ehk öelda, et igatsesin äkitselt tunda jalgade all värsket taimestikku, nihutada selle pargi haledalt taltsaid piire, olla mõni sekund omaette.
Ma ei oska öelda.
Ma ei karda – võib-olla jooksen liiga kiiresti –, aga joosta on raskem, kui ma ootasin. Maapind on ebaühtlane, konarused üritavad mind takistada. Puuoksad torgivad silmi; rohututid püüavad hüppeliigestest kinni krabada. Ja siis, läbi oksarägastiku näen ma seda.
Kõigepealt tulevad meelde täispuhutavad nukud. Või kalad. Kunagi Wighti saarel puhkusereisil olles leidsime kõrgelt luitelt surnud pringli – ehmatavalt heleda ja lihava, häirivalt kohatu – ja aastate eest, tudengipõlves, komistasin Oxfordi kanali ääres jalutades surnud luige otsa, kes oli kaldapealsel siruli. See vapustas mitte niivõrd sellepärast, et luik oli surnud – olgugi et selle ilu, kogu selle valevuse häving tundus julm –, vaid sellepärast, et ta oli seal, sest mitte keegi ei olnud teda enne minu tulekut ära koristanud.
Peatun ja tungin võssa, noorte arukaskede heledaid oksi kõrvale lükates, kohta, kus koerad või rebased või mõni inimene on lehestiku maha tallanud, sinna, kus on see ebamäärane objekt.
Siis jõuab vaatepildi õudus mulle täiel määral kohale ja ma ei suuda mõelda muud, kui et see ei ole nukk ega kala ega luik.
Tüdruk lebab külili, paljad valged käsivarred üle pea sirutatud, selg kaardus. Mahagonivärvi juuksed on taha, näolt eemale tõmmatud, justkui oleks keegi neid sakutanud. Silmad on lahti, kuid klaasistunud, justkui toidukilega kaetud. Tal on pikad paksud ripsmed – nii pikad ja paksud, et need peavad olema kunstripsmed või pikendused –, kõhn nägu, väikesed hambad pundunud keele kohal, mis on end suust välja, vastu alumist huult surunud. Tal on jalas khakivärvi püksid – võib-olla Topshopist –, millel on reietaskud ja pahkluude kohal väikesed tõmblukud. Tema jalad on paljad. Varbaküüned on lakitud, peaaegu mustaks. Sõrmeküüned on see-eest narmendavad ja murdunud. Sealt, kus tema roosa, ülilühikeste varrukatega T-särgi tagapool on üles rullunud, paistab mustade stringide kolmnurk. Tema ihu – nägu, kael, osa rindkerest – on sinakasvalge, kuid seal on jäljed: veri ja haavad ja kriimud, tillukesed täpid ja horisontaalsed tumedad jooned ja verevalumid, igal pool. Ja tema kael... ma ei suuda tema kaela vaadata.
Ma ei ole kiljunud. Ma ei ole üldse häält teinud. Kas pole veider? Aga äkitselt tajun oma hingamist; see kõlab nagu nuuksumine või röhitsemine. See on justkui lõõtsutamine. Nii mõnigi asi on ootamatu – näiteks see Topshopi mõte. Miks mind huvitab, kust ta endale püksid ostis või kas tal on kunstripsmed? Üksikasjad, mida ma märkan, mida ma