Kersti Kivirüüt Värav Autoriõigused © Kersti Kivirüüt, 2018 Kaanepilt © Marge Nelk, 2018 Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts Täname hispaaniakeelsete lõikude eest Carlos Caro Mendozat ja Dagmar Treialit Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski ISBN 978-9949-578-91-7 ISBN 978-9949-578-92-4 (epub)
1. UDU SOOS
Hämaras koosolekuruumis istusid ümber laua neli meest ja üks naine. Kõigil vanust üle viiekümne ja nad kõik põrnitsesid mornide nägudega seina. Ruumis välgatas sinakas valgus ja seinale ilmus ebaloomulikult suurte silmadega naerunäone monstrum, kellel oli seljas pruun vetikane kasukas.
„Oleme mõelnud ka laste peale,” lausus ülejäänud ruumisviibijate kõrval poisikesena mõjuv kahekümnendates eluaastates riigiametnik Laanehunt. Ametnik oli viimased nelikümmend minutit esinenud Emajõe Suursoo rahvusparki tutvustava ettekandega Meeksi vallavolikogu liikmetele. Justnimelt tema slaidiesitluse vahendusel monstrum ka seinale ilmus. „Sookoll Unnuk selgitab matkaradade teadetetahvlitel lastesõbralikus keeles Emajõe Suursoo fauna- ja flooraalaseid teadmisi. Unnuki kontseptsiooni väljatöötamiseks kuulutasime aasta alguses välja hanke 150 000 eurole. Hanke võitis MTÜ Global Eels. Lisaks infojagamisele on Unnuk omamoodi kaubamärk, mille abil saab lastele propageerida loodusharidust.”
Taas kord sinakas valgusvälgatus…
„… ja tänan tähelepanu eest. Millised on küsimused?”
Keskkonnaministeeriumi peaspetsialist Laanehunt oli hiljuti avaliku esinemise koolitusel õppinud, et kunagi ei tohi auditooriumi poole pöörduda lausega: „Kas on küsimusi?” Kui on tõepoolest soov täiendavaid küsimusi kuulda, siis on taktikaliselt õigem pöördumine: „Millised on küsimused?”
Ainus naisterahvas ruumis, Mehikoorma Põhikooli kokk Malle Rumjantseva tõusis püsti, et aknarulood üles kerida. Rapsakate liigutuste saatel pomises ta mokaotsast hurjutusi: „Mõelda vaid, mida tehakse! 150 000 eurot mingi mõttetuse peale, selle asemel et Piirissaare paadisadam korda teha.”
Ka see oli tagasiside auditooriumilt – avaliku esinemise koolitaja ei olnudki eksinud.
„Proua, ma saan teie pahameelest täielikult aru,” ei kaotanud peaspetsialist Laanehunt pead. „Paraku on investeeringu taga Euroopa välisvahendid, millel on väga selgelt määratletud kuluotstarve.”
„Ei no selge see,” püüdis vallavanem Tobreluts jääda diplomaatiliseks, „kui välisvahendid, siis välisvahendid. Ma saan aru, et teie põhimureks on Meerapalu külas olevad eramaad, mis jäävad looduskaitseala piiridesse ja mida riik soovib oma valdusesse.”
„Jah, härra Tobreluts,” ametnik Laanehunt istus laua taha, et mõjuda võrdväärse ja sõbrameheliku koostööpartnerina, „demokraatliku riigina ei soovi me lahendada kõnealust vastuolu sundvõõrandamisega, vaid soovime anda võimalust Meerapalu külaelanikel oma maa vabatahtlikult inimsõbraliku hinnaga riigile müüa.”
„Väga kena, väga kena,” võttis vallavanem jutu üle, „aga lisaks sellele, et Meerapalu elanikud ei soovi oma maad riigile müüa, ei soovi nad ka oma lähinaabrusesse ei rahvusparki ega ka sellega kaasas käivaid atraktsioone. Mul paluti teile üle anda allkirjad rahvuspargi moodustamise vastu.”
Vallavanem lükkas kogu esitluse aja tema ees laual olnud paberi nüüd Laanehundi ette.
„Ku-kuidas vastu…” sattus Laanehunt segadusse. Ta oli valmis kauplema maa müügi asjus, ent et üks ääremaade ääremaal asuv küla loobus enneolematust võimalusest meelitada piirkonda paksude tengelpungadega rahvahorde, sellest ametnik aru ei saanud. „Aga loodusturism… piirkonna areng…”
Vallavanem kehitas nõutult õlgu: „Midagi pole parata. Meeksi vald austab demokraatlikku otsustusprotsessi.”
„No aga kohaliku omavalitsuse esindajana peaksite aru saama, et piirkonna jätkusuutlikkuse huvides on oluline…” muutus Laanehunt üha närvilisemaks.
„Mida sina, Tallinna nolk, kah tead, mis päris-Eestis oluline on,” haugatas tõrrepõhja-hääletämbril Tiit Vapper – teraviljakasvataja Aravult, „klopsite seal soojal ametnikukohal muudkui aga oma Exceli tabeleid ja Powerpoint esitlusi kokku, aga seda, kuidas tegelikult maal asjad käivad, sellest ei hooli te tuhkagi. Mis kasu Meerapalu inimesed saavad sellest, kui nende hoovidest hakkavad läbi käima võhivõõrad inimesed – tallavad ära maasikapeenrad, varastavad herneid. … ja kui mõni külaelanik soovib oma majale juurdeehitust ehitama hakata, siis peab ta rahvuspargi piirangute pärast Munamäe kõrguse hunniku paberipahna tekitama, enne kui loa saab…”
„… no kui saab… tavaliselt ei saa,” lisandus Tiidu pahameeleavaldusele ninahäälne nurin. Sõnavõtjaks seekord neljas kohalviibija – Tartus automehhaanikuna leiba teeniv Rõka küla elanik Jüri Liik.
„Ma pole sellega nõus.” Nooremametniku põsed õhetasid ärritusest. „Turistide piirkonda toomine loob Meerapalu külale võimaluse majanduskasvuks ja uute ettevõtlusvormide arenguks. Keskkonnaameti eelmise aasta kaardistuste põhjal puudub Meerapalus praegu ettevõtlustaristu täielikult, kui mitte arvestada heinakuivatusteenust pakkuv amortiseerunud hoone küla lõunaosas.”
„Misasi??” ei saanud Tiit aru. „Mis kuradi teenust?”
„Kolhoosiaegne heinaküün,” selgitas vallavanem rahulikult ja pöördus siis isalikult ninatarga riigiteenistuja poole. „Härra Laanehunt, ma üldse ei kahtlegi teie optimistlikes tulevikunägemustes, aga kui teile on oluline kohalike inimeste koostöövalmidus, siis soovitan teil ise Meerapalus ära käia ja sealse külavanemaga vestelda. Niikuinii olete te juba siinkandis ju.”
„Mul ei olnud see küll plaanis… lootsin, et vallavalitsus saab kohalike kõneisikute kokkukutsumisega hakkama,” pomises pahane Laanehunt, „aga no olgu siis. Külavanem … kes? Kuidas ma ta ära tunnen?”
„Villu Sandberg. Hallipäine vanem turskevõitu meesterahvas. Elab raamatukogu kõrval renoveerimisel olevas kollases majas. On üsna tõenäoline, et ta seal tänagi toimetab. Meerapalu rahvas käib harva külast väljas.”
„Hästi siis, põikan möödaminnes Meerapallu sisse ja vestlen selle teie külavanemaga.” Ametnik Laanehunt oli üdini pettunud, aga mitte üllatunud. Ta teadis juba ammu, et piiratud ja väiklane maailmapilt koos vankumatu konservatiivsusega oli maaomavalitsustes pigem reegel kui erand. Rääkimata epideemilisest ebakompetentsusest. Ent siiski ei soovinud ta enne uksest väljumist end riigiametnikuna kehtestamata jätta. „Oleks eeldanud Meeksi vallavolikogult rohkem entusiasmi, päästmaks oma kodukant paratamatust väljasuremisest. Head päeva teile.”
„Noh, kus alles põrutas…” irvitas põllumees Vapper. „…ülbe nolk.”
„Oled sa kindel, et see oli nüüd mõistlik mõte… saata see poiss Meerapalule?” muretses proua Rumjantseva. „Meie ju teame, miks nad tegelikult võõraid enda juurde ei soovi…”
„No praegu päevane aeg, päikeseloojangu ajaks on ametnikujuntsu juba ammu poolel teel Tallinnasse ja Suursoo haardest ohutus kauguses,” arvas vallavanem. „Las Villu paneb noormehele mõistuse pähe.”
„Täpselt nii,” lisas Tiit. „Teil, naistel, vaja ikka ilmaasjata sahmida ja muretseda.”
Peaspetsialist Laanehundil ei olnud Tallinnasse tagasisõitmisega kiiret. Pikk soe suvi oli lauritsapäevaks kütnud Eestimaa ilma vahemereliselt kuivaks ja kuumaks. Soojust jätkus õhku ja maapinnale ka pärast päikeseloojangut, nii et võis rahumeeli hommikuni murul lesides augustikuu tähtederohket öötaevast nautida.
Kõrbekuum õhk tervitas hingematva seinana vallamaja konditsioneeridega varustatud ruumidest väljaastujat. Isegi ritsikad siristasid uimasemalt kui varasematel aastatel. Harvad ja nõrgad tuuleiilid tõid paiguti järve poolt vetikalõhnalist värskust, kuid pealinnapoisile sellest ei piisanud. Kui juba Peipsi äärde tulla, siis tuleb sellest viimast võtta. Noormees kõndis ümber majanurga, et osta vallavalitsusega samas hoones asuvast poest karastusjooki ning kõige pikantsemat juustu, mida maakolka kaubavalikus pakkuda oli. Ees ootas lähetuspäeva mõnusam osa – piknik Peipsi rannas koos karastava suplusega.
Erinevalt linnaäridest ei pidanud valla ainus kauplus enese reklaamimisega vaeva nägema. Silmipüüdva vitriini asemel oli poe ainsa akna „dekoratsiooniks” suurte ruutudega trellid