Colin Dexter
Näitsik on surnud
Originaali tiitel:
Colin Dexter
The Wench Is Dead
Pan Books 2016
Toimetanud Siiri Soidro
Kujundanud Kaia Rähn
Copyright © Colin Dexter 1989
First published 1989 by Macmillan. First published in paperback 1990 by Pan Books. This paperback edition published 2016 by Pan Books an imprint of Pan Macmillan, a division of Macmillan Publishers International Ltd
Tõlge eesti keelde © Jana Linnart ja Tänapäev, 2019
ISBN 978-9949-85-586-5
e-ISBN 978-9949-85-672-5
www.tnp.ee
Trükitud AS Pakett trükikojas
Kanalitesse kiindunud Harry Judge’ile, kes tutvustas mulle John Godwini romaani „Christine Collinsi mõrv“, kütkestavat ülevaadet varaviktoriaanlikust mõrvast.
Olen teile mõlemale sügavalt tänu võlgu.
(John Godwini teos on kättesaadav Staffordi raamatukogu osakonnajuhataja kaudu.)
Tänuavaldused
Autor ja kirjastajad tänavad kõiki, kes on andnud lahke loa autorikaitsega materjalide kasutamiseks:
Oxfordi muuseumiametit Oxfordi kanali kaardi eest;
Century Hutchinson Limitedi David Graysoni „Seiklused imedemaal“ katkendite eest;
Faber and Faber Ltd T. S Elioti „Nelja kvarteti“ katkendi „Little Gidding“ eest;
David Higham Associates Limitedi Dorothy L. Sayersi „Julia Wallace’i mõrva“ katkendi avaldamise eest (väljaandja Gollancz);
Methuen London Limitedi Bertolt Brechti „Mees on mees“ katkendi eest;
Oxfordshire’i terviseametit „Patsientide ja külastajate käsiraamatu“ katkendi eest;
Oxford Illustrated Pressi James Stevens Curli „Oxfordi murenemise“ katkendi eest;
Routledge, Chapman and Halli Marshall McLuhani „Meedia mõistmise“ katkendi eest;
Autorite Ühingut Bernard Shaw’ „Tagasi Metuusala juurde“ katkendi eest (väljaandja Longman).
Oleme püüdnud leida kõiki autoriõiguste valdajaid, ent kui mõnest on tahtmatult üle vaadatud, siis teevad autor ja kirjastaja esimesel võimalusel vajalikud täiendused.
Sa oled hooranud, kuid see juhtus teises riigis, Ja pealegi on näitsik surnud (Christopher Marlowe, „Malta juut“)
ESIMENE PEATÜKK
Mõtlemine sõltub täielikult kõhust, kuid sellest hoolimata ei ole need, kellel on parim magu, parimad mõtlejad.
(Voltaire, kirjas d’Alembertile)
Teisipäeval tundis ta end hooti halvasti. Kolmapäeval oli tal sagedasti päris paha. Neljapäeval tundis ta end sagedasti halvasti, kuid päris paha oli tal vaid hooti. Reede hommikul, seest tühi, loid ja pööraselt väsinud, leidis ta suure raskusega energiat, et ennast voodist telefoni juurde vedada ja vabandada ülemuste ees Kidlingtoni politsei peakorteris oma tõenäolise tööle mitteilmumise pärast sel hilisel novembrikuu päeval.
Laupäeva hommikul ärgates tajus ta rõõmuga, et tunneb end oluliselt paremini, ning istus oma Põhja-Oxfordi poissmehekorteri köögis, seljas Lido lamamistooli meenutav kärtstriibuline pidžaama, ja kaalus, kas kõht suudaks Weetabixi küpsisega toime tulla, kui telefon helises.
„Morse kuuleb,“ ütles ta.
„Tere hommikust, sir.“ (Meeldiv hääl!) „Kas te jääksite natukeseks liinile, komissar tahab teiega paar sõna rääkida.“
Morse jäi liinile. Polnud ju erilist valikuvõimalust. Mitte mingit võimalust, kui aus olla, ja Morse lasi pilgu üle pealkirjade The Timesis, mis oli äsja väikeses esikus läbi kirjapilu saabunud – hilja, nagu laupäeviti ikka.
„Ma ühendan teid komissariga,“ ütles seesama meeldiv hääl, „üks hetk, palun!“
Morse ei lausunud midagi, ent peaaegu palvetas (madalkiriku ateisti kohta midagi üsna erakordset), et Strange hakkaks liikuma, tuleks telefonile ja ütleks, mis tal öelda on … Ta laubale tekkisid higipiisad ja vasak käsi otsis pidžaamajaki taskust taskurätikut.
„Ahh! Morse? Jah? Ahh! Kurb kuulda, et oled pisut lössis, vanapoiss. Seda liigub praegu palju ringi. Mu naise vend sai selle – millal see oligi – umbes kahe nädala eest. Ei! Ma valetan, see pidi olema vähemalt kolm nädalat tagasi. Aga see ei ole ju oluline, mis?“
Morse’i laubale olid tekkinud suured higipiisad ning ta pühkis uuesti nägu ja pomises telefoni paar kohusetundlikult nõustuvat häälitsust.
„Loodan, et ma ei ajanud sind voodist välja.“
„Ei, ei, sir.“
„Tore. Siis on hästi. Mõtlesin, et ütlen lihtsalt paar kiiret sõna, muud midagi. Ee … kuule, Morse!“ (Oli selge, et Strange’i mõtted olid kuhugi jõudnud.) „Pole põhjust täna välja tulla, mitte mingit põhjust. Kui sa end just äkki palju paremini ei tunne. Usun, et tuleme siin toime. Surnuaiad on asendamatuid inimesi täis, mis?“
„Tänan, sir. Teist oli väga lahke helistada, hindan seda kõrgelt, aga ma olen sel nädalal niikuinii ametlikult vaba …“
„Jah? Või nii! See on tore! See on ee … väga hea, kas pole? Annab võimaluse jääda voodisse.“
„Võib-olla, sir,“ vastas Morse väsinult.
„Aga sa ütlesid, et oled üleval.“
„Jah, sir!“
„Mine siis tagasi voodisse, Morse! See annab sulle võimaluse korralikult puhata – see nädalavahetus – kas pole nii? Täpselt õige asi, veidi puhkust, kui tunned ennast pisut lössis, kas pole? Täpselt seda ütles arst mu naisevennale, millal see nüüd oligi …“
Hiljem tundus Morse’ile, et ta oli lõpetanud selle telefonivestluse viisakalt ja väljendanud kohast muret Strange’i paraneva naisevenna suhtes, ta mäletas enda meelest, et pühkis uuesti peoga üle lauba, mis oli nüüd väga märg ja väga-väga külm, tõmbas siis kaks-kolm korda sügavalt hinge – ja sööstis vannituppa …
Koristaja proua Green, kes käis teisipäeva ja laupäeva hommikuti, oli see, kes helistas otsekohe 999 ja nõudis kiirabi. Ta oli leidnud oma tööandja istumas esikus, selg vastu seina: teadvusel, pealtnäha kaine ja suhteliselt vastuvõetava välimusega, kui välja arvata pidžaamaesisel laiuvad tumedad punakaspruunid plekid, mis meenutasid nii värvilt kui ka tekstuurilt proua Greenile setet kohvikannu põhjas. Ta teadis täpselt, mida need tähendavad, sest too mõtlematult julm arst oli teinud täiesti selgeks – nüüd oli sellest viis aastat –, et kui ta oleks otsekohe arstile helistanud, oleks härra Green endiselt võinud …
„Jah, täpselt nii,“ kuulis proua Green end üllatavalt käskivalt ütlemas, „Banbury Roadi ringtee lõunaküljel. Ma ootan teid.“
Samal hommikul kell veerand üksteist lasi vaid pooleldi tõrges Morse aidata end kiirabiautosse, kus ta istus, sussides ja torkiv hall tekk ümber puhta pidžaama tõmmatud, trotslikult keskealises vormiriietuses naise vastas, kes paistis võtvat