Toomas Vint
Avalikult abielust
Toimetanud Velve Saar
Kujundanud Eva-Maria Vint-Warmington
Illustratsioonideks kasutatud fotod Eva-Maria Vint-Warmington
Esikaane kujunduses on kasutatud maali
American Gothic, 1930 by Grant Wood
All rights reserved Wood Graham Beneficiaries
Licensed by VAGA, New York, NY
Raamat ilmub Eesti Kultuurikapitali toel
ISBN 978-9949-9362-0-5
e-ISBN 9789949742622
Kõik õigused kaitstud
© Toomas Vint 2012
© Kirjastus Tulikiri 2012
Trükikoda PajoPrint
„… rohu sisse ei saa ennast ära peita
rohi saab su ka rohu sees alati kätte …”
Hasso Krull
VOLDEMAR: SÕIT MAAKODUSSE
Üks mobiilikõne võib inimese senise korraliku pereelu käkerdada masendavaks kaoseks. Pöörata elu pea peale. Mõnikord tuleb ette ka vastupidist, kuid viimane olgu öeldud rohkem suusoojaks või siis lohutuseks neile, kes ei jõua ära kiruda maailma tehnilist progressi. Ent kiruda polegi mõtet – mobiiltelefon, mis saab inimese kätte igal kellaajal ja igast paigast, on tänapäeval sama oluline tööriist kui arvuti, ja meie loo juures peaks arvestama, et TV-inimese Reesi Ermi telefonikõne oleks Viviani ja Voldemari varem või hiljem kätte saanud, ja kõik oleks ikkagi läinud nii, nagu sedapuhku läks.
Kui telefon helises, tõstis Voldemari mobiili oma kõrva juurde kõigepealt tema abikaasa Vivian. Autos oli küll „käed vabaks” seade, kuid seekord polnud viitsitud seda telefoniga ühendada. Roolis istuvale Voldemarile tundus korraks, et Vivian räägib mõne nende ühise tuttavaga, aga siis näis, et hoopis võõraga. Ega ta väga tähelepanelikult juttu ei jälginudki, sest parasjagu oli võimalus mööda pääseda ees uimerdavast Subarust, ja kui ta lasi jala gaasipedaalil jälle lõdvemale, sirutati tema poole telefon, ning Voldemari küsiva ilme peale tegi Vivian üksnes mitte midagi väljendava veidra grimassi.
Nagu naerev koer, käis Voldemaril läbi pea, kui ta Viviani käest telefoni võttis ja selle kõrva äärde pani.
„Tere, mina olen Reesi Erm, ma sain numbri oma tädilt ja tahaksime teid oma saatesse kutsuda. Meie uus saade püüab avameelselt rääkida abielus ette tulevatest probleemidest. Tädi ütles, et olete hiiglapikalt koos olnud ja arvas, et kindlasti oskate noortele pajatada, kuidas saab aastakümneid õnneliku abielupaarina elada …” rääkis Voldemarile tuttava kõlaga naisehääl. Ta oli Reesi Ermi tihti teleriekraanil näinud, noore naise hääl oli seal ta kõrvu paitama hakanud ja saatejuht õige sümpaatse mulje jätnud. Ausalt öeldes meeldis Reesi Erm Voldemarile hullupööra, kuid see ei takistanud tal saates osalemisele sõrgu vastu ajamast.
„Mitte mingil juhul! Ma lihtsalt ei kujuta ennast mingi jutusaate toolil istumas ning kõigi ja kõige kohta oma tõde kuulutamas. Ma ei ole säherdune tegelane, kes lidub iga kutsumise peale saba liputades teleriekraanile kekutama, iseasi, kui teie saates tuleks asjalikult juttu minu loomingust, siis ehk küll … Siis vist peabki tulema … Kuid selline elust enesest loba mulle peale ei lähe, liiatigi me sõidame praegu maakodusse, ja kavatseme seal olla õige pikalt. Paar nädalat vähemalt.”
„Ega me stuudiosse ei kutsugi, sõidaksime hoopis teie juurde. Ei sea vestlusele mingeid raame. Räägite koos abikaasaga oma huvitavast elust ja tööst …”
„Kui just nii … siis võib-olla see ei olegi nii paha mõte …” venitas Voldemar, ja ühtäkki viirastus talle, et see oleks sobiv võimalus teha reklaami peatselt ilmuvale raamatule ning kuklas hakkas podisema sadu kordi kuuldud lause „Kui sind pole teleris, siis sind ei ole …” Voldemar mõtles, et sellisel juhul saaks ta kunstnikust nainegi rääkida oma ärajäänud näituse lugu ja reklaamida kataloogi, mis tuli hiljaaegu trükist. Seepeale Voldemar muigas, kunstimaailmas oli sündinud nali missugune! Tavaliselt toimusid näitused, ilma et keegi oleks kataloogi peale mõeldagi söandanud, kuid nüüd oli Vivianil kataloog ilma näituseta.
„Mul ilmub umbes kuu aja pärast novellikogu. Uues raamatus on mõned autobiograafilised novellid ja arvan, et neist võiks saates juttu teha ning raamatu ilmumine avalikkusele välja hõigata. Ma küll ei tea, kas selline varjatud reklaam on teil lubatud … kuid meie puhul peab arvesse võtma, et oleme aktiivsed loojad ja looming ongi meie elu sisu ehk teiste sõnadega – peamine asjaolu, mis meiesuguseid on aastakümneid koos hoidnud.”
„Kui vaja raamatust rääkida, siis tehke seda, mingeid piiranguid ei ole. Me plaanime teiega salvestada paarkümmend minutit ja selle aja sees jõuab paljudest teie elu tahkudest rääkida,” ütles Reesi Erm juba üsna rõõmsal häälel.
Endalegi ootamatult tundis Voldemar, et talle hakkas meeldima väljavaade teleriekraanile pääseda. Juba hulk aega polnud meedia tema vastu huvi tundnud. Varasematel aegadel oli Voldemar mitmel korral kaunis järsult ära öelnud, kord isegi Kroonika noore ajakirjaniku valimatult läbi sõimanud, sest too tahtis, et tuntud kirjanik räägiks vampiiride ja zombi’de trendikal teemal. Küllap oli meediainimeste hulgas levinud arvamus, et kirjanik Voldemar Ausmeel ei armasta neid ja ega nad siis kippunudki teda saadetesse tahtma. Aga kui tõele näkku vaadata, siis sai Voldemar aru, et tal oli viimane aeg lahtiste silmadega enda ümber vaadata. See maailm, kus kirjanik sai pühendunult üksnes oma tööd teha ja meedia iga kell kuradile saata, oli juba veerand sajandit tagasi jäädavalt otsa saanud.
„Ma arvan, et vaatajatele on huvitav asjaolu, et oleme mõlemad vabakutselised … see tähendab, et üle neljakümne aasta oleme pea iga päev praktiliselt 24 tundi ninapidi koos. Võite arvata, et see polegi olnud lihtne … on nii mõndagi ette tulnud ja kolmekümne üheksal korral on meid lahkuminek tõsiselt kummitamas käinud. Mingis mõttes oli see omal ajal kunstiklubi rekord,” liialdas Voldemar suureliselt ja et veelgi õli tulle valada, ütles ta naeru mugistades: „Kunagi sai kirjanik Anton Kulliga isegi kasti konjaki peale kihla veetud, et järjekordne lahkuminek on lõplik.”
„Kuid viimased seitseteist aastat oleme üsna õnnelik paar olnud. Minu elu ja kombed on tänasel päeval hoopis erinevad neist, mis vanasti olid,” rääkis Voldemar tõsiseks muutudes, mispeale Reesi Erm küsis, mis siis juhtus.
„Ma jätsin ühel päeval joomise maha ja pole sestsaadik tilkagi võtnud … Tegelikult on siin mängus anonüümsed alkohoolikud, aga saates me sellest rääkida ei saa. Anonüümsus on anonüümsus. Mul tuleb meelde, kuidas laulja Tom Jones oli Dick Cavetti küsitletavaks ja Cavett püüdis teda igasuguste kavalate küsimustega AA-st rääkima panna, aga Tom põikles nutikalt kõrvale. Viimaks kutsus saatejuht lauljat kordaläinud intervjuud baari tähistama, kuid Tom Jones sõnas muljetavaldava rahuga: „Aitäh kutsumast, aga täna ma ei tahaks ühtegi pitsitäit juua …” Need alkohoolikute probleemid on õige karmid. Ma arvan, et kui poleks tol ajal eluviise muutnud, oleksin ammuilma surnud …”
Nüüd küsis Reesi Erm juba tuntava õhinaga, kas nad võivad kohe järgmisel esmaspäeval tulla. Voldemarile vilksatas korraks pähe, et Reesi Erm usub end olevat kõvem tegija kui Dick Cavett ja paneb ta AA liikumisest rääkima, kuid see oli mõttevilksatus, mis tõi ainult muige ta huultele.
„Tegelikult võiksime loo juba sel neljapäeval ära teha … Lepime kokku, et ma kolmapäeval helistan ja siis täpsustame,” ütles Reesi Erm pärast tõenäolist märkmiku lehitsemise pausi.
„Tervitage minu poolt oma tädi,” sõnas Voldemar viisakalt, pani telefoni ära ja meenutas, millal teda viimati mingisse saatesse kutsuti. See oli vanasti. Vanasti kutsuti teda iga raamatu ilmumisel kirjandussaatesse, aga sellest oli oma tosinkond aastat mööda läinud. Praegusel ajal polnud televisioonis enam kirjandussaadetki