Autor Vello Salo
Toimetaja Indrek Petersoo
Kujundanud Mari-Liis Bassovskaja
Kaanekujunduses on kasutatud fotot, mille pildistas Jaan Tootsen.
Tagakaanel Heinz Valgu šarž.
Autori kirjaviis muutmata
Täname abi eest: piiskop Philippe Jourdan, Johanna Aus, Arvo Heinmaa Reet Loit (Soomepoiste Pärimusühing), Holger Mölder, Indrek Olmaru, Juta Petersoo, Marika Reintam (Eesti Sõjamuuseum), Jaan Tootsen, Urmas Vaino (Eesti Rahvusringhääling), Tiina Veismann, Helena Vooglaid, Kristjan Üksküla.
Fotod, dokumendid, karikatuurid: Vello Salo erakogu, Jaan Tootsen, Renee Altrov, Peeter Langovits, Heinz Valk, Indrek Petersoo, Eesti Rahvusringhääling (ERR), Soomepoiste Pärimusühingu arhiiv, Eesti Sõjamuuseumi arhiiv, Eesti Riigiarhiiv.
Teine, täiendatud trükk.
© Kirjastus Gallus, 2016
www.kirjastusgallus.ee
Eessõna
Ei juhtu just iga päev, et tuleb kirjutada eessõna nii auväärse juubilari nii auväärse juubeli puhul ilmuvale raamatule.
Meenuvad prohvet Jesaja sõnad: “Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu“ (Js 52:7). Ma arvan, et need piiblisõnad iseloomustavad väga hästi meie juubilari. Isa Vello elu on nagu romaan, mida Jumal on algusest peale ise kirjutanud. Ilma Jumalata jääks see romaan arusaamatuks: milleks oli vaja, et nii noor mees pidi nii palju mööda maailma rändama? Koos Jumalaga kirjeldab see “romaan“ aga elu, mis on täis valgust ja meelekindlust, vaatamata kaootilisele ja väga ebakindlale maailmale, kus see elu on möödunud. Kuhu iganes isa Vello jalg on astunud, on ta toonud paljudele inimestele rahu ja rõõmu. Tema elu oleks võinud olla täiesti tavaline ja tähelepandamatu. Aga Jumal on sekkunud tema ellu, viinud teda kohtadesse, kuhu ta kunagi ei kavatsenud sattuda. Sageli sekkub Jumal meie ellu kannatuste kaudu ja esialgu ei pruugi tema plaanid olla meile arusaadavad. Aga aastate möödudes saavad asjad selgemaks ja meil ei jää midagi muud üle kui ütelda: “Gratias tibi, Deus, Gratias tibi“ (Tänu olgu Sinule, Jumal).
Vello Salo elu on silmapaistev paljudel põhjustel. Üht neist on kõik tähele pannud, kuigi vaimulikku tavaliselt nii ei iseloomustata: rõõmsameelsus ja huumorimeel. Mulle on alati meeldinud Piibli lause: “Jumal armastab rõõmsat andjat“ (2Kor 9:6-7), mis kõlab ladinakeelses piiblis veelgi veenvamalt: “Hilarem datorem diligit Deus“.
Isa Vello huumorimeel on kõigile teada ja samal ajal, ma ütleksin, väga piibellik. Meie, vaimulikud, oleme sageli liiga tõsised või arvame, et meie sõnum peab olema suhteliselt sünge, kui tahame, et meid võetaks tõsiselt. Isa Vello on selge tõestus vastupidisest! Ja mulle meeldib kujutleda, et Jeesus oli ka igapäevaelus väga rõõmus, südamlik ja oskas ka aeg-ajalt nalja teha, kuigi sellest meile Piibel ei räägi. See, kes annab ennast Jumalale, ei saa olla kurb, nagu ta tahaks Jumalale meelde tuletada, kui raske on ennast Talle anda. Paavst Franciscus isiklikult näitab meile, et tõeline eneseandmine on rõõmus, elav, sisemiselt vaba – aga see ei tähenda respektitust või pealiskaudsust. Isa Vello elu, ma usun, on väga hea ja rõõmsameelse vai- muliku elu eeskuju järgmistele vaimulike põlvkondadele.
Maarja hoidku palju aastaid meie isa Vellot, et ta saaks veel palju aega teenida tema Poega sellel maal, mis on tema oma, Maarjamaal.
Ad multos annos!
† Piiskop Philippe Jourdan
Eesti apostellik administraator
EESTI 1925-1943
Noorpõlv Nurmekunnas
Olen Nurmekunna mehi, pärit Lalsi külast, seljandikult Parika ja Umbusi rabade, Võrtsjärve põhjakalda ja Kolga-Jaani vahel. Seal oli mu kodu – suur koolimaja –, peale selle aga veel õigeusu kirik, seltsimaja, kaks kauplust, sepikoda, tisler ja tuuleveski. Siin elas ka konstaabel; postiagentuur ja telefonikeskjaam mahtusid ühe kaupluse nurka. Lalsi kuulus siis Võisiku valda.
Ent kuidas kirjeldada tänapäeva lugejale toda Lalsit – kus polnud veel ei elektrit, tv-d, euromürke ega bensiinihaisugi, vaid kus söödi üksnes oma kasvatatud toitu ja hingati puhast õhku seitse päeva nädalas? Tõsi, rehepeksumasin oli – aga seda vedas puuhalgudega köetav ”isesõitja“. – Üritan siiski.
Mu isa oli Lalsi algkooli juhataja. Ka emal oli õpetajakutse, ent ta jäi koduseks, sest juhataja palga sisse kuulus kolm hektarit maad ja meil oli kolm lehma, hobune, sigu, lambaid, kanu, parte ja hanesid, nii et majapidamistööd jäi ühele ülegi. Maast-madalast pandi siis ka kõik lapsed tööle, mida keegi jaksas teha. Eriti seisavad meeles roostetand naelad, mis ma vanadest aiatulpadest välja kiskusin ja sirgeks tagusin – tuhanded. „Ainult“ sadasid oli nõelaga parandatud sokke-kindaid, ent meelest ei lähe needki.
Suvel käisime vanavanemate pool. Mõlemad vanaisad olid saanud ristinime Jüri, mõlemad olid põllumehed ja nende taludes – Kaavere Vaherite Pullissaares ja Lätkalu Konnade Viilul – me siis nende ametit õppisimegi. Äestasime-rullisime põldu, väntasime köögis koorelahutajat ja kloppisime võid, niitsime luhas vikatiga heina, vedasime saade kokku ja tegime kuhja nii et seda nägu.
Vanavanematest on selgemini meelde jäänud ainult emapoolne vanaema, tuntud kui Pullissaare mamma. Temalt olen õppinud tuhat talurahva tarkust, ent huvitaval kombel ei tule meelde ühtki konkreetset sõna või episoodi. Vanaisast, Pullissaare Jürist, on mul ainult foto – aga ka võimas jälg tema tööst. Pullissaare ja Toi talude vahelisse turbarabasse ehitas ta oma kilomeetri pikkuse, nöörsirge tee. Mitu tuhat haokubu ta sinna vedas ja ladus, mitu sada vankrikoormat kruusa peale vedas, ei oska kokku arvata. Ei ole enam selle tee eest hoolitsejat: neis taludes ei ela enam kedagi – ent tee on tänini vastu pidanud isegi rasketele palgiveokitele. Töö kiidab tegijat – kiitis ka vanaema Liinat, kes oleks talu pidamisega hästi hakkama saanud isegi 60-selt, kui mina teda tundma õppisin.
Teise vanaisa, Viilu Jüri juures käisin tihti, aga niiöelda õige jutu peale ei saanudki. Selgesti on meelde jäänud tema ”kuradilembus”: iga teine sõna oli tal kurat. Nii umbes: ”Poiss kurat, vaata kurat, et sa kurat koolis kurat õpid kurat!” Mulle see komme külge ei hakanud. Jürist teati aga ka jutustada, mis ta oli kord kohtulaua taga öelnud. Seal olnud parasjagu arutusel ühe pulli lugu, kes teinud palju kahju, kui Jüri tukastama jäänud. Siis võetud ette ühe abielu rikkunud mehe asi ja üks kohtunik müksanud Jürit ning küsinud, mis tema arvab. Jüri pajatanud valju häälega: ”Munad maha!” – Lugu looks: ka Viilu Jüri oli olnud kõva ehitusmees, tunnistajaks uhke tuuleveski. Siin ei jahvatatud enam, kuid seda huvitavam oli minul selles ringi ronida ja tipust avanevat vaadet nautida. Seevastu ei leia ma oma mälust mitte killukestki Viilu Krõõdast, kes elas koos Jüriga sealsamas.
Pullissaare papa ja mamma.Suurem tüdruk on minu ema. Minu isa Aleksander Konn (hiljem Vaher) Vabadussõja päevil 1919. aastal.
Sünnitunnistuste järgi oli mu isa Aleksander Konn, ema – Marie Vaher. Isa võttis abielludes ema perekonnanime ja oli edaspidi Aleksander Vaher. Ma pole seega ”konnapoeg“ olnud, olen sündinud Vaher! Ehkki poisikestena haugutasid väiksed Vaherid üksteist: ”Sure, konn, mis mul sest on!“
Kokku sai noori Vahereid neli. Mina olin esimene kolmest vennast: sündisin aastal 1925 ja sain nimeks Endel; kolm aastat hiljem järgnes vend Vello, aastal 1931 vend Arvo. Alles 1937 saabus seltsiks õeke Eevi. Temast sai pedagoog, kes väidab, et üldine reegel – esimesele lapsele antakse koor pealt, järgmised saavad sutsu vähem – kehtivat meiegi peres. Tema – neljas ja viimane – saanud ainult riismed. Mind nimetab ta ”väga iseäralikuks lapseks“. Tema mäletamist mööda ei mänginud ma üldse laste mänge, vaid olin kogu aeg ninapidi raamatus. Aga ka kirjutanud – seinalehte, mis rippunud Pullissaare talu kempsus.
Olin jah õudne raamatukoi – kõik kättesaadav oli 16-aastasel läbi loetud. Mitte ainult Lalsi algkooli õpilaste ja õpetajate kogud (midagi 400 + 1000 tükki), vaid ka ajakirjad, ajalehtede köidetud