Näitsik on surnud. Sari „Inspektor Morse’i juhtumid“. Colin Dexter

ka mitte?“

      „Kas sa üritad minu meditsiinilisi edusamme tagasi keerata, Lewis?“

      „Kas see … mida see tähendab?“ Lewis tõstis pilgu saatuslikule hoiatusele voodi kohal.

      „See on lihtsalt ettevaatusabinõu,“ sõnas Morse ebausutava ükskõiksusega. Lewise pilk liikus, seekord alla poekoti poole.

      „Ole nüüd, Lewis! Mis sul seal on?“

      Lewis pistis käe kotti, võttis välja pudeli sidruni-kaeravett ja märkas oma suureks üllatuseks ja heameeleks Morse’i näol varjamatut rõõmu.

      „Mu proua lihtsalt mõtles – teate küll, et teil ei lubata juua – suurt muud midagi.“

      „Väga lahke temast! Ütle talle, et praeguses olukorras joon pigem pudelitäie seda kraami kui terve kastitäie viskit.“

      „Te ei mõtle seda ju tõsiselt, sir?“

      „See ei takista sul ometi talle seda ütlemast.“

      „Ja siin on üks raamat,“ lisas Lewis ja võttis kotist veel ühe asja: raamatu pealkirjaga „Ebaõigluse kaalud: kuritegude ja karistuste võrdlev uurimus Shropshire’i krahvkonnas, 1842–1852“.

      Morse võttis paksu köite ja silmitses erilise innuta selle ebaharilikult pikka pealkirja. „Mm! Tundub üsna huvitav.“

      „Te ei mõtle seda ju tõsiselt?“

      „Ei,“ nõustus Morse.

      „See on perekonna pärand ja proua lihtsalt mõtles …“

      „Ütle oma imelisele prouale, et ma olen sellega väga rahul.“

      „Võib-olla teeksite mulle teene ja jätaksite selle haigla raamatukogule, kui välja pääsete.“

      Morse naeris vaikselt ning Lewist haaras ülemuse reaktsiooni nähes kummaline tänutunne ja ta naeratas endamisi. Ta naeratas ikka veel, kui Morse’i voodi juurde astus erakordselt kena tedretähnilise näo ja mahagonivärvi juustega noor õde, vibutas tema poole noomivalt sõrme ja tõi nähtavale kaunid valged korrapärased hambad, osutades tehtud kurjusega sidruni-kaerajoogi pudelile, mille Morse oli öökapile pannud. Morse omakorda noogutas olukorda täielikult mõistes ning näitas omaenda küllalt korrapäraseid, ehkki mitte kuigi valgeid hambaid, öeldes huuli liigutades vaikselt „Olgu“.

      „Kes see on?“ sosistas Lewis, kui õde oli oma teed läinud.

      „See, Lewis, oli Kaunis Fiona. Kena, kas pole? Vahel mõtlen endamisi, kuidas arstid suudavad oma räpased käed temast eemal hoida.“

      „Võib-olla ei suudagi.“

      „Minu meelest tulid sa mu tuju tõstma.“

      Kuid hetkel tundus, et heast tujust on nappus käes. Palati ülemõde (keda Lewis ei olnud sisse astudes märganud, kuna enda meelest kõndis ta otse läbi ruumi nagu kõik teised) oli hoidnud ilmselgelt oma lohepilku peal sündmustel üldiselt ja eriti sündmustel voodi ümber, milles lebas dehüdreerunud peainspektor. Just selle voodi poole astus ta nüüd sihikindlalt paar sammu oma vaatluspunktist laua taga. Ta käsi haaras välgukiirusel öökapilt solvava pudeli ja ta pilk puuris õnnetut Lewist.

      „Meil on selles haiglas oma reeglid, mis on üles pandud ka palati ukse taha. Mul oleks hea meel, kui te neid järgiksite ja teataksite mulle või valveõele, kui plaanite uuesti külastusele tulla. On ülimalt oluline, et me järgiksime siin kindlat korda – püüdke sellest aru saada! Teie sõber on üsna viletsas seisus ja me kõik üritame anda oma parima, et ta kiiresti uuesti terveks saaks. Me ei saa seda teha, kui te toote siia asju, mis teie meelest võiksid talle kasuks tulla, sest te toote täiesti valesid asju, kas on selge? Olen kindel, et saate minu sõnadest aru.“

      Sünge ilme ja kokku pigistatud huultega õde, kelle tumesinine vormiriietus oli tõmmatud kokku hõbepandlaga vööga, oli rääkinud pehme Šoti hääldusega ja Lewis, kelle kahvatud põsed olid punaseks värvunud, paistis tundvat end kohutavalt viletsasti, kui õde kannal ringi keeras ja lahkus. Isegi Morse tundus mõneks hetkeks kummaliselt arglik ja vaikne.

      „Kes see on?“ küsis Lewis (teist korda õhtu jooksul).

      „Sul oli äsja kokkupuude meie palati ülemõe kibestunud hingega, kes on pühendunud rõõmutu tõhususe ideaalile – omamoodi kalvinistlik Thatcheri pooldaja.“

      „Ja mida ta ütles?“

      Morse noogutas. „Just nimelt, Lewis, tema on siin ülemus, nagu sa ilmselt aru said.“

      „Ta ei peaks sellepärast veel nii terav olema.“

      „Unusta ära, Lewis! Arvatavasti on ta armuelus pettunud. Pole ka üllatav, sellise näoga nagu …“

      „Mis ta nimi on?“

      „Teda kutsutakse Nessieks.“

      „Kas ta sündis Lochi lähedal?“

      „Selle sees, Lewis.“

      Mehed pugistasid pisut naerda, kuid vahejuhtum oli olnud ebameeldiv ja eriti Lewisel oli raske seda unustada. Ta uuris veel viis minutit Morse’ilt vaikselt teiste patsientide kohta ja Morse jutustas talle endise India armee sõjaväelase lahkumisest koidikul. Veel umbes viis minutit vesteldi politsei peakorterist Kidlingtonis, Lewise perest ja Oxfords Unitedi üsna rõõmututest väljavaadetest sel hooajal. Kuid miski ei suutnud hajutada tõsiasja, et „see kuradima õde“ (nagu Morse teda nimetas) oli heitnud õhtusele külaskäigule tumeda varju; päris kindlasti oli ta jätnud varju Lewisele. Ja Morse ise tundis äkki palavust ja higistamist ja (jah, kui päris aus olla) väsimusekübet jutuajamisest.