Meie oleme väsind, terve Euroopa on väsind ja maailm on väsind. Dualistlik theism on muidugi elohistlikult seisundilt Jumala tahe ja siin on jälle dialeksise tipp. Inimesel pole ühtegi kohta enam jalgealuseks. Miks? Võib olla, et me ei tohigi seda teada. Võib olla, et oleme liiaks vanad ja meie surm on ligi juba. Me oleme väsind vaevlemisest ja kui omale katsume imbutada sisse jõudu, kas teoreetilise või praktilise militarismiga, me oleme väsind heitlusest Jumalaga. Kõik oleneb Jumalast, mis ta meiega tahab teha, meie ise oleme põrm ja tuhk. Kui me arvame, et suudame midagi, siis me petame endid, sest suudame vaid vähe aega kannatada ja kaevata.
Igatseda ja tunda piinu ja vaevu — see on inimlik. Kas me sellest kunagi kaugemale jõuame? Võibolla! Kui ainult igatsuse teostumises ei peituks jällegi häda. Kui ainult! Aga kui meie ka pääseksime praegusest kriisist, korra me kustume ikka, vaatamata majanduslikule ja kultuurilisele kõrgusele, mida viimast meil pole.
Iga sõna, mis öeldakse, on endaveenmiseks, iga süsteem on selleks, et rahu leida endale (mitte selleks, et teisi veenda, sest sellest pole midagi kasu) ja üks ei ole parem kui teine. Ja uskuda tähendab olla hulljulge, kuid seda pole inimene kunagi suutnud kõik oma elupäevad, ta komberdab ja kukub nagu pime ja vigane kerjus. Kas ta sinna saab, kuhu ta rännata tahab, seda meie ei tea enne kui oma surmaviivul, sest surm on lõpp siinsega — siis on ju maksetud patu palk — ja minek “paremasse” maailma, — kuna ei või olla kohta, kus oleks rohkem mõttetuid piinu, rohkem hädasid ja vaevu, midagi koledamat kui see, mis on siin.
O hör des Huǧǧat Rat — er weiss wie rastlos
sich Unbill übend dreht das Sphärenrund
nicht einen gibt’s im Churasānschen Volke
der mit dem Himmel mehr als dieser rang
bis nach des machtvoll engen Gottes Ratschluss
durch Glauben er dem Griff der Welt entsprang (?)[16]
Sic et Amen!
Pessimismi põhjustavad nähted
Pati enim pueri tamquam hoc dicunt parentibus suis: Eia, cogitate ire hinc agamus et nos mimum nostrum. Mimus est enim generis humani tota vita tentationis.
Augustinus Enarrat. in
Ps. 127.15 (cfr. Conf. I 7)[1]
I
Olgugi, et ma algan ühe teoloogi, võib olla, kõige suurema, lausega, olen katsunud välja jätta kõik usuline ja anda edasi ainult seisukord, millest tuleb usk ja millel alati puruneb usk. Üldise nimega seda võib nimetada maailm. Maailm terves omas ulatuses on pessimismi põhjustajaks. Pessimism on praegusel ajal halvas kuulsuses, mitte üksi meil, vaid ka mujal, nii nimetab B. Dörries (Der Glaube an die Welt 29) teda otsekohe uskmatuseks. Ja samuti ka siinses viisakas ja harit seltskonnas, sest ta ei edenda seitsmesaja aastase orjapõlve võitmist majandusliku tõusuga, teda nimetatakse jõuetuseks, tahtevaesuseks ja aatelageduseks. Kuigi siunatus nähakse omi vigu, sageligi ei neid tunnistata endile, vaid neile ära neetud pessimistele, kes sugugi neid eitama ei hakka, vaid küsivad ainult, mis mõte sellel kõigel ja, mis otstarve demagoogial.
Pro domo mea ma pean ütlema, et mina isiklikult ei vihka midagi sellest, vaid ta on mulle naeruväärne ja rumal, kõik see, millest kõnelen. Ja siis, täiuslikkust on oodata asjatu, samuti vastuvaidlematult fundeeritust ja selget süstemaatikat, on ainult impressioonid, tsitaadid ei ole mitte tarkuse näitamiseks, vaid selleks, et näidata, et pessimism pole nii võõras nähe, kui arvatakse.
Esmalt siis, mis ma umbes mõtlen pessimismi all, sest täpset definitsiooni ma ei katsugi anda, sest ma ei usu ühegi sellase täpsusse. Esmalt negatiivselt: mitte elust pettumust või tüdimust mõne juhusliku nähte tõttu (Schopenhauer), mitte inimest, kel pole elus või naistega (see teeb välja peaaegu sama) hästi “vedand” ja, kes talitab nagu rebane viinamarjadega, mitte inimest, kes leiab, et maailm ei oska hinnata tema suuri mõtteid või üpris sügavaid tundeid, mitte neid, kelle pessimism on blaseerumine. Vaid pessimist on see, kes ei leia rahuldust inimese ja maailma kahenäosuses, kes ei suuda leppida dualistliku tragöödiaga, ta on samasugune elajas kui teised inimesed, võib olla, ainult vähe peenetundelikum, aga ta ei taha olla elajas — ja sellepärast ta elab alalises kriisis nende kahe vahel, ta tunneb, et ta on kahes köie otsas, mis ühel blokil, kui ta ühes edasi läheb, siis kisub teine tagasi. Ja ta ei saa midagi selle vastu, tunneb end jõuetuna. Richerti sõnadega (Schopenhauer 113): “Pessimism sünnib igatsusest, tundest, et ollakse lõpmata kaugel ideaalist, tundest, et on pandud piirid ja lõpp, patust ja süüst. Ta on lunastuse igatsus, patuteadvus ja tunnistus.” Moodsas religioonis ei tohi aga patust olla juttu, sellepärast on moodne religioon ka pessimismi vaenlane ja ta ise on unerohuks ja õigustajaks kõigile mõttetuile tegudelle, ainult teise sildi all kui maailm.
Pessimismi tingiv hingeline seisukord esineb eriti sel ajal, kus elaja lapsest saab elajas — puberteedi ajal. Muidugi esineb ta meeste juures selgemalt ja teravamalt kui naiste juures, kellede elus psüühiline murdumine vaevalt on selge murdumine. Sellest väljudes hinnatakse ka pessimismi kui puberteediaegist nähet, mida arvatakse suutvat välja juurida kui rumalust, kõneldes noorustulest, hiilgavaist silmist, vabadusest, õnnest, ilusaist mõtteist, töötahtest, lootustest, ootustest, ilusaist tundeist ja kõrgeist aateist, see on lobisedes neile igasugust mõttetust ja lollusi. Või ignoreeritakse see täiesti, sest ta on ju lastehaigus nagu tavalikult arvatakse, aga selle loogika järgi on ka Hiiob, Koheleth, palju vana kiriku isi, Schopenhauer ja Hartmann lastehaiguses, — pessimismis. Ma saan sellest väga hästi aru, sest maailmale on kuju annud vanad ja nad ei suuda seda välja kannatada, et nende eksisteerimisõiguse nende lapsed heidavad vaekausile ja seda, mis nad teind, peavad tühiseks ja mõttetuks; siin on aga osa ka pahal südametunnistusel, kes tunneb küll, et need noored põlgavad pettusi, aga ometi tahab need armsad asjakesed alles hoida.
Kuid see on jällegi kindel, et noor elab oma elu intensiivsemalt, tunneb enam, mõtleb enam kui ta kuuekümneaastane noomija, — ta seisab elule lähemal, sest ta näeb kõiki, mitte ainult seda, mis on harjutud nägema. Ja ma võtaksin siia veel ühe Evelyn Underhilli[2] lause (Mystik), olgugi, et ta on naine, on ta kirjutanud ühe väga mõistliku lause, võibolla kõige targema, mis naine maailma algusest saati üldse on mõelnud, — n o o r t e n a v ä h e m a l t k o r r a o n k õ i k i n i m e s e d o l n u d a r m u n u d t õ t t e. Aga kui nad näevad, et nad teda ei saavuta — siis saavad õnnetutest armastajatest peagi õnnelikud armastajad. Muidugi on nad siis juba unustanud oma esimese armumisobjekti — tõe. See on alatiseks aga absoluutne ja igavene, s.t. väljaspool elu, väljaspool maailma (Spengler II 15) ajatu ja ruumitu (II 331).[3] Tõde ei ole mitte tõsiasjad ja tõest saab lahti sellega, et talle anda nimetus (K. Barth: Die Auferstehung der Toten 85): nii tehakse ka pessimismiga, sest pessimismi tagapõhi on t õ d e .
Tõe asemel astuvad saavutatavad objektid üks kõik millised ja tõe olemasolugi ei usuta enam. Muidugi on siis rumalad ja naiivid need, kes seda usuvad. Kuid ka sellasel tavalikul inimesel pole hää elada: tal on kolmesuguseid hädasid, millede juhtumise puhul talle jälle tuleb meelde tõde — hädad, mis tulevad iseendast, hädad, mida teevad väljaspool seisvad inimesed ja hädad, mis toob loodus endaga. Need on alaliseks ületamatud, aga nendest ka püütakse saada sellega üle, et neid tunda ei taheta, et neid ei tunta teravalt, või lepitakse selle näruse olukorraga ja katsutakse veel omale saada, niipalju kui võimalik, kasu teiste hädadest, et unustada oma hädad, seda ma nimetan animaalseks egoismiks. Aga hädade puhul, mis tulevad endale, ei leita muud teed,