Draakon. Vlad Taltose seiklused. Steven Brust

„Uh... boss? Kuhu me läheme?”

      „Hea küsimus.” Enamik võlureist töötas kas keldris, kuhu oleks kõige mõistlikum panna raskeid esemeid, mida võis vaja minna, või tornis, kus oleks kõige väiksem risk kogu maja minema pühkida, kui midagi valesti läheb. Baritti puhul võis selleks olla tõenäoliselt mingi juhuslik ruum juhuslikus paigas, kus tal mugavam oli.

      Loiosh niheles mu õlal närviliselt. Lahkusime fuajeest ja jõudsime mingisugusesse elutuppa, kus oli veel rohkem pruuni klaasi ja karahvine kui teises ruumis, ainult et need olid täis. Seinal minust vasakul oli suur õlimaal Barittist, kus ta paistis tähtsa ja väärikana. Teisel pool tuba oli väike uks, mis võis viia kööki, ja paremale ning vasakule viisid koridorid; ühest pääses tõenäoliselt magamistubadesse jõudva trepini, teisest selle korruse teistesse tubadesse. Võtsime parempoolse ja leidsime laia, sirge, valgest poleeritud kivist trepi. Läksime tagasi ja proovisime teist koridori, mis paistis rohkem lubavat.

       „Hei, boss.”

       „Jah, Loiosh?”

      „Mul on kuidagi naljakas tunne. See on nagu...”

      „Meid jälgitakse, Vlad,” ütles Kragar.

      „Pole üllatav,” vastasin.

       „Mina märkasin esimesena.”

       „Jää vait.”

      „Ignoreerime seda, arvan,” ütlesin Kragarile. „Oleks kummaline, kui siin valveloitse poleks. Kas peaksime seda ust proovima?”

      „Seda suurt rauaga tugevdatud ust, millele on raiutud ruun ja mida valvavad kaks Draakoniisandat, odad selle ees risti pandud? Miks see peaks olema just see õige uks?”

      „Sa oled naljakas, Kragar. Jää vait, Kragar.”

      „Kes sa oled ja mis põhjusel sa siin viibid?” küsis üks valvureist, naine, kes seisis nagu kuju, oda kindlalt ukse ette risti asetatud.

      „Sa tead mõlemat vastust,” ütlesin.

      Ta naeratas kergelt, mis muutis ta mulle meeldivamaks. „Jah, kuid ma pean küsima. Ja sina pead vastama. Või pead lahkuma. Või pean sind tapma.”

      „Baronet Taltos, Jheregi Kojast, isand Morrolani ülesandel, ja hetkeks arvasin, et sa meeldid mulle.”

      „Olen lummatud,” ütles ta. Ta nõksatas oda kõrvale; ta kaaslane tegi sama ja tee oli vaba. Ta ütles: „Teile teadmiseks, et terve maja ümber on telepordiblokk ja eriti tugev on see selles toas.”

      „Kas see on viisakas viis mulle ütlemiseks, et ma midagi ei varastaks?”

      „Ma ei kavatsenud viisakas olla,” vastas ta.

      Ütlesin: „Lähme.”

      „Sinu järel,” vastas Kragar. Mõlemad valvurid võpatasid ja siis vaatasid teda, nagu poleks teda enne märganud, mida nad võib-olla polnudki. Siis nad tegid näo, et olid teda kogu aeg näinud, sest muidu oleks olnud ebaväärikas. Paistis, et midagi muud mul üle ei jää, nii et tõmbasin riivi eest ja avasin ukse.

      On üks lugu, tõenäoliselt tundmatu päritoluga, kuid kes hoolib, Lishnist, tulerammi leiutajast. Paistab, et ta leiutas selle meeleheitest, kuna ta ei saanud mingil muul moel pääseda oma kuue kutriga kaheksa priki ja kahe sõjalaeva käest, kes olid lõiganud ta ära ühes väikesest rünnakust alguse saanud sõjakäigus Elde saare vastu. Olles varustanud oma kutrid uue leiutisega, asus ta rünnakule, uputas seitse kümnest laevast ja kahjustas ülejäänud kolme, siis, veel ühes inspiratsioonihoos, viis oma meeskonnad kaldale, vallutas palee ja sundis peale tingimusteta allaandmise, mis lõpetas sõja jalapealt. Kui ta lossist välja kõndis, allkirjastatud allaandmisakt peos, küsis üks ta alluvatest jutu kohaselt, et kuidas ta end tundis.

      „Hästi,” ütles ta.

      Ma tõesti kahtlen, kas see niimoodi juhtus, kuid see on hea lugu. Räägin seda sellepärast, et kui keegi oleks küsinud, kuidas ma end tundsin, kui mind ootas tuba, kus oli rohkem Morganti relvi, kui olin arvanud maailmas eksisteerivat, oleksin ma lihtsalt ütelnud: „Halvasti.”

       „Boss...”

       „Ma tean, Loiosh.”

      Igal pool olid relvade kuhjad. Nagu ootaks mind madusid täis tuba. Võisin tunnetada kaht Draakoniisandat minu taga ja isegi teadmine, et ma näitan hirmu nende ees, ei suutnud mind sundida edasi astuma.

      „See on üsna kole, Vlad.”

      „Ära sa räägi, Kragar.”

      „Huvitav, milleks ta neid kogus.”

      „Huvitav, miks seriolid neid üldse leiutasid.”

      „Sa ei tea, Vlad?”

      „Ei. Aga sina?”

      „Muidugi tean. Noh, vähemalt mida räägitakse.”

      „Ja mida siis räägitakse?”

      „Kaua enne Impeeriumi tekkimist leiutas need seriolide sepp, et teha sõda nii kohutavaks, et keegi enam ei võitleks.”

      Norsatasin. „Sa teed nalja. Kas usud, et nad võisid olla nii rumalad?”

      „Kuid see töötas.”

      „Tõesti?”

      „Seriolide hulgas.”

      „Hmh.”

      „Kas läheme sisse?”

      „Ma ei usu, et suudan.”