Originaali tiitel: Сана Валиулина Дети Брежнева Роман © Сана Валиулина, 2014 Vene keeles on romaan tuntud pealkirja «Не боюсь Синей Бороды» all Eestikeelne tõlge ilmub vastavalt lepingule rahvusvahelise kirjandusagentuuriga ELKOST Toimetanud Tiia Penjam Kujundanud Liis Karu Tõlge eesti keelde © Erle Nõmm ja Tänapäev, 2018 ISBN 978-9949-85-361-8 ISBN 978-9949-85-411-0 (epub) www.tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas
Pühendan oma vanematele.
Kõik selle raamatu sündmused ja tegelased on välja mõeldud, mis tahes kokkulangevused reaalsusega on juhuslikud.
ESIMENE RAAMAT
MUST KAPTEN
BLUEBEARD
Dearest Judith, are you frightened?
JUDITH
No, my flowing skirt was tangled,
Something caught the silken flounces. [1.]
1 SINIHABEArmas Judith, kas sul on hirm?JUDITHEi, mu siidiseeliku volangid siin kinni jäid.Béla Balázs „Hertsog Sinihabeme loss” [ ↵ ]
SUVI RUHAS
Kõigepealt oli kapteni naine Erika, silmad tüsedas näos eestlase kombel vidus. Ka naine ise oli tüse, tema kandilisel kehal polnud mingeid kurve. Kurvid on linnainimestele, kes õõtsuvad kontsadel ja vänderdavad taguotsaga, mängivad näkineide, et mehi ligi meelitada. Aga meil on siin tormid, liiv, rändrahnud ning suur maja veranda, keldri, kanade ja poisikestega takkapihta – siin ei vänderdata. Viimaks võtame veel seagi, aga näe, mees ei taha, räägib, et sellises majas siga pidada pole kultuurne. Mees teab paremini, tema sõidab meil välismaid pidi, meie elame niigi ära, kurvideta, ega me Marylin Monroed pole.
Kapteniproua Erika naerab, naerab ka ema, aga tal pole naljakas, ma ju näen. Kapteniproual on rätt peas, et tuul läbi ei tõmbaks, ta tuleb saunast nagu meiegi. Kui mees Hispaaniast tagasi jõuab, paneme duši üles, et oleks kultuurne, aga seni käime saunas nagu kõik, meie pole uhked.
Käed on kapteniproual suured ja punased ning lõhnavad heeringa järele. Ta puhastab tuntud kolhoosis kala. See kolhoos on oma kalakonservidega kuulus üle kogu riigi. Seal on niisugune kala nagu vikerforell, seda kasvatatakse tiikides, aga pärast pannakse õli sisse. Seega ei lõhna kapteniproua käed muide mitte heeringa, vaid vikerforelli järele. Forelli jumaldavad kõik nii väga, et poodides seda pole. Forell on ju vääriskala, ammugi siis veel vikerforell. Kauplused müügu kilu tomatikastmes. Aga väärilise kala ees peavad mehed kaabut kergitama ja naised kniksu tegema, mis sellest, et kala on konservikarbis. Kapteniproua läheb keema ega naera enam, tal on forelli pärast hing haige, aga ema naeratab salamisi. Ka meie armastame seda forelli väga. Teda tuleb süüa valgel võiga saial ja mitte mingit muud moodi. Ainult lollpead ja pööbel, kes elust midagi ei taipa, söövad vikerforelli musta leivaga.
Astume koos kapteniprouaga künkani, siis keerame meie vasakule, aga tema läheb otse üle silla ja ikka edasi, aina otse ja otse kuni jõuka tänavani. Seal on neil kõigil majades oma vannitoad ning muidugi ka saunad. Saun on pärimus ja hing, aga dušš on kultuur ja mugavus. Kui must kapten Hispaaniast tagasi tuleb, tehakse ka kapteniproua majja eraldi duširuum, nagu peabki olema jõukal tänaval.
Käime Ruhas igal suvel. Esimest korda ma ei mäleta, aga räägitakse, et siis oli juulis olnud selline leitsak, et Valgejõgi – seesama, millest üle viib sild jõukale tänavale ja mereni – oli täiesti ära kuivanud ning suvitajatel polnud kuskil kohta, kus pesta pesu. Ja laudlinu, mida nad toovad spetsiaalselt linnast, mõned isegi Moskvast. Kõik lapsed aga lippasid tänaval paljalt ringi.
Teist korda ma samuti ei mäleta. Olin siis kaheaastane. Meeles on ainult miski soolane ja tühjus ümberringi. Soolane oli vist tatt ja pisarad, aga tühjus oli nagu pimedus, olgugi et mitte pilkane. Mulle räägiti hiljem, et ma olin tookord rannas ära eksinud ning alasti ja ulgudes tükk aega ringi jooksnud, kuni leiti mu ema.
Hiljem, ma ei tea täpselt, millal, ilmus kapteniproua Erika, musta kapteni naine. See kapten hakkaski ehitama maja jõuka tänava lõppu. Selle koha peale, kus rändrahnude taga kasvab vaarikas.
„Kui te järgmisel aastal tulete,” räägib kapteniproua, „on meil juba dušš ja uus vetsupott, Tšehhi oma, mitte helekollane nagu Nigulitel, vaid helesinine, ja loputuskast on ka helesinine.”
Nigulid on küll eestlased, aga elavad uues alevis Nõukogude tänaval. Neil on telliskivimajas kõigi mugavustega korter. Nüüd ei pea nad enam saunas käima.
Laupäeviti, kui alevis antakse sooja vett, pesevad ennast nende juures isegi mõned puhkajad. Tõsi, meie pole nende pool kunagi käinud, ema räägib, et nad pole meist huvitatud. Nende pool käivad pesemas nende sõbrad, moskvalased Moskva konservidega, näiteks musta kalamarjaga, aga meilt pole midagi võtta. „Me ei ole vaesed,” räägib ema, „me oleme intelligentsed. Meil on teised väärtused, me ei ela ainult leivast.”
„Oi, küll kukkusin unistama helesinisest,” naerab kapteniproua, „aga kes kurke soolama hakkab? Ma pean ju Nigulitest lugu, aga kardan, et nad jäävad siin varsti haigeks, sest mis on eestlane ilma maata? Talle hakkavad kohe kõik nakkused külge, mugavustega korter on ilmaaegne. Kuidas siis jääb, kas tulete järgmisel suvel minu poole vannituba ja WC-d vaatama?”
Ema noogutab, aga ise kehitab õlgu, saa sa temast aru. Kuid kapteniproua on juba kaugel, ta on läinud künkast alla ja astub sillal, nüüd tõuseb nõlvalt jõukale tänavale oma maja juurde, mille esimese korruse on must kapten juba tellisega vooderdanud.
Niisiis ilmus kapteniproua Erika Ruhasse koos selle majaga, keegi meie omadest ei mäleta teda varasemast ega tea, kus ta varem oli elanud, kuigi alev on väike. Aga musta kaptenit pole keegi meie omadest seni näinudki. Kohalikest on vähe kasu, neil on kapteniga omad sotid, too pole ju siinne, vaid saarelt, kus elasid kunagi rootslased ja nüüd on piiritsoon. Millalgi elutsesid seal peale rootslaste ka meresõitjad, sestap oli ta otsustanudki hakata kapteniks, kuival maal on tal lämbe ja ebamugav. Kuivale maale saabub ta ainult maja ehitama ja alati sügisel, et jõuaks enne külmasid. Meist pole siin siis enam kedagi ja nii me teda ei näegi.
„Mis te nüüd, kuidas siis ainult maja ehitama, ta on jõudnud ju kaks lastki teha.” Moskvalased ongi meil sellised, kompleksideta, nimetavad kõiki asju oma nimega, nagu räägib ema. „Tähendab, peamine tööriist on korras. Tähendab, mehega on kõik kombes.”
Moskvalased teavad üldse kõike paremini, nad elavad ikkagi maailma pealinnas, seda ütleb juba isa. Nemad näiteks teavad, miks kapten on must. „Kas sellel saarel elasid rootslased? Elasid. Need polnud mitte lihtsalt rootslased, vaid rannarootslaste hõim, 11. sajandil toimus neil mingi segunemine adžaaridega, nii et rannarootslastel on juuksed mustad kui varesetiib. Ja mis siin imelikku on? Gruusias elavad ju megrelid, punapäised ja siniste silmadega. Siin on teile kapten, kellel on adžaari must veri. Jõudis kohale?”
Meile jõudis kohale, aga kui ema küsis kapteniproualt (et moskvalastele kohta kätte näidata), kas on ikka nii, siis too ainult mühatas ega kinnitanud Moskva versiooni. Kuid ei hakanud ka eitama. Nii ei teagi keegi peale moskvalaste, miks meest hüütakse mustaks kapteniks.
Kui me läheme kaugemasse metsa mustikale, astume vahel mööda jõukat tänavat. Lihtsalt niisama vahelduseks, aga ka selleks, et vaadata nende suuri maju ja tugevaid seinu. Aedades sirutuvad ülespoole männid ja kased, kõrgemad kui metsas, ning puude vahel ripuvad võrkkiiged. Samuti on seal tellisahjud, neis suitsutatakse lesta. Ja justkui laisklevad puidust klapptoolid, kus lesta süüa või päevitada. Veel seisab jõukal tänaval iga maja ees auto. Ja alati parandab või peseb seal keegi seda autot.
Ruhas on ümberringi liiv, tolm ja kivid ning isegi peatänav, Nõukogude tänav, mis nagu jõgi jaotab Ruha kaheks, eesti ja vene pooleks, on küll asfalteeritud, aga ikkagi tolmune ning seal on augud ja lohud ning see rikub ja määrib autosid väga.
„Soomes pole teedel tolmukübetki ja teed on siledad nagu triigitud, seal on auto paradiis, ainult sõida ja rõõmusta,” räägivad eestlased. „Ja keegi ei sülita tänavale, kõik sellepärast, et seal on eraomandus.”
Ja