Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug
Kujundanud Liis Karu © Tekst. Heli Reichardt, 2018 ISBN 978-9985-3-4451-4 ISBN 978-9985-3-4541-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS
Seal ülal võbeleb mustade kadakapuhmaste kohal tolmune Linnutee piiniate ladvus ka Piimateeks hüütud
Jaan Kross
1.
Ilm on selline tänuväärt kõneaine, mis ei saa kunagi otsa: eile, täna, homme; mullu ja tunamullu – ilm on Maarjamaal muutlik nagu inimese meel. Mõnesajale kilomeetrile – Eesti ühest otsast teise – jagub ühes päevas nii krõbedat külma kui ka sompus sula, rahet ja äikesepilvi või tuulevaikset põuda – kuidas kusagile. Vanajumal olevat kimpu jäänud kahe naabrimehega, kes oma härdaid palveid ülespoole saatsid: üks palunud kõigest hingest põuas kõrbevale viljapõllule vihma, teine hädaldanud, et ärgu, jumalapärast, sadagu – temal kuiv loog maas. Kuidas selle asjaga ühele poole sai, ei tea. Ilm aitab võhivõõrad jutu peale ja lõpetab pikaksveninud kõned; kui ilmajutud räägitud, pole enam midagi, mille peale suud ja kallist kõneaega kulutada.
Eestimaale ilma jagades on taevaisal olnud huumorimeelt.
Tartu taha tuleb kevad paar nädalat varem kui põhja poole. Tuulisel rannikul hoiab meri talvekülma kauem eemal, aga võtab kevadel oma tagasi: nii võivad need, kel edasi-tagasi käimist, nartsisside õitsemist ja õunapuude puhkemist topelt näha saada. Nautida – ütleb tänapäeva inimene, kes oma konditsioneeritud tehisvalgustusega puurist alles pärast tööpäeva lõppu jala maapinnale toetab. Sedagi ülekantud tähenduses: emakese Maa ja pediküüritud varvaste vahele jäävad igavesed linnakivid ja ei tea kus tehtud jalavarjude tallad.
Linnainimesele on tähtis nädalalõpu ilm, tema muul ajal õues ei käi. Neid ameteid, kus peab iga ilmaga väljas olema – neid jääb järjest vähemaks. Linnas on ainult kojamehed veel need, kellel iga ilmaga välja tuleb minna. Ja mis maalgi teisem: kilomeetrite kaupa laiutav elektrikarjus asendab igipõlist karjapoissi, kelle raskest ametist kirjutatud „Eesti pastoraali” on mitmed koolilaste põlvkonnad pidanud pähe tuupima.
„Vihma ju valab küll pilvede vinas,
taevas kui maa sügisudude tinas, pilvi rebides vilistab tuul, kari on väljas veel mihklikuul. Karjalaps, vaeseke, kuhja all kükib, kaelani märg, külm kallale tükib…”[1.]
Üks samalaadne luuletus tuleb veel une pealt:
„Tol korral ringi jooksin alles särgis,
täis lapsemõtteid oli kahupea, või vänderdasin hanekarja järgi, vits peos, sest mine isahane tea…”[2.]
„Oli ka teistsuguseid,” tõmbab akna peal rinnutav mees värsket hommikuõhku sisse:
„Kortšagin mind kindlale mõttele viis:
ela õigesti, tööta ja tõtta!
Kommunistlikuks nooreks võid astuda siis,
kui midagi kaasa on võtta – nimelt töömehe nimi. Ei tahtnud ma muud, sellest mõttest end juhtida lasin… Ütle, seltsimees, kas see on edevus, kas see on udune asi?”[3.]
„Olid ajad!” Aken jääb linnulaulule lahti, mees kaob toa sügavusse pruukosti võtma. Üürike luuleline meeleolu taganeb pealetungiva eluproosa ees – nagu alati.
Hommik on käes ja elu tahab elamist. Vähemalt päike paistab.
„Volli matustele ei saa minemata jätta,” paneb sööja õhukeseks kulunud teraga noa käest ja pühib lauale pudenenud leivapuru hoolega peopesale kokku. Sel lihtsal põhjusel, et peale tema pole siin pühkimas kedagi. Ja kui tema ei pühi, jooksevad laua peal hiired. Küllap jooksevad ka tühja laua peal, aga siis on hiiresitta vähem. Pole süüa, pole sitta – niisama lihtne ongi!
Talvel, kui vanamees silmad kinni pani, oli Mart pojale lubanud, et jüripäeval, kui urn mulda sängitatakse ja peied peetakse, on tema kohal nagu viis kopikat. Mispärast jüripäeval? Aga olgu pealegi nii, nagu vana tahtis. Igavene juurikas – nagu tema ütles, nii tuli teha ja nii oli. Paistab, et teised on seda arvesse võtnud. Teised – need on tema poeg Martin ja Martini ema Lilli. Õieti – siiamaani proua Lilian Vahter, kuigi nende kunagisest kooselust on praeguseks järel ainult ühine nimi. Poeg muidugi ka, aga see on täismees ja ise enda eest väljas – juba ammu omaette suurus. Millal poiss suureks kasvas? Mart ei ole oma poja kasvamist kuigi lähedalt näinud ja sellepärast on alati natuke võõrastav, kui telefonis kare mehehääl „isa” ütleb. Annikale on ta maast-madalast paps ja kasutütrele Mirellele niisamuti. Mis nimedega Maire teda nende kooselu ajal kõik kostitanud on – enamik ei kannata trükimustagi. Mis sest enam…
Niisiis – proua Vahter on olemas, aga härra Vahterit tema kõrval ei ole. Ega ka mõnd teise nimega meest, niipalju kui ta oma endise abikaasa elust teab.
Võileib söödud ja tee joodud, üks kohustuslik suits veel ja minek! Saab täna puud laotud, on sõiduraha käes ja võib kasvõi homme hakata teele sättima.
„Kas sul sõiduraha on?” oli poja otsekohene küsimus seadnud isa ebamugavasse olukorda. Kohe ja käigupealt vastust ei tulnud. Martin tõlgendas seda omamoodi ja lubas saata, kui vaja.
„Ei, sinna ma saan,” arvas Mart.
„No siis seal annan tagasisõidu raha,” lõpetas poeg kõne. „Vaata, et sa kohal oled!”
Nagu viis kopikat. Kui vanamees hinge heitis, puhus tuul parajasti rahakotist läbi – seal oligi umbes viis kopikat. Või senti – vahet pole. Vahe on ainult selles, et kunagi oli üks kroon ka raha; nüüd: on üks euro või ei ole – selle eest ei saa õieti midagi, kuigi algselt oli euro väärtuseks rohkem kui viisteist krooni. Kuhu see vahe on kadunud? Nii palju on raha kallimaks läinud. Või hoopis elu odavamaks…
Mees jääb käsipõsakil mõttesse.
Kuidagi ei saa minemata jätta, nüüdsama on ta pojale kinnitanud, et ta kindlasti kohale tuleb – Volli on tegelikult aastaid olnud talle kõige lähedasem inimene siin maamunal –, aga endise abikaasa silma alla ei tahaks küll kuidagi sattuda.
Naine ei ole nende aastate jooksul kindlasti märgatavalt vanemaks muutunud, küll aga tema, Mart. Juuksed on taandunud nii kaugele kuklasse ja kõrva taha, et ise neid enam ei näegi, ainult käega katsudes tunned, et mingid udemed seal on. Ega tal noorenagi teab mis parukat olnud: kui pinginaabriga juuksuris käisid, oli tema arve alati sõbra omast poole väiksem ja tema pea pügamiseks kulutatud aeg poole lühem – mis siis veel nüüd rääkida. Aga polegi enam, kellega võrrelda: pinginaabri seavabriku lõpetas pankrot ja nende sigade nahka ta läkski. Kõige oma juuksepahmakaga. On juba aastapäevad mulla all.
Kui soengut annab veel kuidagi sättida ja juuksed kasvõi nulliga maha ajada, et vähemalt üritada tänapäeva edukate põmmpeadega sarnaneda, siis hammastega pole midagi peale hakata. Nii kui natuke suu lahti teed, on kohe näha, et sahtel on tühi mis tühi. Hoiadki siis suud kinni ja peidad neid üksikuid kihvu, mis veel pooleldi püsivad. Enam ta hambaarsti juures ei käigi – kes see ikka tahab, kõrvad lontis, tohtri manitsemist kuulata, mis haigused kõik katkistest hammastest alguse võivad saada. Mart teab isegi, et vara veel hambaid varna panna, aga kui rahakott ei kannata, pole moraali lugemisest mingit tolku. Omal ajal, jah, ta hambaarsti ei kartnud, aga siis tuli niisugune imelik periood, kus terved hambad hakkasid üksteise järel tolksti! ja tolksti! iseenesest suust välja kukkuma ja seda ei saanud enne pidama, kui ükskord ise järele jäi. Siis, kui ta kodust ära tuli ja nagu üksik hunt elama hakkas. Siinsamas, metsaveerel, ühes esimesena valminud majadest, kuhu keskkütet õnneks ei jõutudki sisse panna. Omal ajal – pool sajandit tagasi, kolhoosielu õitsengu algul – oli see kaheksa korteriga kahekorruseline elamu ehitatud toonasele juhtkonnale otse mõisaparki. Hilisemad – suuremad, kõrgemad ja moodsamad – põlispuude vahele enam ära ei mahtunud, need pidid leppima pargiääre või lageda põlluveerega. Asukoht ei olnud tollel industrialiseerimise ajajärgul tähtis – maad oli ümberringi küll. Olulised olid kommunikatsioonid ja nii neid karpe üksteise kõrvale laoti.