Autorid: Aivar Sarapik ja Margit Arndt-Kalju
Sarja toimetaja: Margit Arndt-Kalju
Sarja kaastoimetaja: Avo Üprus
Sarja ja kaane kujundaja: Mari-Liis Bassovskaja
Küljendaja: Aili Mittal-Jõgiste
Esikaane foto: Meeli Küttim
Fotod: perekond Sarapiku erakogu ja Meeli Küttim (lk 38, 66, 70, 86, 93, 97, 98, 103, 106, 110, 121, 123, 165, 178, 179, 192)
ISBN 978-9949-7206-5-1
ISBN 978-9949-7284-5-9 (epub)
© Kirjastus Gallus, 2018
www.kirjastusgallus.ee
Eessõna
Kristlased olid algselt teelolijad. Kui rääkida kulgemisest, siis sa oledki teel, sa ei pea olema tee kõrval. Sa käid ainult positiivsuses, niipalju kui seda on, sa oled samastunud sellega. Kui seda võtta õpetusena, siis on selles kogemuses, mis tuleb läbi elu või läbi selle loo, mis on meie elu, olemas kõik tähed, on olemas kogu grammatika, et selle abil sõnu kokku panna ja lauseid kirjutada – sisemises kontekstis. Välises maailmas on selle jaoks olemas väline keel, aga sisemise edasiandmiseks peab olema piisav kogemuste pagas, et need kogemused tõesti hoiaksid energia ja elu käimas ning hoiaksid ka selle energia taga oleva valguse käimas. Palvest palvesse, Jumala aust Jumala ausse – igapäevast elu elades.
Kui jõuad nende lihtsate tõdedeni või kui elu meid nendeni viib, et hommikul ärgates me tuleme siia ja õhtul magama minnes me läheme siit ära, ja kui see muutub palveks, siis mis saab olla paremat!
Kujunemine
Esimene samm
Kui tahad teele asuda, siis pead alustama esimesest sammust. Kui tahad saada sportlikuks, siis tuleb tõusta teleka eest üles ja alustada sellest, et on tahe. Tahte puhul on hästi oluline see, et seda tahet kujundatakse. Seda kujundavad esmalt inimese lähikondlased, pere. Kui rääkida teenimisest ja sellest, kuidas inimesed teenivad, siis see hakkab peale sellest, et lapsed, kes perre sünnivad, on hoitud. Kui lapsed saavad suuremaks, siis nad hoiavad omakorda oma lapsi – nii see ahel käib.
Minu enda lapsepõlve tagasi vaadates on need sümbolid või kujustatud seisundid kindlasti seotud mu vanaema ja vanaisaga. Esimesed mälestused on mul maal olevast talukohast, kus on elanud meie perekonna seitse põlve, keda mina olen suutnud arhiividest üles leida ja Geni kaudu uurida ja puurida. See koht asub Tallinnast Tartu suunal Vaida kandis. Vana nimetuse järgi on see Aruvalla, uue järgi on tegemist Vaidasoo külaga, Kadaka taluga. Omal ajal kirjutati see Kaddaka, kahe d-tähega. Ja perekonnanimi oli Sarrapik kahe r-iga. Minu vanaisa nimekujus võeti üks r-täht vähemaks ja jäi Sarapik. Suur see talukoht ei olnud, 30–32 hektarit.
Nelja-aastane karutaltsutaja.
Sel ajal oli meie peres nagu teisteski – lapsed viidi suveks vanaema-vanaisa juurde ja nii ma seal aega veetsin. Seal oli kõik nii suur: rehetuba oli süsimust ja selle lagi oli tõesti kõrge. Need lõhnad … Mul on hästi selgelt meeles üks seik, mis oli seotud vanaemaga. Mängisin autoga – võisin olla kolme-nelja-aastane – ja siis mäletan, kuidas vanaema astus kaadrisse. Ta tuli, ta ütles, ta rääkis, suhtles minuga väga helges perspektiivis.
Lugemaõppimine 1739. aasta Piiblist
Vanaema elas väga kõrge vanuseni, 92-aastaseks. Kui ta siitilmast lahkus, siis oli kurbus suur. Tema õpitunnid, mis ta minule andis, olid meeldejäävad, õppisin tema käest päev-päevalt igasuguseid huvitavaid asju. Kui vanaemal oli aega, siis ta hea meelega tegeles minuga. Ma õppisin tema käe all lugema vanast perekonna Piiblist, mis oli gooti kirjas. Õppisin lugema nii, et tikk oli käes ja ajasin sellega täht-tähelt sõnu kokku.
See juhtus olema Piibli esimene trükk aastast 1739. Sellega kaasnes veel see lugu, et mingil hetkel need Piiblid korjati ära – kas keele või sisu pärast. Aga et meie Piiblit päästa, siis olid sellel nii Uue kui ka Vana Testamendi tiitellehed ära võetud. Nii et meie talus oli niisugune asi.
Tohutu põlemine ja palavus
Olin päris väike, seitsme- või kaheksakuune, kui ma jäin kopsupõletikku. See läbipõlemine oli niivõrd tõsine, et ma pidin seetõttu uuesti käima õppima. Pärast seda läks see krooniliseks kopsupõletikuks ja olin selles ikka mitmeid ja mitmeid kordi, nii et lõpuks arstid ei kirjutanudki diagnoosiks enam kopsupõletikku, vaid kopsupõletiku ägenemist – pneumonia 2. See päädis teises või kolmandas klassis bronhoskoopiaga, nii et kopsust võeti lausa poole liitri kaupa mäda välja. Aga huvitav oli see, et tuberkuloosiks see ei löönud ehk siis ei tekitanud kopsu munasuurust auku.
Mu onu ja tädi olid siitilmast varases lapsepõlves kopsupõletikuga lahkunud: tädi vist seitsmeaastaselt ja onu veel väiksemana, 1,5–2-aastaselt. Nii et see haigus on meil peres olnud ja mina sain sealt ka oma jao kätte.
Kui tagasi vaadata, siis väikesele lapsele jäävad meelde ikka haiglad: kõik oli valge, kõik tädid olid valged ja linad olid valged. Tohutu kuumus, põlemine ja palavus. Kui ma vaatan tagasi oma lapsepõlve, siis on need esimesed meenutused.
Ema ja isa
Ema oli mul tol ajal Baltikas tööl, ta oli juurdelõikustsehhi juhataja. Ta koolitas seal välja väga palju Baltika inimesi – kogu Baltika bränd või õigemini selle tegijad on mu ema käe alt algusaastatel välja kasvanud, nad olid ema juures õpipoisteks (praktikal).
Aivar ja õde Ilvi koos ema ja isaga.
Ema perekonna algus on Perila kandis. Isaga said nad tuttavaks linnas, ema oli kergetööstustehnikumis õmbleja erialal ja isa oli samamoodi tehnikumis, õppis keevitaja eriala. Territooriumi mõttes on seal vahet kümmekond kilomeetrit, aga nad kohtusid linnas. Ema oli hästi sportlik, ta võitis Eesti tasemel suusavõistlusi ja males oli ta Tallinnas parim. Sihikindla ja mitmekülgse ellusuhtumise ja tegevusega inimene.
Isa tahtis saada elektrikuks, aga grupp oli täis ja siis pakuti, et kõrvalgrupp on keevitajad – nii sai ka isast keevitaja. Kogu oma elu töötas ta keevitajana ja tal oli üldse vaid paar-kolm töökohta kogu sel ajal. Ta oli tõesti väga usin töötaja. Nagu ta ise ütles, oli see must eriala. Mulle ta alati soovitas: „Kui sina peaksid eriala valima, siis vali ikka puhas, nii et sa saad tööl lipsuga käia. Ära vali sellist tööd, kus sa pead iga tööpäeva lõpus end pesema pool tundi või veel rohkem, et seda mustust välja saada, mis selle tööga kaasneb.“
Lohutamiskunst lasteaias. Miks ta nutab?!
Mida nad minust tahavad! Nääripidu lasteaias.
Eks ma võtsin sealt nõu ja mõtlesin, et kui tema oli keevitaja, aga tahtis saada elektrikuks, siis hea küll, minust saab elektroonik. Täpselt nii lihtsalt ja loogiliselt ma mõtlesingi ja selle jaoks ma tegingi hiljem kõik, et asuda õppima polütehnikumi elektroonika alale.
Koolilapseks
Lasteaeda mäletan. Mäletan, kuidas ma seal kukkusin, otsaesise ära lõin ning küll oli palju verd, kõik sabisid ja sebisid ja kiirabi käis. Siis olin kodus. Küll oli vahva, sai pikali olla ja vaadata lage. Mulle meeldis lage vaadata. Seal oli vahva lugu, see lagi kõneles mulle alati – vaatamata sellele, et oli valget värvi, selge ja puhas. Kuid seal oli krobelisusi. Need tekitasid mingeid seoseid, see oli meditatsioon haiges seisundis olekust.
Esimene klass möödus mul kopsuhäda pärast Valga rajoonis Helme sanatoorses internaatkoolis. Seal olid astma- ja pneumooniahädalised