Autorid: Ove Sander ja Margit Arndt-Kalju
Sarja toimetaja: Margit Arndt-Kalju
Sarja kaastoimetaja: Avo Üprus
Sarja ja kaane kujundaja: Mari-Liis Bassovskaja
Küljendaja: Aili Mittal-Jõgiste
Esikaane foto: Meeli Küttim
Fotod: perekond Sanderi erakogu, Meeli Küttim (lk 49, 57, 58, 67, 68, 69, 71, 80, 130, 137), Veiko Ilus (lk 53, 54, 55), Tiiu Pikkur (lk 72, 73, 124), Siimon Haamer (lk 75, 76, 77), Sven Tupits (lk 134), Kaupo Kikkas (lk 142), Ulli Luide (lk 162), Krõõt Tarkmeel (lk 165), Alexandra Pärn (lk 170)
ISBN 978-9949-7206-1-3
ISBN 978-9949-7284-7-3 (epub)
© Kirjastus Gallus, 2017
www.kirjastusgallus.ee
Eessõna
Selle raamatuga võiks olla nagu kirikusse tulemisega – siit võiks leida rõõmu, lootust ja mõtteid edasimõtlemiseks. Hea oleks, kui siia sisse piiludes läheks hinges helgemaks ja lahedamaks.
Käisin omal ajal tihti Evald Saagi juures. Alati, kui tema juurest tulin, oli kuidagi väga kerge ja mõnus. Tahtsin igal juhul paremaks inimeseks saada. Igal juhul! Meile oleks väga vaja seda kergust, rõõmu ja elamise julgust. Eelkõige aga usku, et muudatused on võimalikud ning parim on alles ees. Kui nendelt lehekülgedelt seda leiaks, siis oleksin rõõmus.
Ove Sander
Ettevalmistusaeg
Päris algusest
Usun väga siiralt palvetesse, mis on tehtud enne meid. Minu vanaema oli usklik inimene. Ta lesestus 40-ndates eluaastates ja jäi siis kuni lõpuni omaette. See andis talle võimaluse pühenduda enam vaimsele elule, palvetamisele. Ta palvetas loomulikult oma laste ja lastelaste eest. Ka ette. Usun, et nendel palvetel on olnud minu jaoks suur mõju.
Võiks öelda, et sündisin tüüpilisse tolle aja perekonda. Kui mu isa ei oleks nii tubli olnud ja emale Elva lähedal Illil me suvekodus öelnud: „Kuule, lõpeta see õue riisumine!“, siis ilmselt ei oleks rongi peale jõutud ning sünnitus oleks toimunud kuskil mujal. Raudteejaama oli meie juurest vist kolm kilomeetrit. Jooksmise ja kiirustamisega saadi viimase rongi peale ja hommikupoole tuli sünnitus. Sündisin pere teise lapsena, mul on vanem vend.
Ükskord ei ole enam barjääri!
Kastes saad ka ise kastetud
Väidetavalt olid Uku Masingu esimesed mälestused olnud mõnekuuselt. Minu mälestused algavad kaheaastaselt. Alati jääb muidugi küsimus, kas neid ei ole hiljem sulle tekitatud ja kas mälestus ikka on päriselt sinu enda oma. Igatahes mäletan endast, kuidas kaheaastase väikemehena, villane vest seljas ja alumiiniumist kastekann käes, varasel kevadpäeval kastsin stsillasid. Keegi hea inimene pildistas selle situatsiooni tookord ka üles. Stsillad on kompromissitult jäänud mu lemmiklilledeks siiani.
Hiljem olen mõelnud, et kastmine on alati selline tegevus, kus sa suure tõenäosusega saad ka ise märjaks, kui sa just mingi eriline esteet ei ole. Just hiljuti oli mul üks raske haiglakülastus. Aga Jumal õnnistas seda – mida ma seal ikka suutsin öelda inimesele, kes ei olnud õieti teadvusegi juures ja vaevles valudes. Sa ikkagi räägid, palvetad ja võiad seda inimest õliga ning koged, et saaja oled tegelikult sina ise. Piiblis on seegi mõte, et kastes saad sa ka ise kastetud. Andes antakse meile palju enam tagasi, kui oleme alguses ise julgenud mängu panna. Õnnistades saad õnnistatud.
Ove ristimine Tartu Pauluse kirikus. Vasakult: vanaema Pauline, ristiema Helgi Kongo, ema Taimi, isa Halvor, vend Sven ja ristiisa Ants Vink.
Õnnelikud vanemad Taimi ja Halvor oma laste Ove ja Sveniga.
Kirikus on vahel öeldud, et andke meile esimesed viis aastat ja me anname teile kõik ülejäänud tagasi. Minu esimesed viis aastat ja võib-olla isegi rohkem möödusid täielikus töö ning eriti ehitamise keskkonnas. Küllap on see jätnud jälje. Minu isa oli fanaatiline ehitaja. Meie enda perele on ta ehitanud vähemalt kolm kodu, muidugi ka teistele.
Väike meistrimees
Meie esimene kodu oli Tartus Viljandi maanteel. Kui vanemad selle 1950-ndate lõpul rajasid, olid vaesed ajad. Selleks, et enda majale kivi seina panna, käis isa ka teiste ehitustel abis. Tema elu oli üldse üks suur ehitamine, siia lisandusid veel mitmed kirikud, kus ta suuremaid või väiksemaid töid käis tegemas: Tartu Pauluse, Nõo ja Vara kirik meenuvad kõigepealt. Ja ega siis mind ega mu venda maha ei jäetud. See tähendas, et olin ehitussituatsioonidega väga palju seotud ja olin seal abiks. Vähemalt oma arvates.
Lapsena ehitasin mängupõrandal. Ehitasin kõikvõimalikke asju, eriti maju muidugi. Üldiselt ma ei olnud tulemusega kunagi väga rahul ning siis tuli jälle ümberehitusi teha. Üsna tihti ka päris otsast alustada. Vahel tuleb seda ka elus teha, kui parandamisest ei piisa – minna tagasi selle paiga juurde, kust hakkas viltu kiskuma. Aga perfektsionismi joon on mul tänini külge jäänud. Kui midagi teha, siis väga hästi. Kui seda ei suuda, siis on targem see hoopis tegemata jätta. Eriti veel kirikus, kus laome hoopis väärtuslikumaid kivisid Jumala hoonesse.
Lapsepõlve ehitamistest veel niipalju, et üks asi, mida mulle väga meeldis teha, oli valgustuse sissepanek oma mängumajadesse. Tol ajal olid patareid, juhtmed ja väikesed pirnikesed. Nende õige kokkusobitamine andis tulemuse – valgus sai sisse. See valguse asi on jäänud kuidagi hinge – tahan ikka, et mu kodus oleks valge. Ja loomulikult mitte ainult elektrivalge, vaid et oleks seda valgust, mida Jumal meie hinge annab.
Jõulud Tartu Viljandi maantee kodus: Sven, vanaema Pauline, Ove, ema Taimi ja taamal ristiisa Jaak Magnus.
Lapsepõlv Illil: Ove ja vend Sven.
1976. aastal ostsime omale uue suvituskoha, Elva lähedale Peedule. Tartlaste jaoks oli Peedu enne viimast sõda üks armastatumaid suvituskohti. Mäletan oma vanaema jutustusi sellest, kuidas nad seal 1930-ndate lõpul oma perega puhkasid. Mingil hetkel jõudsime kaevu tegemiseni. Olin siis kuue-seitsmeaastane ja kaevu ehitamisest sai minu esimene suur töö seal – mõned rakked lasti sinna sisse, mind seejärel ning siis pidin seal rakke alt maad välja uuristama ja üles vinnamiseks pange panema.
Ehitamine jätkub
Ehitusasju mäletan ka kirikute juurest. Eelkõige oma kodukirikust Tartu Paulusest. Tookord oli see kirik muidugi palju väiksem, umbes üks kolmandik nüüdsest. Mälestused ulatuvad tagasi ajani, mil kirikuhoones olid kostilisteks nii spordimuuseum kui ka etnograafiamuuseum. Mäletan veel neidki jutte, et kirikuhoonest 2/3 loovutamine riigile oligi selleks tingimuseks, et kogudus sai oma kolmandikus tegutsema hakata. See muidugi toimus juba enne mind, 1960-ndate teises pooles. Toonasest õpetajast Johannes Selliovist räägiti üldse kui väga mõistlikust ning tänapäeva mõistes paindlikust mehest. Paindumine ei pruugi kaugeltki tähendada põhimõtete puudumist, pigem just tõestab nende olemasolu. Igal juhul on see kirikutööks väga vajalik omadus. Selliov oli ka see vaimulik, kes on mind Tartu Pauluse kirikus 4. oktoobril 1970 ristinud.
Kas makaroniga saab seebimulle puhuda?
Julgen väita, et Tartu Pauluse kirikus ei olnud ühtki sellist nurka ning kui liialdada, siis ka katusekivi, mida ma poleks „nimepidi“ tundnud. Millegipärast juhtus seal nõnda, et katusekivid läksid alatasa katki. Ma arvan, et need olid lihtsalt nõukogude