Originaali tiitel: Leif GW Persson Faller fritt som i en dröm En roman om ett brott Albert Bonniers Förlag 2007 Copyright © Leif GW Persson, 2007 Published by agreement with Salomonsson Agency © Tõlge eesti keelde. Kadi-Riin Haasma, 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Anu Saluäär-Kall ISBN 978-9985-3-4388-3 ISBN 978-9985-3-4503-0 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Mihhailile ja Karule
Olenemata sellest, kas tõde on absoluutne või relatiivne, ja hoolimata vähimalgi määral sellest, et paljud meist seda pidevalt otsivad, on see ometi peaaegu meie kõigi eest varjul. Reeglina hädavajadusest, ja kui mitte muu pärast, siis mõeldes nendele, kes seda niikuinii ei mõistaks. Tõele ei kehti igaüheõigus. Meil on praktiline probleem, mis tuleb lahendada, nii lihtne see ongi.
Professor
Esimene tunnistaja (T1) asub Tunnelgatanil, kui ta mõrvarit märkab. Ta jookseb mehele järele, trepist üles Malmskillnadsgatanile, kus kohtub teise tunnistajaga (T2), kes on näinud üht meest David Bagares gatale jooksmas. Kolmas ja neljas tunnistaja (T3, T4) on näinud üht meest vasakule Regeringsgatanile pööramas. Viies tunnistaja, „Joonistaja” (T5) on näinud üht meest jooksmas läbi Smala grändi Birger Jarlsgatanile.
Tunnistaja Madeleine Nilsson (MN) aga ütleb, et ta kohtas Malmskillnadsgatanilt Kungsgatanile viival trepil üht kahtlast meest ja see viitab hoopis teisele põgenemisteele.
Kolmapäev, 10. oktoober. Puerto Pollença sadam Põhja-Mallorcal.
Pisut enne kella seitset hommikul lahkus oma tavapäraselt kohalt sadama kõige kaugema paadisilla juurest „Esperanza”. Ilusa nimega ilus väike paat.
1
Kaheksa nädalat varem, kolmapäeval, viieteistkümnendal augustil. Keskkriminaalpolitsei peakorter Stockholmis Kungsholmenil.
„Olof Palme,” ütles keskkriminaalpolitsei peadirektor Lars Martin Johansson. „Kas see nimi tuleb härrastele tuttav ette?”
Millegipärast näis ta seda öeldes isegi nagu pisut elevil. Äsja puhkuselt naasnud, nägusalt jumekas, punased traksid ja lipsuta linane särk õrnalt tähistamas üleminekut puhkuselt argipäevale. Ta nõjatus oma kohal koosolekulaua otsas ettepoole ja lasi pilgul rännata üle nelja inimese, kes olid sama laua äärde kogunenud.
Keegi ei paistnud tema vaimustust jagavat. Kõhklevaid pilke olid vahetanud neljast kolm: ülemkomissar Anna Holt, kriminaalkomissar Jan Lewin ja kriminaalkomissar Lisa Mattei, samas kui seltskonna neljas liige, kriminaalkomissar Yngve Flykt, kes oli Palme-rühma juht, näis küsimuse üle pigem piinlikkust tundvat ja püüdis selle kompenseerimiseks välja näha viisakalt eemalolev.
„Olof Palme,” kordas Johansson, kelle hääl kõlas nüüd nõudlikumalt. „Kellelgi ei hakka kell helisema?”
Lisa Mattei oli see, kes viimaks vastas. Seltskonna noorim, aga klassi priimuse rolliga ammu harjunud. Kõigepealt piidles ta silmanurgast Palme-juurdluse juhti, kes oli vaid noogutanud ja väsinud välja näinud, siis vaatas ta oma märkmikku, mis oli tegelikult täiesti tühi nii märkustest kui ka tavalistest krõnksudest ja sirgeldustest, mida ta sinna ikka joonistas, olenemata jututeemast. Seejärel võttis ta kahe lausega kokku Olof Palme poliitilise karjääri ja nelja lausega tema lõpu.
„Olof Palme,” ütles Mattei. „Sotsiaaldemokraat ja Rootsi kõige tuntum sõjajärgne poliitik. Kahel korral riigi peaminister, aastatel 1969 kuni 1976 ja 1982 kuni 1986. Tapeti Stockholmi südalinnas Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul kakskümmend üks aastat, viis kuud ja neliteist päeva tagasi. Oli reede õhtu, 28. veebruar 1986, kell oli kakskümmend minutit üksteist läbi. Teda tulistati selja tagant ühe korra ja surm oli peaaegu silmapilkne. Ise olin ma tol ajal kõigest üheteistaastane, nii et kardetavasti ei suuda ma kuigi palju rohkem lisada,” lõpetas Mattei.
„Ära sa räägi,” venitas Norrlandist pärit Johansson flegmaatiliselt. „Ohver oli peaminister ja korralik mees, ja kui tavalised on õieti sellises kohas sellised ohvrid? Mina olen küll kõigest keskkriminaalpolitsei juht, aga ma olen ka korraarmastaja ja lahendamata juhtumite suhtes ülimalt allergiline,” jätkas ta. „Võtan neid lausa isiklikult, kui te peaksite imestama, miks te siin istute.”
Selle üle ei olnud keegi imestanud. Samas ei paistnud keegi ka ülemäära innukas. Igatahes nii see kõik algas. Nagu selliste uurimiste puhul peaaegu alati. Mõned politseinikud istuvad ümber laua ja räägivad asjast. Aga ilma vilkurite ja sireenideta ning kohe kindlasti ilma laskevalmis teenistusrelvadeta. Kuigi esimesel korral, üle kahekümne aasta tagasi, oli see alanud niimoodi, nagu see peaaegu kunagi ei alga. Vilkurite, sireenide ja laskevalmis teenistusrelvadega. Kasu sellest ei olnud. Kõik lõppes halvasti.
Seejärel arendas Johansson edasi oma mõtteid sellest, mida tuleks teha. Tegutsemise motiividest ja sellest, kuidas kõike praktiliselt korraldada. Nagu nii palju kordi varemgi, oli ka tema toetunud oma isiklikule kogemusele, ilmutamata sealjuures vähimatki ei ehtsat ega teeseldud häbelikkust.
„Minu isikliku kogemuse kohaselt on nii-öelda umbe jooksnud juhtumi puhul sageli mõttekas kutsuda juurde uusi inimesi, kes vaataksid seda värske pilguga. Kanapimedaks on lihtne jääda,” ütles Johansson.
„Ma saan aru, mida sa öelda tahad,” ütles Anna Holt ja tema hääl oli nähvakam, kui ta oli kavatsenud. „Aga vabandust…”
„Loomulikult,” katkestas teda Johansson. „Kui sa ainult lased mul kõigepealt lause lõpetada.”
„Ma kuulan,” ütles Holt. Et ma ka iial ei õpi, mõtles ta.
„Kui aastaid on juba omajagu turjale kogunenud nagu minul, siis suureneb kahjuks risk, et pärast katkestamist ei tule enam meelde, mida sa öelda tahtsid,” selgitas Johansson ja naeratas Holtile veel sõbralikumalt. „Kuhu ma nüüd jäingi,” jätkas ta.
„Kuidas boss seda kõike mõelnud on?” pistis Mattei vahele. „Meie juurdlust,” täpsustas ta.
„Aitäh, Lisa,” ütles Johansson. „Aitäh, et aitad vana meest.”
Mida Johansson õieti teeb, mõtles Holt imestusega. Ja veel Lisaga, uskumatu.
Johanssoni arvates ei olnud tegu uue Palme-juurdluse käivitamisega ning need uurijad, kes sellega juba seotud olid ja kes mitmelgi juhul olid sellega seotud olnud terve oma kriminaalpolitseis töötatud aja, võivad muidugi rahulikult oma õrrel edasi istuda.
„Nii et selle tahan ma kohe alguses selgeks teha, Yngve,” ütles Johansson ja noogutas sõbralikult Palme-rühma juhile, kes näis siiski rohkem mures kui kergendatud.
„Ei-ei,” ütles Johansson. „Kõik sellised mõtted võite ära unustada. Olin ette kujutanud midagi märksa lihtsamat ja mitteformaalsemat. Minu eesmärk on saada lihtsalt teine arvamus. Mitte uue uurimise algatamine. Ainult teine arvamus tarkadelt kolleegidelt, kes näeksid juhtumit värske pilguga.”
„Ma tahan, et te vaataksite juurdluse läbi,” jätkas ta. „Kas on midagi, mida me pole teinud, aga oleksime pidanud tegema? Kas materjalis endas on midagi, mida me pole tähele pannud ja millest tasuks kinni haarata? Sel juhul tahan ma seda teada ja nii lihtne see ongi.”
Hoolimata tema lootusrikkast viimasest punktist pühendati järgmised kolm tundi neljast kolmelt ruumisviibijalt laekunud vastuväidete arutamisele. Ainsana ei lausunud sõnagi Lisa Mattei, aga kui nende kohtumine läbi sai, oli tema märkmeplokk ikkagi niisama täis soditud nagu ikka. Osalt oli kirjas tema kolleegide öeldu. Osalt tema tavapärased